Ja veel midagi

Reet Varblane

Villu Plingi ja Silja Saarepuu ühisnäitus „Veel” Draakoni galeriis 24. IV – 5. V. Villu Plink ja Silja Saarepuu on väga hästi toimiv kunstnike paar. Nende viimase aja ühislooming ei ole mitte ainult mõne eluseiga vaimukad ja kriitilised kommentaarid, vaid kunstnikud on puudutanud ka eksistentsiaalsemat, inimloomusele omast, osutanud üldisemale. Kuna on tegemist performance’ite või ka performatiivsete videoinstallatsioonidega, siis on nad ise oma tööde kangelased. Kuid enamikul juhtumitel ei ilmu nad vaataja ette sellistena, nagu võib neid kohata tänaval või kohvikus või töökohas, vaid nad kannavad spetsiaalset rõivastust. Nende rõivastumisviisil ei ole küll otseselt midagi tegemist karnevaliga, nii et Bahtini ja teiste tuntud karnevalikultuuri teoreetikud võib südamerahus kõrvale jätta, kuid tähendusrikas on see ometi. Saarepuu triibuline rahvariideseelik ja Plingi kintspüksid ning valged sukad viitavad kollektiivsele ühtsustundele, kuid mitte praeguse aja omale: nende väljanägemis-, eneseesitlusviis kuulub pigem möödunud aega, XIX sajandi rahvusliku ärkamise aega, kuigi mõningate ametlike ürituste (laulupidu) puhul kasutatakse seda praegugi kollektiivse ühtsusmärgina. Saarepuu ja Plingi väljapanekud on ikka paistnud silma esteetilise vormistuse poolest. Nii ka seekord Draakoni galeriis: põrandale asetatud videoprojektoreid ümbritsevad postamendid on kaetud põrandaornamenti meenutava ümbrisega, seinale paigutatud alused on värvitud seinaga ühte värvi. Nii on kunstnikud kaotanud galeriiruumi ja seal eksponeeritud kunstiteoste piiri ning tekitanud tunde, et objektid on ruumi orgaaniline osa, põranda- või seinapikendus. Kindlasti mängib kaasa Saarepuu ja Plingi metalli(ehte)kunstniku taust, kuigi sellel on eelkõige sisuline tähendus.

Kunstnike paar ei ole kunsti ehk siis visuaalset kujundit saatva sõnalise akompanemendi mõttes eriti helde ehk nad ei käitu verbaalse kultuuriga harjunud publikuga just väga sõbralikult. Ka viimast näitust saatnud pressitekstis on nende lühikese biograafia kõrval vaid ülinapp märge, et näitus on veevulinatest, veevedamisest ja veel ehk selles kontekstis vee peal olemisest. Selgitus on tõesti enam kui minimalistlik, kuid siiski tähendusrikas. Juba näituse pealkiri „Veel” osutab vee kõrval veel muule. Sõnamäng toimib küll ainult eesti keeles – ingliskeelses tõlkes on ühemõtteline „On Water”, ilmselt on teisteski keeltes lisatähendust üliraske, kui mitte võimatu ühe sõna abil väljendada – , on see näituse mõistmiseks oluline detail. Saarepuu ja Plingi viimase ühisprojekti juures tuleb esitatud visuaalia ehk kujutatud objektide, edastatud tegevuse, esitatud kangelaste, aga ka kompositsiooni, värvingu ja vaatenurga kõrval midagi veel silmas pidada.

Draakoni galerii projekti võib (ja tuleb) vaadata ruumiinstallatsioonina, millenagi, mis algab ja lõpeb just selles ruumis, millel pole väljaspool seda ruumi mingit tähendust. Sellist vaatepunkti aitab rõhutada kujundus ehk siis esitusviis. Seejuures osutavad installatsiooni osad, kas siis põrandal või seinal eksponeeritud videoklipid, väljaspool galeriiruumi toimuvale. Seda enam et videote kangelased Saarepuu ja Plink käituvad seal viisil, mille kohta saab öelda, et tegemist on performance’iga. Nii tuleks vaadata seda ruumiinstallatsiooni kui erilisel (tähenduslikul) viisil kujundatud performance’ite dokumentatsiooni. Kõiki videoklippe ühendavad autorite eneseesitluse kõrval vesi ning inimese loodud vahendid, et vett paremini tarbida. Taas mitte praeguse aja, vaid möödaniku mõttes. Need vahendid on plekkpanged – muistse hõnguga tarbeese, mis viimase aja retrohõngulises disainis on moeasjaks saanud – ja kaelkoogud. Kaelkookudel on antud kontekstis eelkõige tasakaalu tähendus: need on abivahend ja veel midagi.

Näitus hakkas peale (kõige uksepoolsem video) Tuhala nõiakaevuga, jõudis Tallinna sadamakailt Helsingisse ja tagasi Eestisse. Kevadise tulvavee kõrval oli oma koht ka talvisel jääväljal, millesse kunstnikud vee kättesaamiseks auku raiuvad. Kuigi kogu ruum oli hoitud orgaanilise tervikuna, ei saa fragmente, videoklippe vaadata loogiliselt kulgeva jutustuse alajaotustena: iga järgmine peatükk on kasvanud välja eelmisest, neid seob ajaline, ruumiline või mingi muu suhe jne. Või kui siiski vaadata seda jutustusena (ja ilmselt ruumi loogikast lähtudes tuleb nii ikkagi teha), siis hoopis teistsugusele loogikale üles ehitatud narratiivina. Teistsugusele ülesehitusloogikale (või ka mitmetele, isegi vastandlikele loogikatele) osutab ka viis, millise rakursi alt videopilti galeriis näidati. Seinal eksponeeritud videoklippide suhtes oli külastaja pandud harjumuspärasesse ehk siis kõrvaltvaataja positsiooni, nagu oleme harjunud vaatama filme, aga ka telepilti. Kuigi pange ümmargune põhi, millele videopilt oli eksponeeritud, tekitas laevailluminaatori illusiooni, mis omakorda asetas vaataja tinglikult laeva sisse ehk lõi galeriiruumi veel ühe ruumiillusiooni. Põrandale installeeritud videotega on aga keerulisem lugu: kord ilmus sealne tegevus n-ö veealuse maailmana, kord peegelpildina, mille puhul vaataja ei näinud ennast, vaid ühte kunstnikest. Veealuse maailma juures on pigem tegemist maa- või veealuste inimeste üleloomuliku elupaigaga, muinasjuttudes ilmutavad nood ennast siinses maailmas vaid siis, kui neil midagi vaja on. Silja Saarepuu ja Villu Plink aga jäid vaataja suhtes täiesti passiivseks: nende tegevus (tants jne) oli mõeldud vaid neile endile, vaataja oli pigem juhuslikult millegi tundmatu tunnistajaks sattunu. Kuigi, veealust tantsustseeni saatis Arvo Pärdi valss kandlele ehk siis midagi, mida ei saa käsitleda muinasjutu või mütoloogia reeglite järgi.

Silja Saarepuu ja Villu Plingi üht eelmistest performatiivsetest videoinstallatsioonidest „Kivi südamelt” saatis kindel teadmine, et võlg on võõra oma ning et mida varem võlakoormast ehk kivist südamel vabaneda, seda parem kõigile. Nad võtsid paarisajakilose Soomest aastatuhandeid tagasi jääga Eesti randa uhtud kivi (väikese omasuguste seas) ja viisid selle Soome tagasi. Kui Draakoni galerii projekti vaadata „Kivi südamelt” jätkuna, siis seekord kunstnikud ei heasta, vaid jagavad – Tuhala nõiakaevu püha vett naabritega. Kuid n-ö püha vee jagamisega kaasneb pidevalt veel midagi, mis järgmise sammuga kustutab eelmise sammuga tekitatud tähenduse ning toimimisloogika. Nii ei kuulu rahvarõivais kunstnikud ei minevikku ega olevikku, nii pole tegemist ei mütoloogilise ega ka teadusliku mõtlemisega, aga vesi ja veel midagi olid, on ja jäävad.

Ka Tallinna Kunstihoone „Erootika” näitusel eksponeeritud Saarepuu ja Plingi videoinstallatsiooni jälgede (pseudojälgede?) jätmisest võib vaadata samas võtmes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht