It takes two to tango

Anneli Porri

Noorte kunstnike töid ümbritses Okase looming samuti, nagu elav klassik eksisteerib eesti kunstiajaloo teadvuses. Mara Koppeli kureeritud näitus ?Eraldi ja samas koos? Evald Okase muuseumis Haapsalus 11. ? 29. VI.

Romantiline linn vajab romantilist näitust. Mara Koppel oli selleks puhuks kureerinud suvisesse Haapsalusse eesti noorte kunstnike maali-, disaini-, installatsiooni-, ehte-, graafika- ja videonäituse. Kummalise valikukriteeriumina kehtis seekord kahe loovisiku paarissuhe. Põhjendatult tekivad küsimused: kas see ei ole rohkem seltskonnaajakirjanduse, mitte kunstinäituse teema ja kas nii kunsti- ja ühiskondliku elu välist teavet on mõtet aluseks võtta näituse koostamisel? Kas kooselamise fakt peaks lisama midagi valmisteosesse, kas see räägib meile millestki muust peale selle, et saame teada, kellele kirju saates võib ümbrikule kirjutada sama aadressi, püüab Koppel teada saada. Esimese hooga meenub kunstnike liidu aastanäitus ?Mina ja teine?, mis õhutas kahe kunstniku dialoogi loomingu ja ideede pinnalt, käesolev näib seda tegevat aga kusagilt köögi ja magamistoa pealt.

Keskpunktis on suhtepsühholoogia hämarad sopid, millele Mara Koppel on erapooletu arstipilguga metoodilise lähenemise asemel valinud poeetilise ja romantilise tee. Isegi mõneti eksistentsialistliku. Ilmselt on kahe loomingulise inimese koosluse metoodika üle juurdlemine pärit eelkõige isiklikest ja perekondlikest kogemustest. Psühholoogias toetab seda küsimust Carl Jung arhetüüpide, animus?e ja anima mõistetega. Kuidas sellisesse kontseptsiooni suhtuda, sõltub juba täiesti vaatajast ja tema valulävest.  Kuna tööd ei ole valminud spetsiaalselt sellele näitusele, ei ole keegi ka ekstra rõhutanud sarnasust või erinevust oma partnerist. Tegemist on kuraatori subjektiivse valikuga, ilmselt arvestades jõudumööda näituse üldpildi ja isikliku maitsega. Naljaga pooleks kahtlustan, et Mara Koppel tahtis lihtsalt teha näitust noortest turvalistest tüüpidest, aga kas ei osanud või tahtnud täpsemalt valida või kedagi välja jätta. Iseloomulik on, et näituse tugevamate tööde hulka kuuluvad just kahepeale tehtud asjad, Silja Saarepuu & Villu Plingi ?Dietà?, Kadri Kangilaski & Toomas Tõnissoo maal ?Puud III?, Liisa Kallami & Raul Erdeli turbakiududest lamp, Maria Puki & Ivar Lubjaku Aaviku elurajooni tänavainventar.

Näituse kõige nõrgemaks lüliks osutus kujundus, nii tuugalt ei tohi ühte tuba täis toppida! Täiesti rahulikult oleks võinud selle komplekti jagada kahte väiksemasse või ühte suuremasse ruumi, praegu jääb mulje kunstiklassi aastalõpunäitusest, kus oluline on ainult see, et kõik aasta jooksul tehtud tööd oleks väljas. Eksponeeritavad on siiski juba väljakujunenud kunstnikud, kelle ego vajab mõjulepääsuks rohkem õhku, asi ei olegi ainult tööde füüsilistes mõõtmetes. Lisaks raskendab minimalistlike ja delikaatsete tööde, näiteks Lembe Rubeni trükkide omaruumi vanade seinte visuaalne atraktiivsus.

Suures plaanis mõjub traditsioonilise valge kuubi puudumine isegi hästi. Teha näitust sellises hoones on täielik keskkonnaprojekt. Kui viimasel ajal on hakatud üles korjama vanu tööstushooneid ja vanglaid, mille jõuline ja domineeriv arhitektuur sobib oma nihestatuses nii reiviks kui sümfooniakontserdiks, siis vana puumaja, mis seostub pigem kõdu, tolmu ja majavammiga, näen sellises olukorras esimest korda. Kui tehastes on uskumatult võluv alles jätta mõned masinad endisest sisustusest, siis Evald Okase muuseumis meenutavad vana lasteaeda vaid väga madalad trepiastmed ja käsipuud, muu seestoimuv on täielik sürrealism. Eriti ülemine korrus, kus pika anfilaadi vanadest krohvimattidest puhastatud seinu katavad Evald Okase tööd katkematu reana. Mõnel pool paistab sein läbi. Aeg-ajalt vilksatab üks muuseumitöötaja, aga üldiselt on inimtühi. Aeg-ajalt paistab sisse eredat päikest, muidu on hämar. Pinget hoiab ketassae vingumine. Ja kõiki võmalikke pindu ? toole, taburette ja värsket tsementi ? katab Okasele iseloomulik käekiri.

Nii eneseküllases keskkonnas võib tekkida küsimus, kuidas on võimalik teha samadesse ruumidesse üldse mingit iseseisva mõttega näituseprojekti. Kas üks äkki teist lämmatama ei hakka? Ilmselt praeguse näituse üks võlu on just kontrastis ? tööd, käekirjad ja meediumid on kardinaalselt erinevad. Nautige efekti, mis tekib ühest kunstikeskkonnast ja -ajast teise sattudes! Tähelepanuta ei saa jätta ka näituse kontekstuaalset sümbolismi. Noored eesti kunstnikud on surutud kokku ühte ruumi, mida ümbritseb igast küljest elava klassiku looming ja kunstnikumüüt nii, nagu Okas on mingi pideva kihina olemas eesti kunstiajaloo teadvuses. Nii et sümboolselt laieneb näituse pealkiri ?Eraldi ja samas koos? dialoogile uue ja vana kunstitraditsiooni vahel. Armastuse-vihkamise suhe seegi.