Jaan Koortile mõeldes

Juta Kivimäe

Näitus „Modernismiaja klassikud. Jaan Koort” Kumus kuni 28. IV. Jaan Koorti näitus Kumus annab võimaluse vaadata uuenenud kogemuse kaudu eesti modernismi esimese põlvkonna ühe silmapaistva esindaja loomingut. See näitus on käesirutus ja pilguheit ühele neist, kes lõid meie kultuuris midagi väga olulist aega ja olustikku, kus rahvuslik intelligents oli alles kujunemisjärgus. Jaan Koorti sõnul „sinna, kus minu kodu on, olgugi tühjus, olgugi, et midagi ei ole”. Jaan Koorti looming väärib aeg-ajalt koondamist suuremaks näituseks. Erakordselt kõrge vormikultuuriga teosed on ka praegu nauditavad. Siiagi Euroopa ääremaale ilmus XX sajandi algul modernistlik maailmatunnetus. Need, kes olid Pariisis või näiteks Münchenis nagu Kristjan Raud pisut aega vastu pidanud, tulid tagasi ja levitasid kodumaal uut mõtet, ehkki algul pisut konarlikus keeles. Nagu tegi ka Jaan Koort oma esimestes kirjutistes, näiteks Vabas Maas: ta kirjutas esimesena eesti keeles Rodinist, kuigi oli ise juba minetamas oma Pariisi-aastate alguse Rodini-usku. Sajandi taha tagasi mõeldes tundub väga usutav ja mõjuv üks Märt Laarmani mälestus 1910. aasta varakevadest Otepääl. Laarman, 14aastane poisike progümnaasiumist, katsetas poolsalaja maalimist. Ühel hommikul nägi ta järve ääres jässakat meest, kes maalis õlivärvidega loodusest väikesi tinglikke skitse. See oli Jaan Koort, kes külastas siis Eestit poliitilisele pagulasele kohaselt võõra passiga, ent suutis jätta noorele Laarmanile kustumatu mälestuse teistmoodi kunstist. Mees järve ääres pühkis pintslid vastu kuusetüve ja oligi läinud. Praegu võib näha Jaan Koorti näitusel kahte suurepärast kevadist vaadet põldudega. Ilmselt on need maalitud Otepääl tehtud skitside järgi Pariisis. Kummalisel kombel võib neil märgata ühtaegu cézanne’ilikke ja munchilikke mõjutusi (kuigi see kõlab võimatuna). Võib-olla skitseeris Koort sel varahommikul härra Puusaagi nime all kodumaad külastades just nende maastike värvivaheldusi ja 1907. aastal nähtud Norra männid polnud veel täiesti meeltest kadunud. Igatahes oli Koort Pariisis, kui 1907. aastal korraldati Sügissalongis suur tagasivaateline Cézanne’i näitus, mis muutis kiiresti kogu euroopa maalikunsti. Vaevalt et Koort mõtles maalides nii, nagu oma teel aastakümneid sihikindlalt liikunud Cézanne. Koort oli eelkõige uue tunnetuse teadlik tajuja ja võttis üles selle osa, milleni tema enda areng ja võimed momendil küündisid. Ehk oleks temast saanud eesti maalikunsti oluline uuendaja, ent teda köitis eelkõige skulptuur.

Ei tea, kas oma esimesel Pariisi aastal elementaarsete majandusliku toimetuleku probleemidega tõsiselt hädas olnud Koort jõudis märgata 1905. aastal Sügissalongis Aristide Mailloli „Vahemerelanna” („Méditerranée”) erakordset menu. Maillol oli saanud toetuse oma suurimalt metseenilt, krahv Kesslerilt, viibinud Kreekas ning eksponeeris salongis kipsi valatud naisakti, mis oli puhastatud seni kaasaegse skulptuuri juurde kuulunud allegoorilisest taagast ja esindas modernistliku skulptuuri üht nüüd tuntud arenguliini, kus inimkeha ja portree esindasid tõepoolest vaid just figuuri ja portreed. Liigsest puhastatud selge vorm ning teistsugune tähelepanu skulptuuri klassikaliste lätete vastu huvitas ka Koorti. 1907. aastal eksponeeris Charles Despiau Salongis oma Paulette’i büsti. Rodini assistendina töötanud Despiau pühendus leivatöö kõrval skulptuuridele, mis vägagi meenutavad Koorti modelleeritud büste ja figuure Pariisi aastate teisest poolest. Esimese maailmasõja lõppedes suri 1917. aastal Auguste Rodin ja Despiau astus „suure puu varjust” vastu oma määratule menule. Koort oli siis juba Pariisist lahkunud, ent sidemed Pariisiga ei katkenud veel niipea. Nii Koorti kui Sannamehe arvukaid portreid ja figuure vaadates meenub kõige esmalt just Despiau.

Uusklassitsistlik suhe skulptuuri ongi tegelikult see, mille Koort Pariisist kaasa tõi ja mis eesti kujurite paari järgmise generatsiooni hulgas elujõulisena püsis, aastatega üha enam oma algsest olemusest kaotades. Sama usku jäi paljuski Koortile isiklikult lähedane Ferdi Sannamees, kuigi teda ametlikus kunstiajaloos Koortiga eriti ei seostata. Koort oli helde ja avali, kui tundis ära tõeliselt suure ande. Pole juhus, et just Sannamees valas pärast Koorti enneaegset surma Venemaal pronksi Tartu ülikoolile loodud kolme figuuriga klassitsistlike tunnustega Vabadussõja mälestusgrupi. Paaril Tartu aastal külastas Koorti skulptorina alustanud Eduard Wiiralt, keda lahkelt vastu võeti. Sama usku hoidsid alal Koorti juures õppinud Enn Roos ja Hermann Halliste. Möödunud aastal toimus Adamson-Ericu muuseumis Eestis täiskasvanuks saanud ja algse kunstihariduse omandanud inglise juuditari Dora Gordine’i Londonist saabunud näitus. Gordine oli õppinud kunsttööstuskooli „voolimistöökojas” just aastail, kui seal õpetas Jaan Koort, Gordine’i figuratiivne looming Inglismaal säilitas kunstniku surmani mailloliliku joonise.

Skulptuuriõpingud École des Beaux-Arts de Paris’ akadeemiku Antonin Mercié juhtimisel, maaliõpingud akadeemiliste maalijate eraateljees, tutvumine Louvre’i varamuga ja võimekus tajuda skulptuuri muutuvat olemust kujundasid temast kunstniku, kelle ees avanesid nimekate galeriide uksed. 1908. aastast peale eksponeeris Koort oma maale ja skulptuure Kevadsalongis (Salon de Société Nationale des Beaux-Arts’is) ja Sügissalongis (Salon d’Automne’is). 1920. aastail valiti ta mõlema galerii püsiliikmeks. Ta esines ka Salon des Indépendants’is, vene kunstnike näitustel ja eesti kunsti näitustel kodumaal. Kirjad sisaldavad teateid kunstniku arengust, varased artiklid eesti ajakirjanduses lubavad aimata tõsidust, millega Koort valitud teel edasi liikus.

Abielu ja abikaasa Mari küll tagaplaanile hoidev, ent tuntav mõju kõigis Jaan Koorti elu ja loomingu valdkondades vääriks ehk enam tähelepanu, kui seni on pälvinud. 1910. aastal abiellus Koort Marie Kristiine Uusmaniga ning ateljee rue Blomet 47 kujunes eesti kunstnike kohtumispaigaks Pariisis. Abikaasa Mari Koort on olnud mitmete tuntud portreeskulptuuride ning aktikrokiide ja joonistuste modelliks. Ka Aristide Mailloli meelismodelliks ja inspiratsiooniallikaks oli noorusaastate vältel tema naine Clotilde.

1915. aastal Pariisist kodumaale naasnud Koort oli veetnud tollases kunstipealinnas oma elust kümme aastat. Maailmasõjas osalev Venemaa andis amnestia oma poliitilistele pagulastele ning Jaan Koort sõitis koos perekonnaga Pariisist kodumaale impeeriumi kulul. Hilissügisel saabuti Moskvasse, kus Koort lülitus tollase Venemaa tollase kunsti suurima keskuse kunstiellu. Siingi rullub lahti peatükk sidemetest ja menust. Koorti venesuunalisi suhteid tasuks täpsemalt uurida: need olid kõrgelennulised ja räägivad midagi ka Koorti kohta. Académie Russe’is ja Pariisis sotsiaaldemokraatlike vaadete pinnal sõlmitud sidemed elustusid Moskvas, kus ta suhtles skulptor Sergei Merkurovi, Anatoli Lunatšarski ning Maksim Gorki perekonnaga. Koort töötas Merkurovi ateljees (Hiljem Stalini soosingusse sattunud ja vahetult surma eel selle kaotanud Merkurovi juures leidis 1940ndate lõpul varju ka Pallase sõjajärgse poliitilise puhastuse eest Moskvasse läinud Anton Starkopf) ning esines aastatel 1915-1916 Mir Iskusstva I ja Moskva Kunstnike Ühingu XXII kunstinäitusel, kus Tretjakovi galerii omandas kunstniku „Naise pea” (graniit, 1915). Prantsuse kunstinäitusel ostis miljonärist kollektsionäär Ivan Morozov „Abikaasa portree” (basalt, 1916). Mõlemad teosed jõudsid Teise maailmasõja järel Eesti kunstimuuseumidesse.

1916. aastal asus Koort Tartusse. Enne maailmasõja puhkemist Pariisis kohtunud sõpruskonnast said eesti kitsal kunsti- ja haridusmaastikul peagi kas avalikud või varjatud konkurendid. Koort osutus kodumaal üha üheks neist, kes kivile kuidagi ära ei mahtunud. Teda ei kutsutud Pallase ühingu liikmeks ega pakutud ka õppejõu kohta Pallase kunstikoolis. Koorti vastuoluline olemus ja üha avalduv lauskriitika kolleegide suhtes sulges talle Eestis uksi kuni elu lõpuni. Eesti Töörahva Kommuuni päevil juhtis Koort 1919. aastal Tartus kultuuri ja hariduse komissarina peremeheta jäänud kunsti- ja kultuurivarade arvelevõtmist ja säilitamist, pälvides kogu eluks Eesti ametlike ringkondade negatiivse märgi. Midagi ei muutunud ka pärast Tallinna kolimist 1921. aastal, mil Koort siiski töötas kolm aastat kunsttööstuskooli voolimistöökoja juhina. Edu välisnäitustel ja kunstiostud ei suutnud hajutada kunstniku kasvavat resignatsiooni ja üha süvenevat vastuolu kodumaise kunstipoliitikaga. Hoolimata loomingulisest kõrgajast, tundis Koort end kodumaal vaimselt isoleerituna ja majanduslikus kitsikuses olevat. Nagu mitmed võimekad eestlased praegugi, rändas Koort Austraaliasse paremaid töövõimalusi otsima, ent naasis üldises vaimses õhustikus pettunult juba kolme kuu pärast Tallinna. Koorti sõnavõtte lugedes tundub, et vaikiv ajastu ahistas kunstnikku oma ametlike püüdlustega suunata eesti kunstielu.

Praegugi seisab Nunne tänava haljasalal 1929. aastal Koorti enda poolt pronksi valatud „Metskits” (nüüd küll juba koopia). 1932. aastal valmisid tellimustööna klinkrist laternahoidjate figuurid Eesti Kindlustusseltsi EKA hoonele (Tallinn, Vabaduse väljak 7). 1934. aastas esines ta kutsutud külalisena Soome kunstnike aastanäitusel, eksponeerides nii skulptuure kui keraamikat, augustis aga lahkus Eestist Moskva lähedal paikneva Gželi keraamikatehase kunstilise juhi kohale. See viimane samm, mis tõi kaasa Jaan Koorti varase surma Moskvas tema 51. eluaastal, ajendus tegelikult tema viimastel eluaastatel lahvatanud kirglikust huvist keraamika vastu. Ühtpidi on kummaline, et Koorti haaras 1930ndail keraamikakirg. Ent ka Mailloli loomingus on väikestel terrakota-statuettidel oluline osa. Ka siin oli Koort oma kodumaal üks pioneere ja saavutas palju, ent kui senine kunsttööstuskooli keraamikaõppejõud Geza Jacó oma ametiaja lõpetas, ei olnud see siiski Koort, kes tema ametikohale valiti.

Eesti avalikkus tunnustas Koorti pärast tema surma hämmastavalt rohkete nekroloogidega peaaegu kõigis väljaannetes ning mälestusaktusega lahkunud kunstnikule Tallinna Kunstihoones. Esimese monograafiani jõuti siiski alles pärast sõda. Kunstnike järelehüüde kirjutas 1935. aastal Märt Laarman. Tema oli näinud Koorti veerandsajandi eest Otepääl maalimas.