Isesuse kehtestamine

Kuidas ka näitust „Õngitsejad“ ei vaata, osutab see taas, kui algeliselt on mõistetud seda, mida naised teevad. Kas ei ole aeg küps loobuda naiskunsti mõistest?

EERO EPNER

Näitus „Õngitsejad. Silvia Jõgever ja Kadi Estland“ Kumus kuni 8. III, kuraator Eda Tuulberg ja kujundaja Kadi Estland.

On näitusi, mis panevad teistmoodi pilguga silmitsema mitte ainult ümbritsevaid võimusuhteid, iseenda igapäevast fašismi või pidevat läbikukkumist nii Teise mittemõistmisel kui ka mittekodustamisel, vaid tervet kunstiajalugu. Silvia Jõgeveri ja Kadi Estlandi (kuraator Eda Tuulberg) „Õngitsejad“ asetub museaalsel väljal viimastel aastatel aktualiseeritud naiskunsti pessa, kuuludes välisel silmitsemisel loomuldasa kokku nii Tartu kunstimuuseumis toimunud näitusega „Naine kujutamas naist“ (2018) kui ka kogu praeguse Kumu näitusepoliitikaga, kus peale „Õngitsejate“ on väljas ainult naiskunstnike näitused: Maire Männik, Edith Karlson, Eva Mustonen, Mary Reid Kelley, Lisa Reihana ja XX sajandi alguse naiskunstnike emantsipatsioonist kõnelev „Eneseloomine“.* See tagasihoidlik laine on viimasel paarikümnel aastal juba mitmes katse tuua naisautorid välja kunstiajaloo vaibanurga alt. 1990ndatel kandis see tärkava feminismi vaimu, seades eesmärgiks teadvustamise ja informeerimise kaudu murendada ettevaatlikult mõningaid võimusuhteid, paraku seisame praegu endiselt enam-vähem sama ülesande lävel. Ühiskond on otsustanud ideoloogiliselt sisse lükata tagurpidikäigu ning taas sunnitakse peale ülesandeid, mis oma primitiivsuses ja lihtsa­koelisuses suruvad kogu kultuuripildi kas kaevikutesse või konformismi ning ainsa vaherajana jäetakse nende vahele veel ainult hariduslik teeots. See tähendab, et naisautorite tegelik võimestamine lükkub jälle edasi. Teisalt ei ole see näituspoliitikaga kokkusobimine orgaaniline ega seeläbi ka konjunktuurne.

Kas naiskunsti platvorm või meeldiv poliitiline oreool?

„Õngitsejad“ on võtnud endale nii kunstiajaloo kui kujundiloome seisukohalt teistsugused ambitsioonid, rebendades otsustavalt mõningaid hegemoonilisi kunstist ja maailmast mõtlemise viise ning problematiseerides vaimukalt ja klassifitseerimatult seda, mismoodi traditsioonilised võimusuhted mudeldavad endise reipusega mitte ainult kunstiajalugu, vaid ka viise, kuidas räägime naisesusest või milliste mustrite abil institutsioonid, sh muuseumid, taasloovad ettekujutusi naiste loodud kunstist. „Õngitsejad“ näitab teostena mitteilusaid, groteskseid, kummalistest kujunditest või materjalidest koosnevaid objekte. Need on visuaalsed provokatsioonid, mille ideoloogiline läte ammutab mitte informeerimisest, vaid vastupanust või naeruvääristamisest. Seetõttu võib küsida, kas näituse paigutamine IV korruse kitsasse projektiruumi on säärase käsitluse aktualiseerimine või marginaliseerimine. Kas muuseum on otsustanud pakkuda teatud ettekujutust naiskunstist ning radikaalsemad vormid, mis säärase ettekujutusega ei sobi, asetatakse kõrvalisematesse ruumidesse, kus nad oma väikese mürgise astlakujulise olemasoluga annavad institutsioonile vajaliku legitiimsuse väita, et nad soovivad kriitiliselt tegeleda nüüdisprobleemidega? Või on „Õngitsejate“ sinna paigutamine just nimelt õige samm, sest suuremale areenile lükkamine oleks lõhkunud näituse intiimsusest sündiva jõu, katkestanud kujundite tekitatud sünergia ning oleks juhtunud see, mis nüüdisaegsel kunsti- või ka teatriväljal sageli kriitiliste teostega juhtub: kunstiteos taandatakse mõne institutsiooni või kunstniku enese poliitiliseks PR-žestiks, mille käigus taandatakse kujundid labaseks literatuursuseks ning kogu aur läheb konjunktuurselt sõnastatud platvormi, näituse avamispeo mandariinide ja võimuvõitluse peale?

Ei tea, sest „Õngitsejate“ radikaalsus – nagu iga radikaalsus – joonistab kõige muu hulgas välja ka kunstivälja eba­mugavaid küsimusi, millele häid vastuseid pole. Kas muuseum on selle näituse asetanud ruumiliselt tagaplaanile õigustatult või pealiskaudsete põhjendustega?

Kas siinkirjutaja – keskealine valge mees – avab või kitsendab tõlgendusruumi? Kas naiskunstile luuakse selle artikli näol platvorm või hoopis kodustatakse, mille tulemus on lõpuks radikaalsuselt küüniste mahanühkimine, meespilgule allutamine pluss kirjutajale meeldiv poliitiline oreool? Mida üldse tähendab naiskunsti mõiste? Või kas üldse peaks seda defineerima, sest kas ei ole juba liigitus „naiskunst“ fašistlik, klassifitseerides naiste loodu spetsiifiliseks kunstiliigiks ning raamistades selle olemasolu ebamäärase papaliku hoiakuga, millega püüab Teisesust mitte tühistada, vaid seda hoopis konstrueerida?

Kadi Estland. Kunstnikud lähevad koju. Tikand, 2012. Eesti Kunstimuuseum

Pressifoto

Tõeline dialoog vs. pseudovastupanu

Tõsi, „Õngitsejad“ ei varja, et Silvia Jõgeveri ja Kadi Estlandi loomingu liitmise üks põhjus on, et mõlemal autoril on sama arv X-kromosoome. See võib olla ohtlik tee, kuna liigagi palju naiskunstiks nimetatut (või ükskõik millisel poliitiliselt aktuaalsel teemal loodud kunsti) on raske lugeda kunstiks, kuna kujundiloogika hülgamisel – või ka vastupidi, kujundlikkusega ülepakkumisel, inglikeste ja tutikeste maaliparaadidel, mis on minetanud igasuguse sekkumisjõu – on tekkinud ideoloogiliselt mitte eriti komplitseeritud tööriistad, mis ei ole intellektuaalselt ega emotsionaalselt ohtlikud, vaid jälgivad truult poliitilisi hetketeemasid ning võtavad need teemad enda sisuks. Mõnes mõttes võib seda kirjeldada ka omalaadse neoakademismiga, sest nagu ka XIX sajandi akademismi puhul, määrab kunstiteose väärtuse ainult selle süžee, literatuurne – või pigem ideoloogiline – sisu, mitte aga kunstiteose võime tekitada ühiskonnas oma kujundlikkusega (milleks võib olla muidugi ka ilma igasuguse safe-kujund­likkuseta radikaalne tegu) midagi spetsiifilist, mida ainult tema suudab – ambivalentset häiret. Nagu akademismis, nii võib ka nüüdisaegses poliitilises kunstis või sotsiaalses teatris märgata, et pealtnäha teravate teemade alt turritab sageli konformismi sametine padi, millele kunstnik või institutsioon õhtuti oma pea võib asetada ja uinuda teadmisega, et ka täna suutis ta ikkagi olla aktuaalne. Kui kunstiteose tähendus taandub literatuursele sisule või seatakse endale väga kitsas ideoloogiline fookus, saab sellest pelgalt võimurituaali üks osa, millega kunstimaailmas oma järjekordne näitus maha müüa. Pseudovastupanust saab sotsiaalne vahetuskaup ning laias laastus jätkub kõik samamoodi nagu mõnusad aastasajad varemgi.

Seetõttu on siinkirjutajale tundunud – kui üldse naiskunstist rääkima peame, aga ma ei saa aru, miks – kõige intensiivsema laenguga Kris Lemsalu, Maria Metsalu, Netti Nüganeni ja Edith Karlsoni teosed. Nende teostes on konstruktsiooni „naisesus“ kohta midagi sügavalt häirivat, võõrast ja provokatiivset, nende kujundites on sedavõrd palju ärritavat, lummavat ja arusaamatut, mida kanoonilise „naiselikkusega” ei oskagi seostada, kehtestades seeläbi mitte naisesust, vaid isesust.

Just selle isesuse kehtestamise pärast asetaksin nimetatud kunstnike ritta ka „Õngitsejad“, sest Jõgeveri ja Estlandi ühendab peale X-kromosoomide miski veel: nende kunstiteostest ja kuraatori otsustest kumab usk kunstilisse kujundisse, terav iroonia, ebamugavate häirete loomine, muretus ilus-olemise suhtes ning ennekõike asumine väljale, mis on lõplike järelduste tegemiseks niivõrd ebakindel, et paneb iga kunstiteose silmitsemisel küsima: misasi see veel on?

See on võitlus fikseeringute vastu, võimu ustavaima tööriista vastu, kuna seisan korraga silmitsi teostega, mida ei oska ka tüüpilise naiskunstina fikseerida. Selleks on Jõgeveri teoste koloriit silmatorkavalt groteskne, tema sinised maalipõhjad on hüljanud pallasliku hea maitse ning värviüleminekud ei järgi seda sulnist, kergelt nostalgilist ja harmoonilist mudelit, mille XX sajandi alguse meeskunstnikud siinse maalikunsti kaanonina olid välja pakkunud. Tema maalimis­laad on (häirivalt) robustne, faktuur on jäetud krobeliseks, mitte estetiseeritult (vrd nt Ado Lille maalid), vaid toorelt, brutaalselt, peaaegu et lohakalt, nagu polekski perenaist kodus olnud. Figuurid on nägudeta ja psühhologiseerimata, nad ei paku võimalusi emantsipatsiooniks või kaasaelamiseks ja nende kehad pole sensuaalsed objektid või seestpoolt tajutud ihamasinad, vaid töllakad ja laialivalguvad või siis lihtsalt nii tasapindselt maalitud, et nad ei suuda (ega soovigi) tekitada erootilisi unelmaid või ekspressiivseid karjeid. Mitte miski neis karakterites ei lase ennast kodustada, sest vaataja on nende ees sõnatu ning kiirustab edasi otsima midagi, mis vastaks veidi rohkem tema ettekujutusele, kuidas naise keha võiks olla, sest naist tuleb ju alati tajuda esmalt tema keha kaudu, mäletab vaataja ka kodumaisest kunstiajaloost. Jõgever pakub kehafantaasiate asemel hoopis teistsuguse stsenaariumiga kujundiloomet, mis on segu absurdist, kultiveerimata maitsest ja agressioonist. Naised tantsimas abitult rippuva hernehirmutise ümber. Telefon õngitsevate aktide kõrval. Kätetud aktid rippumas naiskunstniku ees õhus, kunstnik ise kandmas aga pildist pilti korduvat pearätikut, taltsutatuse ja kammitsetuse märki. See pole kanoniseeritud sürrealism – tema kujundid pole glamuursed, pateetilised või eriliselt komplitseeritud –, vaid naivismi, huumori ja brutaalse otsekohesuse segu.

Eneselammutamise tõhus töö

See juhib meid ka Kadi Estlandi in your face tüüpi kunstikeele juurde, mis on samuti kaugel sellest, mida meile tavaliselt naiskunstina eksponeeritakse. Siin pole koduseid teemasid, elegantset ja mahedate kontuuridega maalimislaadi või koketeerivaid autoportreesid, aga siin pole miriamcahnilikku seksuaalset provokatsiooni, sest Estland ei käsitle naisesust kehalisest ega esteetilisest vaatenurgast, vaid paigast, kus segunevad nihilism, naer ja raev. Tema tikandid ja installatsioonid on taktiilselt tajudes tõepoolest naiselikud, tema vahenditeks on sageli elemendid, mida seostatakse sellega, mida ajakirjades tutvustatakse meile naisterahva pärisosana, kuid emantsipatsiooni otsimise asemel on Estland juba mitu sammu kaugemale läinud, subjektsus on talle iseenesestmõistetav ning sellelt platvormilt nõuab ta kõigi võimusuhete halastamatut lammutust. Kui naisküsimuse üheks valitsevaks kultuuriliseks diskursuseks meedias võib lugeda eneseleidmist, üleskutseid leida üles oma tõeline mina ning teha oma valikute tulemusel karjääriotsus, mis vastab sisemisele kutsele, mitte välisele sunnile (näiteks soorollile), siis Estlandi kunst teeb hoopis enese lammutamise tõhusat ja vajalikku tööd. Tema kohati agressiivselt mõjuvatest teostest jookseb näiteks ühe tuumse elemendina läbi mööbli, ruumi või mõne muu elemendi lõhkumine ning tükkidest uue räpaka, vaevu koospüsiva ja ebakindla, kuid seda ausama terviku loomine.

See lammutamine puudutab ka kunstnikku ennast, Estland pole (minu teada) tegelenud enda kuvandi just liiga agara loomisega, jättes selle praguliseks ja veidi vastikuks. Seda öeldes meenub üks Maria Metsalu Riia-aktsioon, mille algus läks veidi viltu: ta põrkas kogemata vastu last, kes hakkas nutma. Metsalu katkestas agressiooni, lohutas last ning jätkas alles seejärel värviliste makaronide loopimisega ning publiku peale arusaamatus, justkui äravõetud keeles karjumisega. Selles lohutamises oli midagi, mis tundus hetkeks üks naisesuse potentsiaale – ei, mitte lapse pisarate pühkimise aktis, vaid selles, et kunstnik loobus tolleks hetkeks vabatahtlikult oma võimupositsioonist.

Jõgeveri eraklikkus ning Estlandi opositsioonilisus kunstimaailma suhtes külgnevad sarnase hoiakuga. Kumbki pole oma kunsti kasutanud sümboolse ega rahalise kapitali kogumiseks, poliitilistel või isiklikel argumentidel põhinev kunst ei ole seega neile olnud võimu usurpeerimise vahend ning Estlandi kunstis kohatud hüüatus „Vastu!“ mõjub seepärast usutavalt (kuigi tean ka inimesi, kelle meelest see nii ei ole). See usutavus on 2020. aastal aga miski, mis tundub nagu vesi keset kõrbe.

Kuidas ka näitust ei vaata, näitab see iga kord, kui algeliselt mõistetakse naiskunsti, vähemalt siinkirjutaja on mõistnud, ja lükkab veidigi kaugemale hetke, mil on ära otsustanud, mis on see, mida naised teevad. Veelgi enam, kas ei ole aeg küps loobuda naiskunsti definitsioonist? Kas see on? Misasi see on? Miks ja kellele seda tegelikult vaja on?

Sest hakkab ju „Õngitsejate“ taustal hoopis senine patriarhaalne kunstiajalugu mõjuma sellisena, mida tavaliselt esitletakse meile „naiselike kvaliteetidena“: meeskunstnike loomingus tegeletakse XX sajandi algusest peale ju aktiivselt selliste küsimustega nagu ilu, nostalgia, kodu ja kodumaa, perekond, lapsed, turvalisus või harmoonia. Kui siiani oleme liigitanud need märksõnad naiskunsti alla, siis juba Karin Lutsu või Olga Terri looming on näidanud, et sellised kunsti soolised definitsioonid on enam kui vildakad ning teenivad vastupidiselt näivusele mitte autonoomia, vaid heteronoomia huve. Jõgeveri ja Estlandi kunst on provokatiivne, brutaalne, vaimukas, radikaalne ja iseseisev – kõike seda, mis võib tekitada jälestust, ebakindlust ja rahutust. Loodan, et ta seda kõike teebki.

* Artikli kirjutamise ajal ei olnud autor näinud Kumu suure saali „Eneseloomise“ näitust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht