Ikka hingele

Kai Koppeli, Julia Maria Künnapi ja Kadri Mälgu tööd näevad välja nagu arheoloogilised leiud, aga tegemist on just sellesse kohta mõeldud loominguga.

HEIE MARIE TREIER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Näitus „Püha nõu“ Laboratooriumi tänavas Grusbeke-taguse torni kabelis kuni 20. VI. Kunstnikud Kai Koppel, Julia Maria Künnap ja Kadri Mälk, valguskujundaja Kati Kerstna.

Praegusel ajal, mil ühiskonnas eksperimenteeritakse inimeste, majanduse ja poliitikaga, mõjuksid kultuuris, ka kunstis, tehtavad äärmusse kalduvad eksperimendid kui mürk.

Kui otsida midagi, mis oleks hingele, siis pakub seda üks väike kõrgel tasemel näitus Tallinna vanalinnas Laboratooriumi tänavas väga ootamatus kohas – Maarja kabelis. Näituse keskkonnaks on – Jüri Kuuskemaa kinnitusel – umbes 600 aasta vanune müüriladu. Sealne paekivi annab töödele ka oma panuse, lastes laest tolmu pudeneda, nii et kunstnik peab töid aeg-ajalt pintslikesega puhastama.

Sellise romantilise, aga väga karmi ja rõske keskkonna leidis kolme kunstniku 14 tööga näitusele Kadri Mälk. Nagu alati, mängib tema ja ka tema „õhuLossi“ ehtekoolkonnas suurt osa näituse koht. Karakteriga ruumid võimendavad väikeses formaadis ehtekunsti sõnumit paremini kui neutraalne valge kuup või sissetöötatud turvaline galeriiruum.

Ehkki Kai Koppeli, Julia Maria Künnapi ja Kadri Mälgu tööd näevad torni keskele lauapinnale laotatuna välja nagu varasematest sajanditest pärit arheoloogilised leiud, on tegemist unikaalloominguga, kus on kasutatud lähitulevikus aina kallinevaid materjale (internet on täis ennustusi väärismetallide hinna peatsest „kuu peale lendamisest“ seoses väidetavate eesolevate suurte ümberkorraldustega finantsvallas).

Nii tervitavad vaatajat esimesena Julia Maria Künnapi kaks vaimustavat hõbedast küünlajalga „xx“, mille voolav siluett on autorile varasemastki omane. Nende veidi lopergune-lapik kuju väljendab vaoshoitud huumorit, kuna käsitsitööna valminud esemed püüavad jäljendada tööstuslikku tootmist (küljel jooksev triip tähistab justkui robustset valuvormi jälge). Valguse langemisel on näha kunstniku pinnatöötlust, peaaegu sõrmede muljumisjälgi – ei mingit perfektselt lihvitud veatut industriaalsust.

Kai Koppeli kolm monumentaalset klaasvormi „Egiptus“, „Mullas“ ja „Tunnel“ kõrguvad sõrmuste, prosside ja keede keskel mõistatuslike skulptuuridena. Tume läbikumav klaas on justkui meretormides rannale uhutud ja kõikvõimsates loodusstiihiates karastunud materjal. Siin on loodud mulje klaasi erilisest raskusest, mida hoiab paigal Maa külgetõmbejõud. Kohtvalgustus toob esile aga klaasi tundlikkuse ja ilu.

Kadri Mälk, kes on elupõlise õpetajana ka kunstiteadlasi ehtekunsti valdkonnas harinud, tänu millele olen üldse julgenud sel teemal kirjutada, tuli nüüdki näitusele kohale, et küsimustele vastata. Tehnoloogilise poole pealt ajasime põgusalt juttu nooremate kunstnike hiljutisest 3D-printimise vaimustusest – isegi hõbedat pidavat saama printida. Näitusel „Püha nõu“ on siiski välistatud 3D-tehnoloogia. Siin on kunstnike käte all valminud unikaallooming, igal teosel hing.

Materjalide valik on ehtekunstis alati peamine. Seekordsel väljapanekul on kaks Kadri Mälgu tööd, milles kasutatud kunstnikule seni täiesti ebatüüpilist materjali – merevaiku (klotsersõrmus „Ära mõista mind valesti“) ja plastmassi (pross „Robert“).

Merevaik (kollane ja pruunikas) on teadupärast Urve Küttneri kontseptuaalsete ehete materjal. Samuti müüakse sellest tehtud ebakontseptuaalseid esemeid Tallinna turistilõksudes. Kadri Mälgu sõrmuse põhimaterjal on aga kirsi­punane merevaik, mille sisse on kunstnik uputanud kõrge puhtuse astmega, 750karaadise valgest kullast kujundi. Kirsipunane merevaik pidavat olema raviomadustega haruldane materjal.

Aga plastmass? Muidugi on see siin musta värvi ja väljanägemiselt mitte liiga odav, ülendatuna hõbeda, valgete ja siniste safiiride, rubiinide ning turmaliini abil. Huumor seisneb siluetis – kellelgi Robertil on kujutletavad kottpüksid, tal on rattad all ja tantsiv kehakeel. Hõbeda ülesanne selles ehtes on toestada paraadkülje plastmassi, ent jäädes ise vaid plastmassi alandlikuks teenindajaks prossi tagaküljel. „Valu piir“ – taas pross, kus muu hulgas on kasutatud mutinahka, valget kulda ja musti teemante – kannab legendi, et mutinahk pärineb kunstniku vanaema sõjaaegsest kasukast. Loomakaitsjad ei pea muretsema. Noa tera kujuliselt lihvitud läbikumav karneool, üks ülempreestrinna rinnaplaadi kividest, mida nimetab ka Moosese „Teine raamat“ ja Egiptuse „Surnute raamat“, annab tööle tähenduse.

Kõik kolm kunstnikku, Kai Koppel, Julia Maria Künnap ja ka Kadri Mälk armastavad kooslust madal-kõrge ja odav-kallis – seda nii materjalides, tehnoloogiates kui ka esemete kontseptuaalsuses.

Rafineeritud täpi „i“ peale paneb aga valguskujundus, mille autor on Kati Kerstna. Kümne lambi timmimine on nõudnud millimeetritäpsust ja kujunenud omaette kunstina näituse osaks. Igale eksponaadile langev kohtvalgus on delikaatne, võimendades näituse üldist salapära.

Heie Marie Treier on Tallinna ülikooli Balti filmi-, meedia- ja kunstide instituudi õppejõud.

Julia Maria Künnapi küünlajalad „xx“ (hõbe).

2 × Julia Maria Künnap

Kadri Mälgu pross „Robert“ (plastik, hõbe, valged ja sinised safiirid, rubiinid, turmaliin).

Tiit Rammul

Kai Koppel. Egiptus. Klaas, kuumtöötlus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht