In memoriam Helje Vernomasing

Helje Vernomasing
2. X 1956 – 5. III 2016

On lahkunud Eesti Kunstimuuseumi maalirestauraator Helje Vernomasing.
Ta sündis Harjumaal Kernu vallas Ruila külas möldri tütrena. Vanemad rajasid peatselt kodu Sauele. Põhikooli lõpetas Vernomasing Nõmmel, keskhariduse omandas Gustav Adolfi gümnaasiumis, mille lõpetamise järel töötas kolm aastat Ruilas kooliõpetajana. Restauraatorikutse omandas ta Peterburi Serovi-nimelises kunstikolledžis, kuhu ta suunati 1977. aastal restaureerimist õppima.
Pärast kooli lõpetamist 1984. aastal asus ta tööle Kultuurimälestiste Riiklikku Projekteerimise Instituuti, kus tuli ennistada tahvelmaale ja ka talalagede maalinguid ja plafoone. 1992. aastal täiendas ta oma teadmisi Itaalias. Samal aastal võttis ta vastu restaureerimisosakonna juhataja koha Eesti Kunstimuuseumis. Muuseumi kogud polnud veel lõplikult välja kolitud restaureerimist ootavast Kadrioru lossist, restaureerimisosakonnale saadi ruumid Rüütli tänava ja Lühikese jala nurgal, ees ootas aga tohutu tööpõld. Tuli kähku korrastada sadu teoseid Rüütelkonna hoones 1993. aastal põhiekspositsiooni, 1997. aastal avatava Mikkeli muuseumi ning eesti kunsti välisnäituste tarvis. Tuli töötada välja plaan restaureerimisosakonna uute ruumide sisustamiseks Kadrioru ansambli külalistemajas, mis avati ennistatuna 1995. aastal, ning hakata kavandama tulevase Kumu veelgi ajakohasemat restaureerimistöökoda. Ühtaegu nõudis tähelepanu ka restaureeritav Kadrioru loss, selle plafoonid kuppelsaalis ja tiibhoones ning ligemale poolteistsada ekspositsioonitööd. Nende lähem uurimine andis ideid 2000. aastal avatud Kadrioru muuseumi hilisemate näituste tarvis. Siis jõudis järg Kumu ekspositsiooni ettevalmistamise kätte.
Helje Vernomasing leidis ka aega enesetäiendamiseks humanitaarinstituudis, osalemiseks muinsuskaitse nõukogu töös, õpetamiseks EKAs ja Vantaa kunstikoolis, erialaseks uurimistööks, mille tulemused on osalt kokku võetud ennistuskoja Kanut ja Baltimaade restauraatorite triennaalide kogumikes aastail 2000–2002 ilmunud artiklites. Üks neist on pühendatud Kadrioru muuseumi kogu, tema enda atribueeritud Sitsiilia XIX sajandi kunstniku Giuseppe Mazzone maalile „Püha perekond“, teised Kristjan Raua maalidele „Ohver“ ning „Rändaja“, mille tehnilise teostuse väljaselgitamine tegi võimalikuks teoste säilivusriski määratlemise.
Kolleegid nimetavad Vernomasingut uurivaks restauraatoriks: temas olid kokku saanud kunstiajalooline huvi ja restauraatori spetsiifiline lähenemine. Tema käte vahelt käisid läbi kõige erinevamate autorite tööd – Fragonard’ist ja Boningtonist, Hagenist ja Dückerist Janseni ja Vabbeni. Ta tunnetas erksalt kunstniku käekirja eripära, oskas väärtustada otsinguid, seda, mis olid jäänud pealmise maalikihi alla või lõuendi pöördele. Ta mõtles välja meetodi, kuidas eksponeerida kahepoolsete maalingutega teoseid. Üheks tema suuremaks ülesandeks oli Kristjan ja Paul Raua tööde restaureerimine ja vormistamine Kumu 2006. aasta näituse jaoks.
Eesti Kunstimuuseumi restaureerimisosakonna juhatajana töötas Vernomasing 2001. aastani. Sellal ilmnes tal raske haigus, millega ta aastaid vapralt võitles, naastes ravikuuridelt ikka ja jälle töölaua taha.
Mälestades suurepärast kolleegi, avaldame sügavat kaastunnet omastele.

Eesti Kunstimuuseum
OÜ Restauraatorprojekt
Ennistuskoda Kanut