In memoriam JAAK KANGILASKI 10. XII 1939 – 30. VIII 2022

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lahkunud on hinnatud kunstiteadlane, armastatud õppejõud ja tundliku närviga ühiskonnategelane, taastatud Eesti vabariigi kunstiakadeemia esimene rektor.

Jaak Kangilaski sündis 1939. aastal Viljandis, vahetult Teise maailmasõja alguse künnisel. 1958. aastal lõpetas ta Nõmme X keskkooli ning asus samal aastal õppima Tartu riiklikku ülikooli ajalugu ja kunstiajalugu. Stuudiumi lõpetades jätkas Kangilaski kohe aspirantuuris, mille lõpetas 1967. aastal. Õpingute algus langes aega, mida tuntakse Hruštšovi sula nime all ning Emajõe Ateenas tegutses hiljem eesti kultuurile nii palju andnud noorte intellektuaalide seltskond, kuhu kuulus ka Kangilaski. Nagu ta on hiljem tunnistanud, huvitas ka kunst teda eelkõige kui ühiskondlik kultuurifenomen, kui oma keskkonnaga tihedalt põimunud nähtus. Sulatuultes avaldas Kangilaski 1965. aastal Loomingus tähelepanuväärse artikli „Vaidlustest marksistlikus esteetikas“, kus demonstreeris NSV Liidu keskustes ikka veel aktuaalse sotsrealistliku vormidoktriini absurdsust, kaitstes arusaama, et kunstnik peab ise saama valida vormi, milles ta oma ajastut peegeldab. 1967. aastal avaldas Kangilaski koos oma onu, kunstnik Ott Kangilaskiga mitme Nõukogude Eesti põlvkonna lugemislauale kuulunud „Kunsti kukeaabitsa“. See sisaldas esimest sõjajärgset lääne kunstiajaloo ülevaadet, kuhu oli, mis sest et kahvatute udupiltidega, kaasatud ka XX sajandi avangard. 1969. aastal kaitses Kangilaski kandidaadiväitekirja teemal „Kunstnikerühmitus „Les Nabis“ ja nende osa prantsuse XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse maalikunstis“. Toonase (kunsti)ajalookultuuri kontekstis oli teema ikka veel radikaalne, sest kunagi varem ei oldud eesti nõukogude kunstiajaloolane kaitsnud kraadi sajandivahetuse lääne kultuuri avangardist, mille kunstikeel polnudki realistlik. Edaspidi sai Kangilaski oma armastatud XX sajandi kunsti ka originaalis kogeda: näiteks käis ta kunstnike liidu grupiga Prantsusmaal ja viibis pikemat aega Norras, mille tulemusena ilmus 1985. aastal raamat „Norra. Maa, rahvas, kunst“. Iseendast Eesti NSV kontekstis on Kangilaski kirjutanud „Eesti mõtteloo“ sarjas 2000. aastal ilmunud autoriraamatu eessõnas.

1960. aastate lõpul õpetas Kangilaski Tartus ja jäi seda tegema hiljemgi, kui oli juba seotud põhitööga Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, ERKIs. Kangilaski kui lektori leivanumber oli lääne moodsa kunsti ajalugu, millega ta inspireeris mitut kunstiajaloolaste ja kunstnike põlvkonda. 1988. aastal sai Jaak Kangilaski ERKI professoriks ja kohe teadus- ja õppeprorektoriks ning aastatel 1989–1995 oli ta Eesti Kunstiakadeemia rektor. Nii langes tema õlule ka Eesti Vabariigi haridusreformi alustamine ning EKA õppekorralduse sisu uuendamine. Ise ammutas ta selleks ja oma kunstiajalooalaseks tööks uusi kogemusi mitmel pool välismaal, oli näiteks ka Fulbrighti stipendiaat New Yorgis. 1995. aastal siirdus Kangilaski taas tööle oma alma mater’isse, Tartu ülikooli, kus ta oli professor kuni 2005. aastani. Samal ajal oli ta ka TÜ prorektor. Mõlemad Eesti ülikoolid, Tartu ülikool ja EKA, on valinud Kangilaski oma emeriitprofessoriks. See auamet ei tähendanud aga eemalejäämist ülikoolielust. EKAs luges Kangilaski oma kunstisotsioloogia lemmikkursust veel paar aastat tagasigi. Samuti oli ta mitme magistri- ja doktoritöö juhendaja.

Jaak Kangilaski on oma kunstiteadusliku loomingu kohta ise tunnistanud, et kunsti ja kunstiajaloo tutvustamine on talle alati olnud olulisem tegevusväli kui teaduslik uurimine. Pühendumine laiale auditooriumile avaldub muu hulgas ka selles, et ta on kirjutanud mitu gümnaasiumiastme kunstiajaloo õpikut, mis on tänini käibel; aastaid esines ta avalike loengutega paljudel foorumitel. Oma kunstiteaduslike artiklite tuumiku avaldas Kangilaski juba mainitud „Eesti mõtteloo“ sarjas. Raamatu pealkiri ütleb palju ära: „Kunstist, Eestist ja eesti kunstist“. Kogumikust peegeldab vastu autori mitmekülgsus, sest käsitletud on nii konkreetseid lääne (avangard)kunstnikke, kunstikultuuri üldisi küsimusi kui ka haridus- ja kultuuripoliitikat. Kohe torkab silma seegi, mis teeb Jaak Kangilaski eesti kunstiteaduses eriliseks: teda huvitas elu lõpuni kunstiteooria ja kunstikultuuri teoretiseerimine ning ta oli kaua aega Boris Bernsteini kõrval ainuke, kes tegeles kunstiloomega, paigutades selle avaramasse vaateperspektiivi. Kangilaski on kirjutanud ikonoklasmist, neoavangardist, postmodernismist, postkolonialismist, kunsti rahvuslikkusest, Nõukogude ajastu kunsti periodiseerimisest, nõukogudeaegsest kohanemisest marksismi(de)ga, kunstimaitsest.

Muidugi ei saa minna mööda ka neist kunstiajaloo üldkäsitlustest, mida Jaak Kangilaski kirjutas või mis valmisid tema kaastöös. Omal ajal olid eriti olulised – ja ka palju diskuteeritavad – 1994 koos Ants Juske ja Reet Varblasega kirjutatud „20. sajandi kunst“, 1997. aastal valminud „Üldine kunstiajalugu“ ning 1999. aastal koos Sirje Helmega kirjutatud „Lühike eesti kunsti ajalugu“. Sellele tööle pani punkti kahes köites avaldatud „Eesti kunsti ajalugu. VI köide, 1-2 raamat. 1940–1991“ (2013, 2016), mille koostaja, toimetaja ja mitme peatüki kirjutaja Kangilaski oli.

Jaak Kangilaski kui kunstiteadlase uurijaperspektiiv – kunst kui sotsiaalkultuuriline nähtus – laienes ka tema ühiskondlikule tegevusele. Ta oli läbi ja lõhki sotsiaaldemokraat, kes osales näiteks ka Tartu linnavolikogu töös, kuid panustas ühiskonda ja kultuuri ka kõige laiemal tasandil: aastatel 1996–2007 oli Jaak Kangilaski Eesti UNESCO pärandikomitee esimees; ta oli ka üks kaaskirjutajatest kogumikku „Valge raamat. Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991“. „Ühiskondlane“ oli Kangilaski ka kunsti- ja kunstiteaduse väljadel, osaledes ja nõu andes paljudes žüriides ja komisjonides, sealjuures oma eriala peamise teadusväljaande „Kunstiteaduslikke uurimusi“ toimetuskolleegiumis. 2021. aastal tunnustas Eesti Vabariik Jaak Kangilaskit elutööpreemiaga. Temast maha jääv pärand on suur ja hindamatu. Pole kahtlust, et selle kaudu jääb Jaak Kangilaski meiega veel kauaks – see pärand vajab uurimist ja mõtestamist.

Täna langetame pea ja täname meie seast lahkunud Õpetajat ja Kolleegi.

Eesti Kunstiakadeemia

Tartu Ülikool

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kunstimuuseum

Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus

Tartu Kunstimuuseum

Kunstiühing Pallas

UNESCO rahvuslik komisjon

Eesti Kunstimuuseumi Sõprade Selts

Kultuuriministeerium

Haridus- ja Teadusministeerium

Ärasaatmine Eesti Kunstiakadeemia aulas pühapäeval, 4. IX kl 14.

Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht