“In-graafika” kümnendal festivalil ei olnud pidupäevahõngu

Elnara Maarin

  Grand old Pink Punk. Aino Ingrid Sepp

 

Näitus “Eesti graafika kuldsed aastakümned“ Pärnu Linnagaleriis kuni 4. II; Aivar Kurvitsa näitus “Vaaraode elust“ TÜ Pärnu kolledži raamatukogus kuni  7. II, Raul Meele näitus “ii-jääh-äh“  Endla Küüni trepigalerii II korrusel kuni 7. II; Anonymous Bohi näitus “M.A.N“ Endla Küüni trepigalerii III korrusel  kuni 7. II, Toomas Kuusingu näitus “Kes teisele ütleb, see ise on“  Endla teatri kohvikus kuni 7. II.

 

 

Kümme aastat on siinmail kunstiürituse kohta juba auväärne iga. Selle ajaga on eksperimentaalsest graafikast saanud samasugune piirideta märksõna nagu kunstist endast, mille alla mahuvad vabalt performance’id, kunstiajaloo märgiliste sündmuste remake,  hulgi workshop’e ja näitusi. Just nii mitmekesine oli seegi kord “In-graafika”, mis kiuste püüdis rõhutada oma anti-pidupäevahõngu.

 

 

Versioon juhtunust nr 1,

jutustab Maarin: Kaaperdatud kunst ja

kunstnikud. 7. I

 

“In-graafika” esimesel esitluspäeval sai Pärnus näha peamiselt hulgi tegevuskunsti. Alustasid Billeneeve ja Tuuliki Avango ranna jääväljadel, soundtrack’iks hüsteerilised karjed “Silencia!” ning püssipaugud. Tiivuline sihtmärk, kes ei põgenenud, ja tema järel kõndiv tulistaja kaugenesid aeglaselt ning sulasid lõpuks poeetiliselt silmapiiriga kokku.

Vaevalt oli langev lumi nende jäljed katnud, kui promenaadist sai action’i tanner. Sorge, Meeland Sepa ja Toomas Kuusingu perfokas Pärnu rannas oli nagu kalamehe unenägu.2 Üksi kondav tunkedes kalamees unistab igavledes ikka, et lagedal jääväljal juhtuks midagi põnevat. Järsku undasidki havi käsul, sinu soovil kohale mustad džiibid, mille taha kinnitatud sõjasaanidel kaks trashapokalüptilist võitlejat, piigid käes lahingurüüd üll. Džiibirakendid võtsid omavahel mõõtu, tegid paar aeglasemat tiiru ja kihutasid siis teineteise poole. Läks lahti tõeline madin – Surm vs. Sõdalane. Lendas punast ja sinist värvi; kukuti, tõusti püsti ning äsati edasi. Järsku olid aga võitlejad jälle kadunud, jääväli tühi; kalamees korkis lahti lauaviina ja lasi meelelahutuseks natuke rakette. Oli see nüüd unes või ilmsi?

Muuseumiaidas pikeeris rulluiskudel amatsoon Siram, jagades joogitopse ja süljates publiku täis tablette (“Omakaitse/Health Protection – Self Defence”). Tablett on aktuaalne ja ambivalentne tegelane ning omakaitse parim taktika on järelikult see organismist kähku väljutada. Seejärel pani ratastel ründaja püssi palgele: lendas padrunikesti ning rammestunud võitleja lasi oma kurnatud kehale niriseda punast vedelikku. Kuid perfoka kulminatsiooni, graatsilises poosis joobuva Sirami kaaperdas kolleeg Billeneeve, viskudes veininirest oma osa saama. Must vere-, veini- ja feimivampiir Billeneeve mattis Sirami enda alla, kaitstes teda oma keha ja kasukaga, võttis välklampide löögi enda peale. Milline sündinud show-röövel, nii vastupandamatu!

Hitina oli välja lubatud ameeriklane Ernest Truly. Ameerikamaalasel olid südamel aga ettearvatavad asjad: eelkõige maailma halvava ettenägematu kaubamärgi “Real Live Branding” loomine. Vabatahtlikud võisid endale “ainult täna õhtul” lunastada kaardimasti sümboolikaga põletusmärgi. Seda perfokat ei kaaperdanud kahjuks keegi, auditoorium allus sõnakuulelikult show-juhi korraldustele üksteisel käest kinni hoida ning tulemuseks olidki vaid mõned kõrbenud nahakarvad.

Sel päeval ei kohanud Edela-Eestis anarhistlikku “tapamajakunsti”. Absurd oli irooniline ja rafineeritud mäng. Vägivald kollektiivi Remo Randver & Sõbrad perfokas ei sisaldanud endas hirmu ega ohtu, timukas tampis sepahaamriga kõigest peedisalatit ning ohverdatavad esmakursuslased lõdisesid külma kartuses. Choose life! Pink Punk sooritas mustkunsti kõrgema pilotaaži triki “Live fast, die old”, pannes publiku silme all aja ülikiirelt voolama, ning rühmituse noorest naisperest said võluväel liigutavad vanainimesed. Tegevuskunsti kava lõpetas kollektiivi Meeland Sepp & Sõbrad väike kontserdike.

Mälestusväärsele tegevuskunsti laupäevakule pani muide punkti Eesti politsei, kes kaaperdas kolme auto ja haaranguga objektilt ära kaks kunstnikku. Kõigil tunnistajatel palume helistada 110.

 

 

Versioon juhtunust nr 2,

jutustab Elnara: “Harku ’75”

kolmkümmend aastat hiljem

 

12. jaanuari konverents pidi kujutama kunstisündmuse “Harku ’75” ettekannete rekonstruktsiooni. 1970ndad äratavad aukartust kui eesti kunsti heroilised aastad, “In-graafikale” teeb need aktuaalseks asjaolu, et perioodi kõige radikaalsemad kunstiprotsessid leidsid aset just graafikas, millest selleks ajaks oli kujunenud Eesti märgiline kunstiliik.

Kuigi eesmärk oli kunagi aset leidnud konverentsi taasloomine, toonaste ettekannete kontseptuaalne ülelugemine, toimus see uuel tähendustasandil. Leonhard Lapini ettekande “Objektiivne kunst” rekonstruktsioonist on saanud tegelikult metatekst, autor oli algset teksti täiendanud ja kommenteeris käesoleva situatsiooni vaatepunktist. See käsitles Eesti sõjaeelset ja -järgset avangardkunsti (kui seda mõistet tohib kasutada nõukogude tingimustes mitteametlikuks jäänud kunsti kohta; kuna enesedefineerimiseks kasutatakse sellist määratlust, jätaksime selle ka siin niimoodi) objektivismi autorikontseptsiooni prisma kaudu, kuigi Lapini enda sõnul on ta praeguseks jõudnud juba teise perioodi. Samuti võiks metaettekandeks nimetada Raul Meele esinemist teemal “Kunstisituatsioon 1975-76”.

Mai Levini ettekanne esindas vaatepunkti, mis käsitles 1960ndaid ja 1970ndaid koos, loomuliku tervikuna oma põhjuste ja tagajärgedega, omaette perioode eristamata. Tiit Kändleri ja Matti Miliuse esinemised meenutasid pigem performance’eid: saime teada kunsti ja teaduse keerulistest suhetest ning kuidas kujunes ja täienes Miliuse legendaarne kunstikogu.

Näitus “Eesti graafika kuldsed aastad” Pärnu Linnagaleriis üritas samuti rekonstrueerida Harku-aegseid sündmusi, kõigepealt tolleaegset atmosfääri: ekspositsioonis domineerisid graafika üle dokumentaalmaterjalid nagu fotod, kirjad, mälestused, diplomid. Masinakirjas tekstidele ja mustvalgetele fotodele tekitas lisaväärtuse retrohõng; fotodel jäädvustatud tänapäevaks eesti kunsti klassikuteks saanud noored, ilusad ja naeratavad inimesed oleksid nagu teadnud, et poseerivad ajaloo jaoks. Tundus, et omaette teemaks kujunesid pidutsemised: korduvalt mainisid seda esinejad, pidude stseenid on väga tihti fotodel, moodustades vastandi de/repressiivsele olukorrale ja isolatsioonile, mille tingis nõukogude (kunsti)poliitika.  

 

“In-graafika” näituste popurrii

 

Sel aastal võiks festivali näitusi ühendava joonena välja tuua (hüpoteetilisele) algallikale apelleerimist ja selle kordamist eri tasanditel. Aivar Kurvitsa “Egiptus 2006” suhestub naivistlikus laadis Vana-Egiptuse kunstiga – kunstikriitika saab taas aktiivselt kasutada Pärnule nii armsalt omast art brut’ mõistet. Toomas Kuusingu tööd näituselt “Kes teisele ütleb, see ise on” meenutavad pealetükkivalt Peeter Alliku graafikat: sama efektne tiheda joone kasutamine linoollõikes, sürrealistlikud või tsitaati sisaldavad pildid, irvitamine kodanliku maailma üle. On see postmodernistlik järeletegemise mäng?

Raul Meele näituse “ii-jääh-äh” moodustavad peatükid veel ilmumata luuleraamatust: teaduslikke seoseid peegeldavad kompositsioonid arvudest, tähtedest ja sõnadest on konstrueeritud seekord arvutiprogrammi abil. Kuigi arvuti funktsioon on praegu sama, mis kunagi kirjutusmasinal, tunduvad tänapäeva situatsioonis Meele vanemad tööd “isikupärasemad” ja huvitaval kombel isegi “esteetilisemad”, kuigi nende olemus on tegelikult üks ja sama – konkreetne luule.  

Jaak Visnapi näitusel “Disainitud kunst” on väljas suureformaadilised litod, millel kujutatud postkaartide magusad motiivid (lapsed ja loomad) on tempeldatud punaste siltidega “For Sell”, “Sold” ja “For Rent”. Kapitalistliku maailma iroonia: kunstiteoseid (st pilte ja nende süžeesid) võib osta, müüa ja rentida nagu kinnisvaragi. Teos “Sold”, mille pealkiri räägib suuremast populaarsusest, kujutab põtra metsamaastikus; see motiiv oli üheks komponendiks (koos mere, mägede, presidendi või teiste vapiloomadega) ka enim nõutud piltidel, sellele järeldusele jõudis ka Komar ja Melamidi uurimus-projekt “Rahva valik”.  

“Tundmatu kunstniku” Anonymous Bohi näitus “M.A.N” esitas ofsettrükkidena Non Grata plakateid läbi aegade. Sugestiivse manifestimosaiigi abil peaks rühmituse liikumapanevad jõud nähtavaks saama. Retseptid on välja jagatud, keegi (kunstiteadlane, antropoloog, psühholoog) võiks nüüd Non Gratat põhjalikumalt käsitleda ka. Kokkuvõttes veidi lihtsustades: Jaak Visnap imiteerib postkaarte, Aivar Kurvits Vana-Egiptuse kunsti, Toomas Kuusing Peeter Allikut, Anonymous Boh Non Gratat, ja Raul Meel iseennast arvutigraafikas.  

Pärnu festivali kümnendal aastal sai näha (nagu kunstiüritustel ikka) in- ja out-kunsti. Väljastpoolt vaatajatele (sh meile) avanes ülevaade jäämäe veepealsest osast, kahest esitluste päevast ja näitustest, kahenädalane workshop’ide maraton jäi silma eest varjule.

Üldiselt oleks näitused võinud natuke tihkemad olla ja graafika eksperimentaalsem, aga, mis põhiline, olla eksponeeritud näituseväärilistel pindadel, mitte topitud kitsukestesse koridoridesse. Aga, noh, perfokad (sh konverents) olid täitsa lahedad ja organiseering sujuv. Siit vihje kõigile kunstikorraldajatele: hankige ruupor.  

 

1 Vabas vormis kollektiivi Meeland Sepp & Sõbrad repertuaari katkend Muuseumiaida kontserdilt 7. I.

2 Interpretatsioon laenatud Ena Kõivult.

 

PREEMIAD

“In-graafika ‘2006” žürii (Taje Tross, Jaak Visnap, Eva Ikart, Liivi Tantaal) andis peapreemia Toomas Kuusingule ning kolm võrdset preemiat Jaan Klõšeikole mastaapse esinemise eest põhinäitusel “Eesti graafika kuldsed kümnendid”, rühmitusele Vedelik näituse “International” eest  Cnopti galeriis ja Raul Meelele isikunäituse “ii-jaah-ah” eest Endla teatris ning eripreemia Ernest Trulyle (USA) & Lexxxale (Holland) novaatorlike inim- ja kõrvetusgraafikatehnikas trüki-performance’ite eest.