Imeline retk

Tom of Finlandi näitusel ei ole ainult kunstniku haruldased fotod, külastaja saab ekskursi tollasesse geimaailma ning boonusena ka reisi moemaailma.

MARTIN BUSCHMANN

Tom of Finlandi näitus „Pimik“ („The Darkroom“ Tallinna Fotografiskas kuni 19. IV, kuraator Berndt Arell.

Touko Laaksonen (8. V 1920 – 7. XI 1991) on kunstnik, kes laiemale üldsusele on tuntud Tom of Finlandina. Tema fotorealistlikud homoerootilised joonistused, kus mehi kujutatakse suurte ja lihaselistena ning kes kannavad vormi- või nahkriietust, said geimehe välimuse stereotüübi aluseks aastakümneteks. Tema loomingust inspireerituna leidis nahksete kostüümide ja vormirõivastuse fetiš lõpuks tee moe-, muusika- ja ka filmitööstusse. Kes meist ei mäletaks „Politseiakadeemia“ Blue Oyster Bari tangostseeni või Village People’i YMCA laulu videot.

Kuid fotograafina huvitab mind miski muu. Võimalus näha lavatagust elu. Näha protsessi, kuidas pilt tekib, areneb ja jõuab lõpptulemuseni. Piiluda sinna, kuhu teised ei ole veel piilunud. Näitus „Pimik“ annab selleks suurepärased võimalused.

Kitsas, aga oma. Pimik on väga personaalne ruum, kus aeg kaotab tavapärase tähenduse ja ning sellest väljapoole jääv maailm oma tähtsuse. Pimikus ollakse enamasti üksi ning see, mis seal toimub, jääb üldiselt pimiku seinte vahele. Ka digifotograafia puhul ei lasta võõraid oma töötlusprotsessi kõrvalt vaatama. Laaksoneni puhul ei olnud tegemist kadedusega, tema puhul saame rääkida sunnist. Tolleaegses Soomes (nii nagu ka Eestis) olid homoseksuaalsed suhted ja kõik sellega seonduv seadusega karistatav. Ilmselgelt ei tulnud tema puhul kõne alla oma piltide ilmutada laskmine kellelgi teisel ning kuna ta varjas oma tegevust ka perekonna eest, ei saanud ta tekitada ka nii-öelda tavalist pimiku ruumi. Selle tõttu sai tema pimikuks kapp. Kitsas ja ahistav, kuid pakkus pisukest turvatunnet.

Fotografiska pimikus laotatakse vaataja ette kogu protsess. Negatiivide kontakti­lehed, valmisfotod, fotokollaažid, joonistused.

Kõik see moodustab suurepärase terviku. Ilmselgelt on fotograafia olnud Laaksoneni loomingus väga tähtsalt kohal. Joonistused on elutruud, kuigi tomoffinlandlikult võimendatud proportsioonidega.

Teekond negatiiv, negatiivide kontaktileht, valik, foto joonistus on mõne joonistuse puhul selgelt äratuntav, teiste puhul tuleb vaadata mitut fotot, et aru saada, kust on joonistuse detailid pärit.

Negatiivide kontaktilehed ja joonistused on põnevad, samuti ka fotod seintel, kuid põnevamaks läheb siis, kui neisse süveneda kui tervikusse. On midagi, mis jääb märkamata ning mis ei olegi ehk otseselt välja toodud.

Tom of Finland. Nimeta (Robert Mapplethorpe). Hõbeželatiin, 1978. Tom of Finland Foundation.

Pressifoto

Foto ja joonistus. Esmalt tuleb aru saada, et Laaksonen oli ka väga tugev fotograaf. Paljud tema joonistused ei sündinud ainult paberil. Paljude piltide puhul on aru saada, et joonistuse üldkompositsioon pandi paika juba fotot tehes. Jah, joonistused on küll võimendatud proportsioonidega, hüpermaskuliinsed, kuid enamik lõppteosest on esindatud juba fotol. Seega ei olnud foto talle lihtsalt märkmepaber. Kas tahtlikult või tahtmata on tema fotod ka eraldi teosed ja tomoffinlandlik stiil on seal ikkagi äratuntavalt esindatud. Seega stiililiselt kandus foto joonistustesse ja sealt omakorda uutele fotodele edasi.

Fotograafia ja joonistamine käivad tihti käsikäes ja alati ei ole fotograafia doonori rollis. Ideede visualiseerimiseks kasutavad fotograafid tihti joonistamist enne pildistamist ning tihti on oodatav lõpptulemus juba sisuliselt ette joonistatud. Ehk küll mitte nii tõetruult.

Samuti on tihti fotograafide arsenalis ideede visualiseerimiseks fotokollaažid. Kollaažist peale hakkab näitus meenutama juba moefotoga tehtavat tööd.

Joonistatud visuaalid, fotokollaažide kujul moodboard’id, fotoseeria filmiriba kujul, valikuprotsess koos ära märgitud sobilike fotodega ning kõige lõpuks siis valiku läbinud foto ise. Kusjuures poolvägivaldne näituse surumine moefoto raamidesse ei olegi nii väga õhust võetud.

Fotosid vaadates tundub esmapilgul kõik tuttav. Olen selliseid pilte näinud. Korduvalt. Mehed, kes poseerivad julgelt, rõhutades oma seksuaalsust. Midagi, mis on igapäevane. Selles aga peitubki üks selle näituse kõige põnevamaid külgi.

Nüüd igapäevane, aga mitte tollal. Tuleb vaid lapata 1950. ja 1960. aastate fotosid: kuidas kujutati mehi meedias? Fotodel üldiselt? Selline poseerimisviis, mis vaatab vastu fotodelt ja joonistustelt on praegusaegne ja seda leiab peaaegu igast moeajakirjast, kuid siis oli see ennekuulmatu. Tolleaegne mees kandis ülikonda. Isegi noorte riietusstiil oli pigem Marlon Brando „Uljaspea“ („Wild One“) tegelaskuju moodi, kergelt mässaja tüüp, aga kindlasti mitte rõhutatult seksuaalne.

Jean Paul Gaultier on intervjuus öelnud, et ei pea Tom of Finlandi küll moeloojaks, kuid peab teda suurepäraseks stilistiks. Ja tal on õigus.

Moefotograafia alustala. Omalt poolt lisaksin, et Laaksoneni võib pidada ka (kaudselt) moefotograafiks või siis vähemalt praeguse moefotograafia visuaali üheks alustalaks.

Saan aru, et need, kes on harjunud teda nägema ainult joonistava kunstnikuna (olgem ausad, ta ju ongi kunstimaailmas tuntud oma joonistustega), ei pruugi ehk sellega nõustuda, kuid on kõik märgid, et nii nagu tema teosed mõjutasid geikogukonna riietusstiili, mõjutas ta moemaailma ja sellega ka moefotograafiat. Ning nagu käesolevast näitusest selgub, tegi ta sellelaadseid pilte ikkagi enne kui keegi teine.

Tema mõjutused ei ole piirdunud ainult meestega. Tasub tõsiselt süveneda moefotosse või fotograafiasse üldiselt ning vaadata tema fotosid ja joonistusi.

Teksad, alussärk, lisandiks vormimütsi meenutav peakate. Vormirõivastuse või seda tüüpi riietusesemete kasutamine. Rõhutatult seksuaalsed poosid. Jalad harkis poosid nii istudes kui ka seistes. Käed taskus, kubemepiirkond rõhutatult ette suunatud. Nahktagi paljal ihul.

Just siin tasub mõelda, kuidas praegu kujutatakse moes inimesi ning millised poosid on kasutusel. Ka naiste puhul.

Teksad ja särgik, jalad harkis poos pükste, seeliku, kleidi, aluspesu või ujumisriietega on naismodellide puhul laialdaselt kasutatav. See on otseselt taandatav piltidele, mis on Fotografiskas eksponeeritud.

Moefotograafia on lai mõiste ja kui praegustel moefotodel näeme seniajani Avedoni ja Penni mõjutusi, vahel sekka Donovani ja Bailey stiili, siis üha rohkem ja rohkem Tom of Finlandi.

Laaksonen, Tom of Finland ei ole ainult kunstnik, tema teosed, täpsemalt, nende mõju, on ammu väljunud piiridest, mida üldiselt mõistame (kitsalt) kunsti all.

Siit koorubki välja selle pisikese näituse suur väärtus. Vähemalt minu meelest. Külastaja saab rohkem, kui esmapilgul oodata oskab. Ta saab olla maailmas esimeste seas, kes näeb Tom of Finlandi väga haruldasi fotosid. Ta saab heita pilgu geikogukonda, mis mõned aastakümned tagasi oli keelatud (ja on sõltuvalt asukohariigist seniajani). Samuti saab külastaja järgida fotograafia ja joonistamise, kahe suhteliselt erineva meediumi segunemist. Nagu sellest veel vähe oleks, tähelepanelik külastaja saab boonusena reisi moemaailma ning killukese (moe)fotograafia ajalugu.

Ja ma pean ütlema, et see on pagana hästi saadud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht