In memoriam: Juhan Paberit

Juhan Paberit

13. III 1917–27. II 2015

 

On lahkunud eesti üks vanimaid kunstnikke skulptor Juhan Paberit. Kujuri elukäik ja looming kujunes seotuks Tartu ja Tartumaa paikadega, kus seisavad tänagi tema loodud monumendid.

Paberit on sündinud Valgutas Lapetukme külas ja kasvanud Lõve veski möldri paljulapselises peres. Veskikoht ei suutnud suurperet toita ning aineliselt raskeis oludes venis möldri laste haridustee Koruste ja Rõngu algkoolides ajuti üsna pikaks. Juhan Paberit õppis 1931.–1938. aastail Tartu Poeglastegümnaasiumis, ent pöördus kolmekümnendate lõpul taas talutööde juurde tagasi. 1941. aastal mobiliseeriti ta maailmasõja puhkedes Punaarmeesse, kust Paberit naases koju Eesti Laskurkorpuse suurtükiväelasena. 1946. aastal kaaslastest märksa vanemana Tartu Riiklikku Kunstiinstituuti astudes sai temast koos hilisema ERKI rektori Jaan Varesega skulptor Anton Starkopfi õpilane. Aeg kujunes kunstiharidusele Tartus vaenulikuks ning Paberit lõpetas kõrgkooli juba Tallinnas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Starkopf oli läinud Moskvasse, noorte skulptorite juhendajaks Johannes Hirv.

Viiekümnendate aastate teine pool tähistas ka eesti skulptuuris eemaldumist stalinistliku aastakümne jäikadest tõekspidamistest. Koos Starkopfiga tuli Eestisse tagasi kolmekümnendail aastail saavutatud meisterlik graniidi käsitlus ja Juhan Paberitist kujunes aastakümneteks üks innukamaid kiviraidekunsti meistreid. Põhjamaisest graniidist on loodud tänagi Tartus Park hotelli juures istuv raamatuga neiu viiekümnendaist ning kivine paar botaanikaaia skulptuuripargis („Noored“, 1971). Paberiti sõjamonumendid on kõik figuraalsed, väga emotsionaalse käsitlusega ja mõjuvad kuidagi ajas kulumata nii oma meeleolult kui Eestis ainukordse meisterliku kõrgreljeefiga. Sõja-aastaist kaasa toodud tõsidus ja hirmuäratavad mälestused on mitmetes sõjamonumentides ümber sõnastunud selginud vormiga kunstiteosteks, nagu mälestusmärgid Paides (1967, arhitekt Ülo Sirp), Elvas (1970) või Kanepis (1984); mõlema monumendi arhitektiks oli G. Valdre. Üks suuremaid õnnestumisi on ka Oisu vallas langenute mälestussammas (arhitekt Allan Murdmaa). Veel 2011. aastal Kambja alevikus püstitatud perekivi oma põimunud inimfiguuridega jäädvustab ühe autorina ka Juhan Paberiti.

Aastakümnetega on kujur jõudnud luua Tartu ümbruse kalmistuile üle 100 hauamälestise. Need graniiti raiutud kohati vägagi nõudlikult teostatud kõrgreljeefiga mälestuskivid on koheselt äratuntavad hauamälestiste puhul ebatavalise figuuride rahutu dünaamikaga. Kaunimad neist on pühendatud Tartu Ülikooliga seotud teadlastele nagu professor Vootele Meipalu (1977, Tartu Maarja kalmistu), akadeemik Adolf Mölder (1981, Tartu Pauluse kalmistu), professor Elmar Karu (1991, Tartu Puiestee kalmistu) ja mitmed teised. Juhan Paberit raius oma graniitteosed peaaegu alati ise, lastes meistritel vaid üldisema vormi ette raiuda.

Eesti kunstimuuseumides ja erakogudes esindavad Paberiti tundesoojad poeetilise käsitusega portreeskulptuurid kõiki Eestis aastakümnete jooksul viljeldud skulptuuritehnikaid. Tuntumad neist on „Tiina“ (marmor, 1956, TKM), „Väike Aune“ (terrakota,1963, EKM), „Töölisneiu Marja“ (marmor, 1964, EKM), „Marika Sahva portree“ (pronks, 1972, TKM), ent portreid on arvukalt teisigi.

Kaaslinlased mäletavad Juhan Paberiti tema igapäevasel tervisejooksul ja hilisemas eas ka igapäevast kolme kilomeetrit käimas. Mitmel korral istutas vanameister Valguta mail metsa ja metski elab enamasti inimesest kauem, meenutamaks elust ja kunstist alati väga tõsiselt mõelnud vana meistrit.

 

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kunstimuuseum

Tartu Kunstimuuseum

Tartu Kõrgem Kunstikool

Tartu Kunstnike Liit

Eesti Kujurite Ühendus