Identiteedikriisis kunstiturg

Siram

Kas tõesti peab kunstnik olema surnud, et oma töödele ostja leida? See oli peamine küsimus, mis ajendas mind külastama Hausi galerii kevadoksjonit. Mine võta kinni, kust, võib-olla filmidest, võib-olla vanadest headest aegadest, on levinud ettekujutus, et kunstioksjonid on midagi väga suurilmlikku.

Hausi oksjon vähemalt seekord, 15. aprillil seda müüti ei kinnitanud. Kindlasti olid kõik  kohalviibinud lugupeetud inimesed, aga välimuse järgi oleks paljusid neist võinud pidada pigem reaturistideks või tavalisteks kontorirottideks. Ei olnud märgata ka erilist suhtlemissoovi, mõnusat melu, mis võiks ju sellise situatsiooniga kaasneda. Pärast oksjoni lõppu lahkus enamik nii kiiresti, nagu oleks neil oma kohalviibimise pärast piinlik olnud. Ostjate isiku konfidentsiaalsus on ka kõigi galeriide kõigutamatu põhimõte. Sellest võib  muidugi aru saada, sest turg on väike ja oma kundesid tuleb hoida. Sellegipoolest on iga ostja isiklik asi, kas tunda soetatud kunsti üle uhkust või varjata seda nagu mõnda häbiasja. Ei häbeneta ju uue kleidi, auto, kodu või hobiga ajakirjades poseerida, aga igasugune kokkupuude kunstiga tuleb heas seltskonnas maha vaikida.

Piia Ausmanil Hausi galeriist on põhjuste kohta oma selgitus: „Mujal maailmas on näituse  avamised glamuursed, inimesed lõbutsevad, juba alguses on töödel punased täpid küljes (mis tähendab, et tööd on müüdud) – see on teistmoodi harjumustega ühiskond. Meie tänane ostja on välja kasvanud nõukogude ühiskonnast, kus töö- ja kunstiinimene olid eraldatud. Võim ja valitsus on alati tunnetanud kunsti mõju, ta on kunsti alati oma teenistusse pannud. Aga nõukogude perioodil viidi kunst ühiskonnast lahku. Kunstnikud hoiti mingite  tobukestena omaette, neil polnud midagi pistmist tõhusa tööinimesega. Sellele arusaamisele tugineb ebamugavustunne näituste avamisel ja galeriis üldse olla”. Ehk sellepärast eelistabki enamik ostjaid surnud kunstnikke – siis pole vaja nende ullikestega kokku puutuda. „Osa probleemist on muidugi ka hariduses,” ütleb Ausman. „Põlvkond, kes on praegu ostujõuline, ei ole saanud loovat, vaid jäljendavat  kunstiõpetust.”

Pole siis ime, kui nende maitse-eelistusedki taanduvad realismile. 1970. – 80. aastate elavad klassikud on ilmselt paljude jaoks juba liiga radikaalsed, nimele ja investeerimisväärtusele vaatamata. Hillitsetud meeleolu, vähesed ostud ja vaevaliselt tõusvad hinnad on praegusel ajal suuresti ka masu teene. Korraldajate sõnul ei pääsenud seekordne oksjon ei käibelt ega adrenaliinirohkuselt ligilähedalegi hiilgeaegadele.  Kuid vaesed ajad pole ainus põhjus. Piia Ausmann: „Meiega koos on alustanud mitmed kogujad. Neile on äärmiselt raske midagi pakkuda, sest neil on enamik töid olemas. Nende järel on tulnud teine laine, kes on ka palju ostnud, aga neil on nüüd identiteedikriis. Mitmed inimesed on öelnud, et ma peaksin endale selgeks tegema, mida kogun ja kuhu liigun. Ja kolmandik tuleb alati juurde, aga nad on ettevaatlikud, nad alles põhjendavad endale kogumise  eesmärki ja kunsti väärtust.”

Üldse viibis oksjonil umbes 35 inimest, paar neist osales telefoni teel. Kokku oli 13 hinnapakkujat ja 11 ostjat. Mida tegid seal ülejäänud 25 inimest, kui kaaslannad välja arvata, seda on raske öelda, sest tundus, et kõigil oli ette valmis vaadatud, mida nad tahavad. Kolm isikut ostsid mitu tööd. Kahju, et uhked baltisakslased ja ka paljud muud head tööd ostmata jäid – selle asemel läks üsna palju visandlikke  väikevorme, mis ei hiilanud ei oma väljanägemise ega isegi ülearu kõlavate nimedega. Ega muidugi ka hinnaga. Seega, säästuaeg nõuab säästukunsti, seda isegi klassika osakonnas. Elavatest kunstnikest leidsid uue kodu Evald Okase ja Jaak Adamsoni tööd. Kaasaegse kunsti müümiseks on Hausil teatavasti ArtDepoo galerii, mis toimetab aga suuresti emaorganisatsiooni toel. ArtDepoo kunstnike loominguga oleks kohaliku turu  situatsioonis mõistlik pigem väljaspool Eestit messidel käia. See on aga kulukas tegevus. Ettevõtluse ja loovtööstuse toetamiseks mõeldud struktuurid pakuvad moraalset tuge, kui asi on aga reaalses rahas, hüppavad nad alt ära – kunstiäri ei mahu keskmise ettevõtte (mis tahes see ka poleks) järgi sätitud formaati. Seega on esialgu kaasaegse kunsti turg endiselt pea olematu. Kunstnikud, kes ei tegele masstootmisega ega kuulu mõne helde  partei ridadesse, peavad paraku ära ootama potentsiaalse ostja mentaliteedi muutumise ja kunstihariduse paranemise. Viimasele aitavad paljud kunstnikud muidugi ise kaasa, sest kui teoseid ei osteta, tuleb tööl käia, ja suur jagu teeb seda hariduse vallas. Sitkust ja jõudu neile!       

P. S. Vaatamata masule ei ole Haus sugugi ainuke, kes oksjonitega jätkab: 23. – 29. aprillini toimus Vaala galerii oksjon, 5. mail Vernissage’i oksjon, mai lõpul on Tartu Y-galerii noorte kunstnike tööde oksjon. Tõsi, Vaal viis tänavu oksjoni Interneti teel läbi, kuid nagu galerii koduleheküljel võib lugeda, on galerii ise oksjoniga rahul: „Hindame kõrgelt kahte arvu:  aktiivseid pakkujaid oli kokku 14, Internetioksjoni sissetöötamise ajal ning üldse praegustes majandusoludes on see hea näitaja, ja hinnad tõusid kokku üle 20 protsendi, mis on samuti positiivne. Tundub, et oleme hakanud tabama tänast nõudlust, mida on masu korrigeerinud ja eeldab nüüd korraldajalt veelgi tihedamat sõela ja eriti enesekindlust alghindade määramisel. Meie puhul märgitigi nüüd, et hinnad olid mõistlikud, ahvatlesid osa võtma.”  Kõige rohkem pakkumisi, tervelt 106, tehti neljale tööle: Toomas Vindi maalile „Jooks”, Rein Kelpmani maalile „Varakevad silotorni lähistel”, Richard Sagritsa maalile „Karepa sild” ja Maarit Murka maalile „L. S.”. R. V.