Iseseisvunud mateeria

Anna Mari Liivrand: „Isiklik, vahetu kogemus objektide ja materjalidega on kadumas. See on üks põhjusi, miks tegelen materjaliga sügavuti.“

BRIGITA REINERT

Anna Mari Liivranna arvates on villal vilditud kujul justkui rohkem raskust ja konkreetsust, kui siis, kui villast on saanud rõivas ja me seda kanname.

Anna Mari Liivranna arvates on villal vilditud kujul justkui rohkem raskust ja konkreetsust, kui siis, kui villast on saanud rõivas ja me seda kanname.

Janis Kokk

Noort skulptorit Anna Mari Liivranda paeluvad igapäevaelu objektid ja materjalid, uudsete vormilahenduste ja ruumikontekstide kaudu mõtestab ta ümber nendega seotud arusaamu. Lähtudes kohaspetsiifikast, avab kunstnik objektide ja materjalide kujunemisloo. Seda saadab huvi, kuidas asjad vastavad funktsioonile ehk seda täidavad. Iseäranis on teda köitnud juhtumid, kus asjad on oma missioonitunde minetanud. Kunstnik on lähtunud seisukohast, et asjad ei ole inimesele allutatud inertsed objektid, vaid neil on iseolemisvõime ja varjatud potentsiaal.

Hiljuti oli kunstnikul EKA galeriis näitus „Ühest saab palju / palju saab üheks“ („One becomes many / many become one“) uurimaks tervikuks saamise protsessi spetsiifilise käsitööoskuse viltimise kaudu. Kunstnikku huvitas, kuidas võib korduv harjumuspärane tegevus viia uue arusaamiseni tegija enda olemusest. Hoolimata sellest, et näitusel esitatud objektide valmimine sõltus paratamatult inimkäest, ei ole kunstnik loobunud usust asjade iseolemisse.

Oled nüüdiskunsti väljal silmapaistvalt materjalitundlik kunstnik. Kui oluline on olla praegusel ajal materjalitundlik ja millest see tundlikkus tuleneb?

Usun, et see on üsna oluline, sest elame hästi materialistlikus maailmas, aga justkui enam ei oska materjalide keskel orienteeruda. Arusaam asjade olemusest, funktsioonidest ja mõjust meile on suuresti hägustunud, kuna puutume nendega iga päev kokku väga suurel hulgal. Isiklik, vahetu kogemus objektide ja materjalidega on kadumas ning ilmselt on see ka üks põhjusi, miks tegelen materjaliga sügavuti – et ei võõranduks liigselt ehedatest materjalidest. Mõneti on siin seos ka tarbimisharjumustega ning minu üks eesmärke on lahutada need harjumused materjali tegelikust ja võimalikust tähendusest.

Materjali ei saa enam kasutada kontekstis, kus see on pelgalt vahend idee teostamiseks. Puutume ju materjalidega rohkem kokku kui ideedega ning esimesed assotsiatsioonid tekivad kindlasti sellest lähtuvalt. Muidugi võib materjali kasutada kontekstis, kus see tavaliselt ei esine, aga siis peab see olema hästi põhjendatud.

Sageli sa seadki oma töödes igapäevased materjalid või objektid just üpris ebatavalisse konteksti. Miks?

Kui asetan mingi asja olukorda, kus see tavaliselt ei ole, kus see mõjub võõrana ja mängib petmise või manipuleerimise peale, siis tekib küsimus: mis see asi siis tegelikult on? Milline oli selle esialgne funktsioon ja miks? Ning kui asi oma funktsiooniga meid petab, tekib küsimus, kas see pole mitte algusest peale seda teinud.

Ka fotoseerias „Kollektsioon“ („Collectables“) oled käsitlenud n-ö asjade temaatikat. Mis on selle teose tuum?

Seda fotoseeriat tehes oli mul tunne, et projitseerime asjadele teatud alateadlikke sümboleid, millele me võib-olla eriti ei mõtle. Mingisugused ootused ja lootused asjade suhtes on alati olemas. Kui mõtleme nt portselanist skulptuuri või nipsasjakese peale, siis kannab see endas alati teatud ideaali ning selles on midagi portselanilikku. Kui ostad portselanskulptuuri, siis justkui ootad sellelt, et see on portselanist ja ilus.

Kas sul on eeskujusid kunstnike, kirjanike või teiste loojate näol? Kas keegi on sind spetsiifiliselt mõjutanud?

Kindlasti minu Islandi õppejõud Eygló Harðardóttir ja kunstnik Margret Blöndal. Siis veel Cathy Wilkes, Tatiana Trouve ja Anne Hardy. Nende loomingus pakub mulle huvi mõtteprotsess, mis avaldub märgatavalt teose vormis. Teose lõpptulemus on pigem teekonna tulemus kui mingisuguse probleemi konkreetne lahendus. Nende kunstnike teostes avaldub sageli mõni igapäevane tegevus, millele me muidu tähelepanu ei pööraks. Blöndal kasutab näiteks üpris tavapäraseid materjale, mõeldes väga täpselt läbi ka meetodid, mida nende juures rakendada. Nende omavaheline mõju loobki teose. Just selle üritan ka oma loomingusse üle tuua.

Viibisid kevadel vahetustudengina Reykjavíkis. Räägi sellest kogemusest natuke lähemalt. Mida uut avastasid ning kas sellest kandus ka midagi siinsele näitusele?

Reykjavíkis on kunstnikud hästi tundlikud just ise oma kätega tegemise mõttes, nende töödes on tunda palju pinget. Tundsin, et sealne keskkond sobib mulle: seal mõeldakse palju protsessile, mis on kunstiteose taga. Ka hindamisel rääkisime rohkem kunstiteose valmimisprotsessist kui kontseptsioonist. Kindlasti kandus just mõtlemine protsessile EKA galerii näitusele üle.

Mis oli selle näituse lähtepunkt?

Ükspäev jäin mõtlema, et mingeid asju tehes me sageli ei mõtle, kuidas me neid teeme või kuidas see tegevus meid mõjutab. Siinse näituse puhul huvitaski mind vilditud objekti saamine ning see, et viltimise käigus käsitletakse villa kui pehmet ja õrna materjali tegelikult nii agressiivselt. Näituse arenedes saigi olulisemaks just kuivviltimine kui villaspetsiifiline tegevus. Usun, et näituse kontseptsioon tuleneski sellest tegevusest. Pika protsessi vältel objekte viltides sain sellest tegevusest paremini aru ehk, kui teha midagi järjepidevalt, avab see end uuel viisil. Siinsel näitusel avalduski see tegevus kordusprintsiibis.

Räägi natuke dialoogist, mis tekkis näituse kahe peamise osa, kive kujutava fotoseeria ja pehmete vilditud objektide vahel. Kas selline vastandus oli kavatsuslik?

Peamine oli materjali ja vormi vastandus, sest seal tekkis suurem võõristusmoment. Ka geomeetriline struktuur ise vastandub mõnes mõttes villa olemusele või sellele, kuidas oleme harjunud villast mõtlema. Vilditud kujul on villal justkui rohkem raskust ja konkreetsust, kui siis, kui villast on saanud rõivas ja me seda kanname. Kivimaterjali puhul oli aga oluline ootusmoment: need asjad seal olid justkui valmis selleks, et neist midagi tehtaks, kuigi need olid juba saanud mingiks vormiks hunnikutes inimeste tagahoovides. Tavaliselt näemegi villa sellisena: hunnikus ja kokku kähardatuna, nagu on need kivid fotodel. Mulle tundus, et on vaja midagi, mis tõstab villast objektid justkui päris ruumi.

Mille poolest erines see näitus sinu varasemast loomingust?

Kui varasemad tööd on olnud rohkem koolitööd, siis siin mõtlesin konkreetselt ruumi ning selle peale, millised suhted võiksid tekkida objektide endi ja külastaja vahel. Kui inimene astub ruumi, siis ta peaks arvestama sellega, kuidas ta seal ringi liigub. Huvitav on mõelda ka selle peale, kui külastaja ei järgi n-ö galeriis käitumise reegleid, lükkab näiteks midagi kogemata või meelega ümber ja lõhub sellega kunstniku loodud terviku.

Hoolimata mainitud inimese ja ruumi suhtest on inimmõõde sinu loomingu temaatikas üldisemalt üpris nõrk. Kuidas sa seda põhjendad?

Olen sellele mõelnud, aga mingile otsesele järeldusele ei ole jõudnud. Mulle tundub see esmapilgul kuidagi ebahuvitav. Mulle ilmselt pakub rohkem huvi see, kuidas kõikidel asjadel on potentsiaali olla midagi ka ise, selleks ei pea inimene tingimata juures olema. Ka viimase näituse puhul võib öelda, et ma olen selle küll ise teinud, aga siis, kui see valmis oli, ei näinud enam nii väga, et see oli minu tehtud. See elas omaette elu ning iga vaataja sai sellest omamoodi aru.

Mida võib oodata lähitulevikus?

Mind huvitab jätkuvalt asjade ja materjalide olemuslikkus ning selle mõistetavus ja kättesaadavus meile, sealjuures kindlasti ka protsessid ja tegevus, mis on asjadega seotud ja mis võivad mõjuda esmapilgul iseenesestmõistetavalt, kuid millel on sellele vaatamata tugev mõju. Konkreetne materjal on mulle praegu kõige põnevam, kuna sellest kooruvad sageli välja mõtted, milleni muidu ehk polekski olnud võimalik jõuda ja lõpuks vormibki hoopis see avastus teose idee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht