Jalutuskäik galeriides: Härra Kongo plahvatuslikud vaikelud
Alfred Kongo 100. sünniaastapäevale pühendatud näitus Tartu Kunstimuuseumis 29. IX – 19. XI.
Kaktus. 1982.
Justkui sügise tervituseks on Tartu kunstimuuseumi viltuses majas välja pandud Alfred Kongo tumedad natüürmordid ja eranditult, kusjuures olenemata autori pealkirjast, sügisena mõjuvad maastikud.
Näitusesaali sisenedes torkab kõigepealt silma, et Kongo töödes ei ole inimest. Väljas on vaid üks töö, kus võib aimata inimest seismas (“Sild”, 1986). Need vähesed figuurid, mis Kongo oma loomeperioodi jooksul tegi, on nii erandlikud, et meistri loomingut iseloomustab tõepoolest paremini nende näituselt väljajätmine kui mõne näite vägivaldne näitusekomplekti surumine. Nii tõlgendab näituse kuraator Reet Pulk-Piatkowska saali sisenejaid vastu võtvat üksikut õit (“Õis”, 1988) kui Kongo autoportreed. Ja ilmselt on tal ka õigus. Kuigi lillemaal iseenesest tundub millegi naiselikuna, õhkub Kongo maalidest, nii nagu mälestuste kohaselt ka nende alati härrasmehelikult käitunud loojast, midagi ürgmehelikku.
Puuduvate figuuride kõrval on tähelepanuväärne Kongo kontuurikultus. “Maastikuetüüdi” aastast 1967 lähemalt silmitsedes jääb mulje, et see on olnud puhtakujuline abstrakt, kuhu on võrdlemisi sõgedates värvides aluspinnale sinise kontuuriga maja peale joonistatud.
Üldjuhul töötab kontuur siiski lihtsalt kontuurina, pigem taotluslikult objekti moodustava värvipinna piirjoonena. Näiteks “Natüürmort sidruniga” (1964) või “Kollased nartsissid” (1964), millel lilleõisi piirab paks must joon. Selle võttega haakub Kongo 1960ndate ametliku kunsti ehk karmi stiiliga, mis sünnitab, rakendatuna klassikaliselt poliitilise resignatsiooni ja ametliku žanrimaali opositsioonina käsitletud lillemaalile, veidra vastuolu. Siiski on selge, et siin ei ole tegemist kavala ridadevahelise mänguga. Karmi stiili võttestik ei olnud Kongo puhul mitte teadlik kaasaminek ametlikult soositud moega, nii nagu ei olnud figuuridest hoidumine protest, vaid Kongo kui kunstniku isikliku arengu tulem.
Kongo maalitehnikat iseloomustab hoolimatus materjalide ja vahendite suhtes. Ainult üks oli kindel: pintsel pidi olema lai. Samas sobis alusmaterjaliks ükskõik milline vineeri- või papitükk. Lõuendile maalitud tööd on ekspositsioonis tugevas vähemuses. Omaette tore lugu on see, kuidas Kongo ostis Saaremaale maalima sõites rulli tapeeti ja maalis siis, papitükk põlvedel, tapeedirulli järjest lahti ja jälle kokku keerates. Hiljem lõikas tööd välja ja kleepis papile.
Pedagoog Kongo metoodilisi võtteid meenutades räägivad toonase Tartu kunstikooli õpilased fraasist: “Maal pessu!”. Mis tähendas, et värv pesti kraani all lihtsalt maha ja pärast mõningast kuivamist sündis vana värvi jäänustele juba uus ja parem töö. Sarnane võte on näha ka Kongo enese maalidel. Pealmise värvi alt paistavad alumiste kihtide paksud korrad, kohati maha kraabitud, kohati lihtsalt üle värvitud. Sellega saavutab Kongo robustse ruumilisuse efekti, mis kõlab ideaalselt kokku valimatu alusmaterjali ja juhusliku hetke esteetikaga kompositsioonis.
Lahtise-käe-juhuslikkus kandub maalitehnikalt edasi ka Kongo kompositsioonidesse, kus lilled või ka vaas tihtipeale kaadrisse ei mahu. Kunstnik oleks justkui keskelt maalima hakates motiivi hoogsalt üle lehe paisates unustanud, kus on töö servad. Aga sellegipoolest või pigem seda enam mõjuvad Kongo maalid väga hästi läbi komponeerituina. Kaootiliselt üle töö laiali paiskunud, juhuse ajel teineteisele ladestunud värve seob motiiviks tööde väikeste formaatide tõttu groteskselt esile tungiv sentimeetrise läbimõõduga kontuur. Natüürmordi puhul absurdsena mõjuv motiivi väljumine töö piiridest forsseerib kompositsiooni dünaamika viimase piirini, et siis taas motiivis eneses – kimp sügislilli, kaktus – vaikelus laheneda.
Hoidudes abstraktse ekspressionismi sihitu rabelemise ummikteest, ei loobu Kongo kunagi motiivist. Ta rakendab oma ekspressiivse maalitehnilise metodoloogia väljenduslikkuse seisukohalt tühiste motiivide kujutamisele, luues nõnda erakordselt võimsa koosluse – plahvatusliku vaikelu. Tõenäoliselt pole keegi teine suutnud kaktusepotti (“Kaktus”, 1982) nii suureks maalida.