Jaan Toomik kui üldtunnustatud Ida-Euroopa kunstnik

R. V.

9. oktoobrini on Jaan Toomiku videod „Isa ja poeg” (1998), „Tantsides isaga” (2003), kolmandal „KanaNaha” festivalil esitatud performance’i dokumentatsioon („Nimetu”, 2002) jt väljas New Yorgi Uues Muuseumis (New York New Museum). Tegemist ei ole küll Toomiku personaalnäitusega – isikunäitusigi on tal Ameerika Ühendriikides ja New Yorgiski mitmeid olnud –, kuid Ida-Euroopa ning endise Nõukogude Liidu  kunsti näitus „Ostalgia” on üks suurejoonelisemaid seda piirkonda, mitte niivõrd geograafilises, kuivõrd just vaimses ning psühholoogilises mõttes, hõlmavaid kunstiprojekte. Seda on rõhutanud ka näituse kuraator, muuseumi näituste osakonna juhataja Massimiliano Gioni.     

„Ostalgia” pakub vaadata kunsti, mida on tehtud nii selle piirkonna maadel kui ka kunsti, mille aineseks on olnud see piirkond, seal asuvad riigid, millest nii mõndagi kakskümmend aastat tagasi olemas ei olnud. Segades isiklikke  pihtimusi ja kollektiivseid traumasid, aetakse selle näitusega eelkõige selle psühholoogilise maastiku jälgi, kus nii üksikisikud kui ka terved ühiskonnad alustasid uue sootsiumi ehitamist, pidades visa võitlust ja läbirääkimisi eelkõige vanade eluhoiakutega. „Ostalgia” ei püüa luua endise idabloki unifitseeritud kunstiajalugu, vaid tuua esile seda, mis on Ida-Euroopa rahvaste juures ühist, ent ka rõhutada drastilisi erinevusi. „Ostalgia” kõneleb enam meeleseisundist  kui spetsiifilisest kohast mingil ajal mingites kindlates tingimustes.     

Projekti pealkiri „Ostalgia” on tõukunud saksakeelsest sõnast „Ostalgie”, mis kerkis esile just 1990ndate algul – ajal, mil Euroopa sotsialistlik süsteem hakkas lagunema. Ostalgie osutab  nii igatsusele kui ka nostalgiale. „Ostalgia” projekti, eelkõige just selle kataloogi tekstide kirjutamisse on haaratud kuraatori kõrval eelkõige Venemaaga seotud teoreetikud nagu Boris Groys (kes on aastaid elanud läänes), Jekaterina Djogot, Viktor Misiano jt. Seetõttu pole ka ime, et näituse põhirõhk on vene kunstnikel, keda on kokku neliteist. Vanim neist on naivist Aleksandr Lobanov (1924–2003), kelle näitus oli paar  aastat tagasi väljas ka Tallinna Kunstihoone galeriis, noorim Jevgeni Antufjev (1986), suur rõhk on Moskva kontseptualistidel, eelkõige Andrei Monastõrskil, kelle suur näitus oli 2008. aastal Tallinna Kunstihoones ning kes sel aastal esindab Venemaad Veneetsia biennaalil. Governorsi saarel eksponeeritud Monastõrski installatsioon „Loosung” on samanimelise aktsiooni dokumentatsioon. Ka Tallinnas oli see dokumentatsioon väljas, kuid tagasihoidlikus  videoformaadis. Governorsi saarel on 25. septembrini vaadata hiiglaslik loosung tekstiga „Ma ei kaeba millegi üle ja mulle isegi meeldib see siin, kuigi ma pole kunagi siin varem olnud ja ma ei tea mitte midagi sellest paigast”. 

Ka teistelt Baltimaadelt, Lätist ning Leedust, on sellele esinduslikule näitusele valitud kaks esindajat: vanameister Andris Grīnbergs (1946) ning klassik Jonas Mekas (1946), kelle elu on küll pikalt Ameerikaga seotud olnud. Ei saa siiski väita, et kogu „Ostalgia” on üles ehitatud pelgalt vanadele tuntud tegijatele: Kosovat esindab Petrit Halilaj (1986) ja Venemaad Antufjevi kõrval David Ter-Oganjan (1982). Selle aasta algul ilmus Black Dogi kirjastuselt esinduslik raamat Ida-Euroopa nüüdiskunsti kohta. Tekstide autorid on Eda Cufer, Piotr Piotrowski, Zdenka Badovinać, Igor Zabel ja Marina Abramović. Eestlastest on  sealesindatud Jaan Toomik maaliga „Figuur” (2010, akrüül, lõuend) ja Viinistu tegevuskunsti festivalil näidatud videoga „Kajakad” (2004).