Hinge ja vaimu tasakaalustaja

Ravo Kelomees

Raul Meel: „Kõik on juhuslik ja miski pole juhus.” Eile Kumu suures saalis avatud Raul Meele isikunäitus „Dialoogid lõpmatusega” on müüdi võimalikkuse elav kinnitus. Selle sisu on kunstiajalooline truism: autodidakti areng tippkunstnikuks ja klassikuks. See on imesid kinnitav müüdi teostumine, mis annab lootust visadele ja tunnustamatutele.Raul Meele näitusel on väljas rohkem kui nelja aastakümne looming. Varakult rahvusvahelist tähelepanu leidnud kunstnik on arenenud vastandustes omaaegsete kunstikonventsioonide ja toonase riigivõimuga. Eesti lipu, Eesti kontuuri ning mitmetähendusliku sinise ja musta teema on läbinud ta kunsti, tekitanud veeklaasitorme viimase ajani.Meele kunst toetub visuaalsele kombinatoorikale, selle juured on konkreetses luules. See on hargnenud graafika ja maali kõrval installatsioonidesse ning omapärasesse põimitud tekstiloomingusse, kus kujutav kirjutus paigutub kogemuslikku ja eluloolisesse kunstikangasse. Lõpptulemus on terviklik kunstipraktika, mis on laotatud mitmetesse meediumidesse.

Meele kunst oli väljakutse nõukogudeaegsele puisevõitu kunstipildile ja toonastele kunstireeglitele. Tollal valitses ainuteose kultus ja sertifitseeritud kunstniku staatus. Raul Meele kunstis näeme aga üksikteose käsitlemist seeriana: visuaalse elemendi korduvat, reeglipärast kasutamist ja varieerimist; manuaaltekkelise visuaali asendamist tehniliste valmisjoonistega, nende kasutamist seriaalsete tööde algstruktuuridena; kunstiteose elementide formaliseerimist ja noteerimist ning teostusele eelnenud teoreetilist kombinatoorikat; loomeprotseduuri ajalise kulu graafilist ülesmärkimist ning loomeprotsessi teosena käsitlemist. Need võtted ja lähenemised tegid Meelest produktiivse ja originaalse autsaideri, kelle loomingut tunnustati ennekõike mujal ja alles hilinemisega Eestis.
„Dialoogid lõpmatusega” on Meele kõige ülevaatlikum näitus, mille tarvis oleme kuraatoritena Eha Komissaroviga püüdnud leida uusi teemasid, vaatepunkte ja tehnoloogiat.
Intervjuus avanevad kunstniku loomingu tahud tema enese suu läbi. Meel on vähe teinud avatud, osaluslikke teoseid,  seda märkimisväärsem on, et ta tegi sellise töö juba 1969. aastal. Tema kunst on avatud teises mõttes: kunstnik ei tea ise, kuidas alustatud sari hakkab lõpuks välja nägema. Seeria „Taeva all”, millele Meel annab intervjuus põhjaliku selgituse, on „väljaansambli” hea näide. Niivõrd ulatuslikult nagu Kumus on see sari väljas esmakordselt. Kunstnik alustas sarjaga 1970ndate alguses.
Intervjuus kõlavad igavikulised teemad ja arvamused paigutavad Meele sõnumi üleajalisse mõõtkavasse, sisaldades omamoodi peidetud sõnumeid nii eakaaslastele kui noorematele.

Sinu teost „Täringud” (1969) on kasutatud ka nagu täringut ikka: veeretatud, juhtus, et lõpuks istuti see katki. Kas see on su ainuke „avatud funktsiooniga” teos?
„Täring” on ainuke selline teos. Kahjuks. Oleks võinud rohkem selliseid töid olla, oleks ehk eesti kunstipublikuga olnud lahedam suhe. Tegelikult ei tohiks ma kurta. Mu avalikele tuleetendustele on tulnud kokku (enamasti tuhat kuni viis tuhat inimest) aktiivne publik, kes on vähem või rohkem ka ise sündmusele kaasa aidanud. Nad ei ole ainult vaikselt kõrvalt vaadanud. Tuli on juba selline: paneb kaasa elama. Ikka on keegi astunud minu projekteeritud ja abiliste seatud tuleinstallatsiooni juurde, lähenenud tule kuumuse-valguse-ohtlikkuse talumise viimase piirini, kohendanud tuld, seadnud minu seatud tuleetendust oma meele järgi. Mõnikord on juhtunud pärast minu lahkumist, et innustunud osalejad on teinud omaloomingulisi, privaatsemaid tulepõletamisi. Neil oli rituaalse, maagilise tulekunsti tegemise oma teeots leidmisel.
Juba viisteist aastat on mu Varbola maalinnuse tulesündmustel augustikuu teise laupäeva õhtul põristatud šamaanitrumme. Trummipõristajatega olen tavaliselt vahetanud mõned tervituslaused, kuigi ei tea nende nime. Tule juures öeldud nimed lahvatavad ja kustuvad nagu leekidest kantuna, hajuvad taevasse tõusva veeauru ja suitsuga. Pärast ma ei leia neid nimesid.
Mu tuleetendused Varbola puupäevade lõpetusena konkureerivad paljude suveharjasündmustega üle Eesti ja kaugemalgi. Sellegipoolest on Varbola etendustele fänne jagunud. Üks mitmelapseline perekond ei ole paljuks pidanud sõita kohale kaugest Lõuna-Eesti paigast, otse Läti piiri äärest, et elada kaasa tuleetendusele …

Tuli on aidanud mul olemise ja olematuse kokku tajuda, teema otsekohe sissejuhatuseks ja hiljem pärisemalt ära tunda. Eks niisamuti aitab elav tuli ka teisi inimesi elu ja olematust ühendavast maagiast osa saada.
Vahetevahel olen mõelnud lõpetada oma tuleetendused Varbolas. Peaksin juba järje kellelegi nooremale loovutama, aga ikka veel ei ole raatsinud, ikka olen otsinud ja leidnud tulevaseks korraks uueilmelise tulekuju, mida seejärel olen justkui kohustatud ellu aitama. See on side.
Mu sünnikoht jääb Varbolast üle raba kuue kilomeetri pääle, Jalase külla, võib-olla see mõjutab mind. Aga ükskord ju tuleb lahti lasta …
Kaldusin küsimusele vastates tule poole, aga täringute juures on mäng ikka samasisuline: täringuvise. Kõik on juhuslik ja miski pole juhus.

Modulaarne, seriaalne kunstiteos koosneb komponentidest nagu näiteks sinu „Taeva all”. Millega põhjendad just selliseid laotusi: tulpade ja ühe suurema komplektina? Kas kaheksal ansamblil on oma kindel tähendus?
Mu meelest on seerias „Taeva all” näha, vähemalt võib aimata-kujutleda iselaadsete energiavoogude liikumise visuaalseid, tinglikult kujutavaid jälgi. Loodust ja tsivilisatsiooni(e). Vanad müüdid resoneeruvad minu visuaalidega – piltidega, piltide kooslustega, jutustatavate lugudega, rütmidega … Rütm on kõige tähtsam: rütm organiseerib, juhib toimumist universumis ja noosfääris.
Küsisid, miks esitan Kumu näitusel just selliseid laotusi, tulpade ja siis suurema komplektina. Ega nii abstraktseid kunstiteoseid ei saa tõlkida sõnalisesse tavakeelde: neid saab vaid esitada, need on ikka seletaja nägu, absoluutset selgust ei saa kunagi.
Kõik on see, millena nähtub, aga ei ole seda päriselt üleni, läbini, igavesti. Ma käsitlen aega – uurin kunstivahenditega aja olemust. Kas keegi on suutnud mõista aega nii, et võiksime selle seletamisest aru saada? Igaüks püüab mõista, kes ta on, ja leida, mis on ta elu siht. Me kõik ootame seletust, see on eksistentsiaalne küsimus.
Sarja „Taeva all” serigraafiapilte olen seni eksponeerinud kas üksikuna või rea- ehk väljaansamblitena (arvuliselt üks kuni nelikümmend viis pilti ansamblis). Sambad on ansamblite erijuhtum. Kumu näitusel tundusid sambad mulle kõige sobilikumad. Eelistan abstraktseid tundelisi aimuslikke, kuid sealjuures üsnagi selgeid visuaalseid üksikpilte, mitte liigendamata, hiigelsuurt, hõlmamatu tähistaeva ja sinna juurde kuuluvana kuidagi ehk ka noosfääri, inimese mõjuala esitamist. Selline esitusviis ei oleks ilmselt mulle ega ka kellelegi teisele jõukohane olnud. Vähemalt mina ei suuda seda teha. Nii kaldusin paratamatult jõukohasemate mõõtmetega objekte-tundeid-ideevälgatusi-mõtteid järgima.
Kumu näituse kolme esimest piltide tulpa „Taeva all”-seinal võib vaadata kui mu kolme põhikujundiga (tehniliste graafikutega) algava näidendi tegelaste esitlemist iseloomulike joonte ja värvikujude rütmi abil iga täisnurkse pöörde järel. Tegelased on enamjaolt valguses, teises tulbas ka varjus – paremal kõrval.
Esimene tulp annab libiidost aimu:  kaarjad jooned, mis on lähedased õite kroonlehtede servajoone, emaduse, naiselikkuse kujutistega ammust ajast. Teise tulba joonistustest võiks aimata pikki vabu juukseid lehvimas tuules, aga ka tuuleveski tiibade dünaamilist kuju ehk siis kujutlust lendamisest, õhust, taevast.
Kolmanda tulba piltides näen tööstusmasinate konstruktsioonide, tööstusehitiste siluette, teaduslik-tehnilisi protsesse: kokku võttes TTR, teaduse- ja tehnikarevolutsioon. Neljandana tuleb kaheksapildiline vertikaalne tõusuansambel, mis tõenäoliselt võib mõjuda paradokslikuna. Tavaliselt kujutatakse allpool musta maad ning ülalpool sinist taevast. Mul on vastupidi: sinised pinnad on all ja mustad ülal. Õhutühjas kosmoseruumis pidi aga taevas paistma mustana, tähtede valgete augukestega. Järgides selgemalt välja joonistatud kujundeid, võib näha kalu, puulehti, seemnete idanemisprotsessi, naiselikku, vahest ehk kuidagi ka mehelikumat alget … Naiselik alge on kujundanud elusamba. Nii on tõesti.
Viies, kümnepildiline ansambel meenutab kujult inimest ja risti (inimese ja risti kuju on seostanud ka Leonardo da Vinci). Vaataja, kes vaevub ehk süvenema nendesse piltidesse, leiab seal meie tsivilisatsiooni ajaloolises kultuurimälus ja iseenda närvisüsteemis resoneerivaid ürgkujundlikke, tähenduslikke viiteid looduslikele protsessidele, ühtaegu ka inimeste seksuaalsusele, kooselule ja vastukäimistele, võitlustele.
Kuuenda ansambli (üks suuremaid komplekte) kaudu esitan abstraktset, maailma ja tsivilisatsiooni toimimise tervikliku kujutluspildi – iseilmeliste energiavoogude sünteesiansambli, draamalavastuse või pigem isegi ooperina. Seitsmes ansambel asub üleval: neli pilti kahekaupa kahes reas teineteise kohal. See tundub mulle nelinurkse ergava punapäikesena, mis euroopaliku kristluse vihje kõrval juhatab vaataja itta ja lõunasse …  Kaheksandat ansamblit, mis asub „Taeva all”-seina paremas servas, olen endamisi nimetanud „põlevaks põõsaks”. Selle mõistmist aitab piibli tundmine. Aga selles kõiges on ka palju-palju muud.  Kui ajada taga tähenduste täpset äraseletamist, siis millega siduda ja kuidas selgitada joonegraafikat, värvitoonide maalilisust, pealetrükkide reljeefe, üksteisest läbikumamise varjundeid, rütmide jõe või ookeani justkui kosmilist olemust?
Minu silmis on „Taeva all”-pildid otsekui tähistaevas, mille kogemist mina küll ei suuda ammendavalt edasi anda, aga kuidagi ikka olen seda püüdnud teha. Nii tulevad mu kujutlusesse isepäised virmalised. Need on ehk näivad mulle kunstiüldsuse tagasisidemena mu teostele. Kõik on omavahel seoses ja siiski juhuslikult.
Ehk küll vilgub „Taeva all”-piltides tähti, mida ei leia täheteadlaste taevakaartides, siiski toimub päris taevas märksa rohkem. Ajakulg – kuhu või milleks? Ei tea.

Räägime sinu korduvate elementidega kunstiteostest. Sellist mittetraditsioonilist lähenemist on ka alavääristatud: uus teos ei ole originaal, vaid eelnenute variatsioon. Tervikteos on moodustatud idee variatsioonidest. Kas korduvate elementide kasutamine, seriaalne kunstiteos ei ole „suurema seinapinna” okupeerimise spekulatiivne võte?
Kunstnikud jaotuvad plagiaatoriteks ja revolutsionäärideks. Traditsionalistid hindavad kõrgelt õpetajarolli, nende kunstiteosed jäävad enamasti peavoolu ehk nii nagu suured meistrid enne neid on teinud. Niisugune suhtumine pole ju iseenesest paha. Tuhat, viis tuhat aastat üht hääd viinamäge harida, mis võiks olla parem ja kindlam elamisviis? Mis oleks maailma, elu kestmisele parim tunnistus? Minagi olen nautinud sellist kunsti.
Aga minu eeldused ja oskused on mujal. Olen talupoeg (paratamatult traditsiooniline), mesinik (väga vana elukutse). Olen olnud sportlane (sellelgi on ammused traditsioonid-rituaalid). Olin insener (seotud teaduslik-tehnilise progressi, revolutsiooniga). Olen iseõppinud, isehakanud kunstnik, hübriidne sünteesija. Paratamatult autsaider. Paratamatult mässaja. Enamasti kindel kaotaja. Lõpuks ehk võitjagi. Mu elus on nii palju rolle olnud.
„Suurema seinapinna okupeerimine” ei ole minu kunstis lihtlabane spekulatiivne võte loominguahtruse varjamiseks. Olen juba vana. Küllalt elanud ja kogenud ning kõige läbi teadlik sellest, et olengi suurte protsesside kunstnik. Ma peaaegu ei oskagi teha üksikpilti. Paljudest väikestest asjadest-olenditest kasvab ikka suur kogum, mis hakkab toimima elava organismina. Mul tuleb selle olendi elluärkamise ja elamise nõudeid järgida. Vaba mees on ainult näiliselt vaba: ta ei ole kunagi oma valikutes päris vaba. Miks peaksin seda häbenema?

Tehnilised joonised on olnud su üks peamine inspiratsiooniallikas. Kui sa oleksid akadeemilises mõttes perfektne joonistaja, kas tehnilised joonised oleksid ka siis su huvi äratanud?
Sellele küsimusele ei saa adekvaatselt vastata. Kuidas oleks olnud, ei saa keegi teada. Aga oletan, et tehnilisesse joonisesse, kui see oleks mulle ette juhtunud, oleksin igal juhul armunud. Polütehnilise instituudi energeetikateaduskonna üliõpilasena märkasin kriidiga tahvlile joonistatud matemaatilise funktsiooni graafilises joones inimelu kulgemise võrdluspilti – seksuaalsust, sündi ja surma. Olin saanud nägijaks.
Tehniliste jooniste lembusest olen ise ja on ka teised kirjutanud. Peaaegu pool mu Kumu näitust tõestab seda kiindumust. Ma ei oska akadeemilises mõttes õigesti koera või inimest joonistada, aga suudan kujutada inimesest või koerast saadud kogemisetunnet. Traditsiooniliste vahenditega, nii-öelda vaba käega olen vähe joonistanud: litokriidiga kivile kümme pilti (2003) ja grafiitpliiatsiga paberile ka kümme pilti (2003). Aga litokriidi ja grafiitpliiatsi joonistustega olen võitnud rahvusvahelise näituse auhinna. Györi biennaali peakuraator Julia N. Mészáros valis ühe mu lito joonistuste ja trükigraafika näitusele „Graafikameistrid”.

Ande ja loomingulisuse kõrval peab kunstnik olema sõltumatu, isepäine ja järjekindel. Tal peab olema ka pühendumisvõime ja saavutusvajadus. Kindlasti on kunstnikke, kellel on ainult anne. Mida siis teha? Mis on nõrga iseloomuga geeniuste saatus?
Sa vist küsid varjatult, kui hästi olen tulnud toime sellega, et mind on liigse sõltumatuse, isepäisuse ja järjekindluse pärast hukka mõistetud. Tunnistan, et ei ole alati kõige õigemini käitud, aga olen ise aru saanud, et uhkus ajab upakile. Eks olen järgmise eksimuseni püüdnud ennast tagasihoidlikumalt, sündsamalt ülal pidada.
Mida arvan „nõrga iseloomuga geeniuse saatusest”? Võin neile kaasa tunda, aga looduse vastu ei saa. Igaühel on oma saatus. Ka „nõrga iseloomuga geenius” võib leida oma sisemise ülesande täitmiseks sobiva viisi. Kui keegi sünnib erilise andega, siis seisab ta ees vältimatu ülesanne tunda ära, millise kandiga ta ande teemanditera lõikab loomingulise jälje kõige kõvemasse terasesse. Kui keegi on saanud kaasa erilise ande, siis see ei tohi olla ainult lahe kingitus, vaid ta on kohustatud seda rakendama. Inimene, kes innuga oma hinge igatsust ja vaimu kutsumust järgib, ei tohi midagi teha kasu pärast. Looja peab uskuma oma sünnisuundumusse, tähtedesse.

Oled kirjutanud 1983. aastal almanahhis Kunst („Seeriaprintsiip kunstis”), et su seeriad „ … ei väljenda loomingulise protsessi kujunemist, vaid neis sisaldub loominguline protsess kui teos.” Kas sellest võib aru saada, et sarja trükkima asudes sa ei teadnud, kuhu sellega välja jõuad ja kuidas see hakkab välja nägema?
Muidugi ma ei teadnud, kuhu lõpuks välja jõuan. Nii suurte ettevõtmiste puhul vist ei suuda keegi täpselt ette plaanida. Aimasin liikumise suunda. Asusin endeid usaldavalt teele. Teekond täitis ennast justkui ise. Piltlikult võib öelda, et ma sõitsin enda ehitatud parvekesel just avastatud jõge mööda allavoolu ning jõudsin mere – hõlmamatu hiigelsarjani (kolm tuhat pilti). Väga harva sain näidata oma töid Eestis. Tahtsin saada tagasisidet, lootsin mõistva kunstihindaja kaasatundmisele, ihkasin tema tarkust enda omadega liita. Uskusin, et see aitab mul toime tulla hiidsarjadega. Esialgu oli mul jõudu naksida ainult hiigelmäe väiksemaid kivikesi ehk lihtsamaid üksikpilte: neid vaadata ja mõtestada, neile individuaalset sisu mõtelda. Pidin neist kõigepealt ise aru saama. Kõigi teede pikkus ajas on võrdne – olen seda tarka lauset lugenud ja mõtelnud.

Raamatus „Jälgides rändavaid pilvi” (2011–2013) oled kirjutanud: „Sõltumatute, (ühiskondlikult) aktiivsete kunstnike tasalülitamiseks on valitsejatel kõige efektiivsem kunstnikke – mitte ainult kunstnikke – sulgeda vaesuse lõksu, mis toimib kindlamalt kui hirmutamine, tsenseerimine, represseerimine või isegi vangistamine.” Kas kunstnike saatus praeguses ühiskonnas ongi luua sekkumatut, ilutsevat, hambutut kunsti?
Kunstnikke on väga palju, kõik nad on erinevaid ja erilised. Ka meie päevil tehakse igasugust kunsti. Mida sellest kõigest tsivilisatsioon, riik, ühiskond, kogukond parasjagu esile tõstab, millist ajalugu kirjutab, milliseid ideid toetab või milliseid vaenab, see ei sõltu kunstniku tahtest, selle määrab ebaisikuline hinge-vaimu-võimu mõju ja vastumõju võrgustik. Võrgustamise protsessides toimuvat ei halda kunstitegijad, luuletajad, vaid globaliseerumisele püüdlev majanduslik ja poliitiline võim kõigi oma institutsioonidega.
Mina juhtusin kunstnikuks sündima vanamoelisesse aega, aga minult nõutakse „kaasaegset kunsti”. Ma ei tea, mis edasi tuleb. Püüan ennast kokku koguda: korjan oma elu, energia veel ajalikku, peatselt (ei tea, millal?) ajatusse, teadmata kujusse. Iga maailmast ja enesest teadlik inimene peaks olema valmis oma inimliku eksistentsi lõppemiseks.
Ma tasakaalustan hinge ja vaimu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht