Jaan Klõšeiko Vabaduse väljak

MARGE MONKO

Fotoduell II. Viiding pildistab Klõšeikot, 1971–1972.

Minu tutvus Jaan Klõšeikoga sai alguse ligemale kümme aastat tagasi mu esimese näituse avamisel, kus ta häälekalt oma arvamust avaldas. Pean tunnistama, et algaja kunstnikuna võõristasin esiotsa Klõšeiko kõiketeadvat hoiakut, kuid harjusin sellega üsna ruttu. Ta ei avaldanud toetust mitte ainult sõnades, vaid ka oma kohalolekuga: ta osales peaaegu igal sündmusel, ka noorte kunstnike näituste avamisel – ja ikka koos fotoaparaadiga.

2011. aastal oma Vabaduse galerii isikunäituse tarvis antud intervjuus ütles Klõšeiko, et esimesed fotod võttis ta lapsepõlves ema aparaadiga. Ühte neist, Tiit Nielerist tehtud fotot, mille Jaan pildistas Hirvepargis, kui ta oli kümneaastane, sai vaadata videoprojektsioonina Epp Kubu kureeritud fotokuu programmis pildistamispaigas.

Jaan Klõšeiko tegelik roll kunstiajaloo kroonikuna vajab aga veel avastamist. Just temalt on pärit legendaarsete näituste „Saku 73“ ja „Harku 75“ vaated, ta on pildistanud Tallinna ja Moskva kunstnikke, jäädvustanud nende aktiivset suhtlemist ja ühisnäitusi.

2011. aastal tegin fotokuu kunstilise juhina Jaanile ettepaneku korraldada Vabaduse galeriis isikunäitus. Materjaliga töötades otsustasime lähtuda asukohast: valisime välja 56 portreed ja sündmusfotot, mis olid pildistatud Vabaduse väljakul või selle ümbruses aastatel 1971–2007. Toonases näituse saatetekstis ütleb Klõšeiko: „Meist igaühel on oma Vabaduse väljak – see vähene pind, millel seisame, kuidas vabadust tajume ja oskame rakendada“. Vaataja ette jõudsid peamiselt näituste avamisel tehtud fotod, aga ka 1989. aastal Ku-Ku klubis korraldatud Salvador Dalí peiede ja 2007. aasta pronksiöö jäädvustused. Kõige ülevaatlikuma pildi Jaan Klõšeiko haardest sai aga Vaala galerii kodulehel 2009. ja 2010. aastal avaldatud fotode ja tekstide kogumikust „Rohkem kui on näha“.

Hoolimata sellest, et aeg-ajalt on Klõšeiko fotod olnud väljas näitustel, ei ole tema loomingu kohta ilmunud põhjalikumaid käsitlusi. Suur osa tema pildistatud materjalist on läbi töötamata, ülevaade tema fotodokumentalistikast on fragmentaarne. Pildistatud materjali suhtus Jaan Klõšeiko kriitiliselt ega kippunud seda ise eksponeerima. Vabaduse galerii näituse ettevalmistamisel väljendas ta pidevat muret, et ei ole piisavalt oma arhiivi korrastamisega tegelenud. 20–30 aastat tagasi jäädvustatut uuema materjaliga kõrvutades arvas ta enesekriitiliselt, et pärast digikaameraga pildistama hakkamist on tema kaadrikompositsioon hooletum.

Jaan Klõšeiko oli hea inimene. Ta rääkis soojusega oma kadunud abikaasast, lastest ja lastelastest, tal jätkus alati häid sõnu oma kolleegidele. Jaan oli terava sotsiaalse närviga: tal oli alati midagi öelda nii ajaloo kui ka päevapoliitika kohta. Kuna tema lapsepõlv ja noorusaeg langesid kokku nõukogude aja algusaastatega, kerkisid tollased mentaliteedimuutused, hirm ja reetmine jututeemadena pidevalt esile. Ka Jaani isa arreteeriti ja viidi vangilaagrisse. Sõjajärgsest hirmuõhkkonnast rääkides mainis Jaan: „Olen märganud, et kes on elus ennast reetnud, reedavad ennast ka kunstis. See on parandamatu või väga raskelt paranev haigus.“

Jaan Klõšeiko jäi iseendale truuks ning teostas oma unistused ja ideaalid omaenda sümboolsel Vabaduse väljakul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht