Jalutuskäik galeriides

Mai Levin, Henno V?

Subreaalne Lembit Küüts ehk Õpitud kultuurikihi all  

Lembit Küütsi isikunäitus “Esimene samm subreaalsusesse” Viljandi kultuurimaja kohvikus Café Parnass 23. X – 30. XI. 

Äsja kuuekümneseks saanud Lembit Küütsil on väljas 11 joonistust ja pastelli, alates aastast 1992 ehk oma viimatise kunstipubliku ette tulemise algusest. Subreaalsusele on pühendet mõnigi tema varasem näitus, kuid isiklikult tundub mulle, et seekordse väljapanek on oluline ennekõike sellepärast, et on paljuski kunstiajalooline ehk taustu avav: nüüdne näitus toob vaatajale lähemale ka aastal 2004 Viljandis ja Tartus väljas olnud väikeseformaadilise joonistuse näituse. Seekord vaataja ette toodud suhteliselt suuremõõduliste tööde puhul torkab silma vahetus ja teatav tooruski.

Värvidest kõnelda pole siin mahti, esile tuleb aga tõsta joonistusi, mis balansseerivad pinge ja lõtvuse piiril. Imponeerib viis, kuidas sealsed loomuldasa justkui laiali vajuma mõeldud ümarvormid ikkagi selgeteks tervikuteks koonduvad. Samuti kontrastide ilmsus ja samas ebalevus. Kolm pastelli on joonistuslikult liiga tihkelt täis, seda muljet leevendab aga rõhuasetusi muutev ja hingamispause jättev värv.

Lembit Küüts pole küll eesti kunsti lipulaev, aga ikkagi on selle tublisti üle keskmise andeka, kuningriiklust au sees hoidva isamaalase, targa ja hea džentelmeni potentsiaali seni kahetsusväärselt vähe kasutatud ja/või hinnatud. Minus kujundas sellise veendumuse Küütsi näitus “Rännak subreaalsuses” (2004). Sellel väljapanekul esines ta täiesti iseseisva kunstniku, mitte Andrus Kasemaa kloonina (sellist silti on talle küll külge kleebitud). Kuigi, mõlema viimaste aastate loomingut iseloomustab ideede ohjeldamatu vohamine. Mu meelest on nende kahe sõbra seostamine üdini loomulik, sest inimene on ju sotsiaalne loom.

Omaette tähelepanu väärib Küütsi manifesteeriv tekst subreaalsusest veebiaadressil www.art.ee/maalijad. Nagu viitasin kahe aasta taguses näituse arvustuses, võib subreaalsuses näha tugevat sidet sürrealismiga. Seos on eriti ilmne Küütsi praegu pooleli olevas maalis, kus suhteliselt abstraktsete kujundite foonilt vaatab vastu täiesti realistlik naisenägu. Seda maali võib küllap üsna varsti näha, sest mehe sõrmed sügelevad oma aastatega kogunenud visuaalseid ideid piltideks teostama. 12 isikunäitust üle Eesti ehk üks väljapanek aasta kohta on üsna parasjagu, ei vähe ega palju. Imetlenud olen Lembit Küütsi haaret, mis ulatub ajaloo valdkondadest (oleks ka ime, kui ülikoolis seitse aastat ajaloo õppimist poleks mingit jälge jätnud) ajalehe toimetamise ja Erna retke organiseerimiseni. Ning muidugi ei maksa unustada, et aastail 1992-95 oli riigikogu liige. Mainitud kõrvalehüpete järel jõudis Küüts alati tagasi kunsti juurde (teatavasti võib igale asjale läheneda mitmest otsast). Praeguse seisuga on kõige pikem olnud tema suhtlemine kirjastusega Ilmamaa, kus ta on kümne aasta jooksul teinud 25 raamatukujundust. Kunstnik ise nimetab sealset seltskonda omamoodi ülikooliks just seal liikunud vaimuklassikute kontsentratsiooni poolest.

Henno Väri

 

 

Imbi Ploompuu lüüriline kunst

 

Imbi Ploompuu näitus Kullo galeriis kuni 30. XI.

Kullo galeriis on kuu lõpuni vaadata keraamiku ja graafiku Imbi Ploompuu loomingu retrospektiiv, millega tähistatakse tema 80. sünnipäeva. Väljas on mitukümmend vaasi, värvilises ofordis vabagraafikat ja eksliibriseid peamiselt 1970. ja 80. aastatest, joonistusi ja akvarelle ajavahemikust 1952 – 1997. Tema keraamikat iseloomustab maaliline kärtsutatud faktuur, figuratiivne looduslähedane dekoor. Figuratiivne, enamasti aktikompositsioon valitseb tema graafikaski. Imbi Ploompuu kunstis võlub selgus, puhas lüürilis-romantiline põhitoon. Tema laadi ja poeetika kujunemises olid määravad 1960. aastad. Tugeva joonistajana oli ta 1951. – 1996. aastani kunstiakadeemias joonistamise ja plastilise anatoomia õppejõud.

Mai Levin