Isiklik ja avalik virtuaalses ja reaalses ruumis

Riin Kõiv

Ivar Veermäe ja Karel Koplimetsa näitus „Personal record” („Personaalne salvestis”) Y-galeriis kuni 7. I. Nimi? Perekonnaseis? Tööandja? Milline muusika sulle meeldib? Mis on sinu poliitilised vaated? Need on Facebook’i profiililehelt võetud küsimused, mida Ivar Veermäe ja Karel Koplimets esitasid tartlastele poodides, ametiasutustes, tänaval. Mõned inimesed vastasid, mõned mitte. Aktsiooni dokumentatsioon on esitatud Y-galeriis: ühes ruumis video, teises fotoinstallatsioonina. Lisaks on veel Tartu interaktiivne Google’i kaart, mille punastele täpikestele klõpsates saab valida vastanud isiku foto ja kuulda vastuste helisalvestist: „Muusika? Sellist vanemat, Star Fm-i ja ...”. Kolmandas ruumis on salvestised personaalsete DVDdena, kusjuures igal küsitletul on vaba voli oma ketas kaasa võtta ehk ennast eksponaatide seast „ära kustutada”. „Personal record” on Koplimetsa ja Veermäe ühise pikemaajalise sotsiaalse ruumi temaatikaga uurimisprogrammi üks etapp. Kitsamate probleemipüstituste raames püütakse ühendada kahte paralleelselt eksisteerivat „ruumi”, digitaalset ja n-ö tahket-taktiilset tegelikkust. Sotsiaalse ruumi aines on läbinud ka kunstnike individuaalseid projekte: näiteks Koplimetsa „Vilde tee juhtum” Draakoni galeriis ja Veermäe „Autonoomia” Hobusepea galeriis. Kui ühisprojekti eelmises väljapanekus „Don’t be evil” („Ära ole õel”, Linnagaleriis) oli motiiviks Google’i moto „Don’t be evil”, siis praegune ekspositsioon lähtub (tsiteerin pressiteadet) „internetis levivast „nothing-to-hide” loogikast, mille järgi „informatsioon tahab olla vaba”. Näitusel kontekstualiseeritakse see väide küsimusega: kas informatsioon saab olla vaba ka tänaval? Projekti võib vaadata ka sotsioloogilise minikatsena: mis saab, kui tõsta Facebooki keskkonna tavaformaat üle linnaruumi?

Esimese hooga võib tekkida kiusatus otsida näituselt tihti kuuldud osatamist: ekraani varjus ollakse edevad ja julged ekshibitsionistid, tänaval aga kaasinimeste suhtes skeptilised, arad sotsiofoobid. Eelhoiaku tekitab osalt ka pressiteate alguses esitatud provokatiivne küsimus: „Kas sa oleksid nõus vastama neile küsimustele?”. Küsimusest tulenev mulje, nagu hakataks torkima n-ö kahepalgelises hingeelus, on ent eksitav. Esiteks demonstreerivad esitatud fotod ja video, kus linlased jagavad enda kohta teavet pigem rõõmsa avameelsusega, just stereotüüpse osatamise alusetust. Teiseks, kuigi autorid kasutavad Facebooki isikuandmete küsimustikku, ei uuri nad selle abil mitte kitsalt isikut, vaid üldisemaid sotsiaalseid muutusi, mis on toimunud avaliku ruumi internetti „kolimisega”. Sealjuures ei sõnasta autorid konkreetseid küsimusi ega ühemõttelist sõnumit, nad pigem vihjavad üldisemale probleemistikule, mille alatoon pole niivõrd psühholoogiline, kuivõrd poliitiline: huvitutakse ühiskondliku, polis’e asja ajamisest.

Avaliku ja poliitilise ruumi huvi tõttu saab asetada Veermäe ja Koplimetsa projekti saksa filosoofi Hannah Arendti poliitilise mõtlemise raamidesse, milles „avaliku ruumi” mõiste mängib keskset rolli. „Avalik ruum” on Arendti käsitluses funktsionaalne mõiste, mille määratleb avaliku debati olemasolu: ühise asja ühine arutamine, ühiste eesmärkide seadmine ja nende poole püüdlemine. Avalik debatt ehk avalik ruum on tarvilik selleks, et ühiskond oleks teadlikult iseenda tingimusi kujundavate kodanike kogukond ega moonduks üksteisest eraldatud, poliitiliselt passiivsete või ideoloogiliselt pimestatud üksikisikute masinlikuks massiks. Analüüsides XX sajandi keskpaiga lääne maailma sotsiaal-poliitilisi tendentse, täheldas Arendt murelikult avaliku ruumi järkjärgulist kärbumist, isikliku sfääri tähtsuse ja ühes sellega pelgalt isiklike huvide osakaalu suurenemist.

Võib tunduda, et interneti ja iseäranis suhtlusvõrgustike vohamisega on avalik ruum tagasi võidetud. Kõik suhtlevad igal pool ja kogu aeg – ja kõik on avalik! Pole ju vahet, kas avaliku ruumi funktsiooni kannab internet või linnaplats.

Kas tõesti pole? Kui olukorda hinnata Arendti seisukohast, siis on vahe olemas. Arendti avalikkuse kontseptsioonis on oluline nõue, et avalik ja isiklik oleksid üksteisest lahus hoitud. Isikliku avalikkuse ette toomine ei tähenda Arendti järgi mitte avaliku ruumi avardumist, vaid selle okupeerimist privaatse poolt, mille tagajärjeks on ühiskondlikult oluliste teemade nihkumine tähelepanu keskpunktist välja. Suhtlusvõrgustike levimisega on avalikku ja isiklikku sfääri lahutav piir ent niivõrd hägustunud, et pole nagu üldse mõtet enam kõnelda kahest erinevast – isiklikust ja avalikust ruumist. Arendti teooria järgi ei saa suhtlusvõrgustikes näha mitte avaliku ruumi jõulist avaldumisvormi, vaid avaliku ruumi kadumist, kuivõrd see on nüüd isikliku ruumiga segamini paisatud.

Facebooki isikliku profiili formaat illustreerib avaliku-isikliku piiri hägustumist ilmekalt mitmes aspektis. Isikliku rubriiki on koondatud kummaline intiimsuhete ja poliitiliste vaadete kompott. Isiklikuks nimetatu funktsioon on nimetusele vastupidiselt avalikkusele nähtav olla. Lisaks sellele esitavad Facebook ja teised virtuaalsed suhtlemiskeskkonnad isiklikku (eripärast) standardiseerivas vormis: persoonilehekülje kategoriseeritud andmed mõjuvad tuimalt ja anonüümselt, vastupidiselt nimetusele on tegemist igasuguse intiimse isikliku kvaliteedita loeteludega. Võrguavalikkus on sageli, kui kasutada Arendti mõistet, pelgalt käepäraseks tehtud isiklik, võrguisiklik aga lihtsalt isiklikuks sildistatud sisutühi vorm.

„Personal record’i” projektis ei suruta kirjeldatud olukorda analüüsides peale kriitilist või moraliseerivat seisukohta, nagu see sotsiaalses kunstis mõnikord kipub olema. Veermäe ja Koplimets püüavad humaanseltsõbralikult aru saada, kuivõrd võrgukeskkonnale iseloomulik isikliku ja avaliku ruumi ümbermõtestamine on levinud ka n-ö arhailisematesse sotsialiseerumisvormidesse. Neid on huvitanud, kuidas toimib Facebooki keskkonnas elementaarne formaat füüsilises avalikus ruumis. Näitusega osutatakse sellele, et teistsuguse meediumi ja konteksti puhul omandavad küsimused ja vastused sootuks teise näo. See, mis harjumuspärases virtuaalses keskkonnas tundub neutraalse ja normaalsena, mõjub ootamatus suulisesvisuaalses vormis piinlikult intiimse, kohatu ja mõttetuna. Näitusega loodud tavapäratu olukord, kus tegelikkuses üksteisest lahutatud nähtused harjumatul moel nende algupärasest kontekstist ümber on tõstetud, paneb külastaja, kes argielus on Facebookis ette söödetud määratlusviisi tuimalt omaks võtnud, nendes kahtlema. Kui avalikus ruumis ilmutavad küsimused end kohatute ja mõttetutena, siis kas on nad seda ehk ka virtuaalses avalikkuses? Milleks neid küsimusi üldse (avalikult) esitada? Kas oleks ehk otstarbekam küsimata jätta või küsida selle asemel midagi muud?