Helju Sarnet Zauram 19. III 1922 – 27. XII 2017

Johannesepäeval meie seast lahkunud Helju Sarnet Zauram (kodanikunimega Helju Laine Zauram) sündis Jõgeval ja suri Haapsalus. Ta oli viimaseid Tartus Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õpinguid alustanud kunstnikke ja viimase ajani loomejõus.

Helju Sarnet Zauram jõudis Pallasesse 1943. aastal ja jätkas kunstiõpinguid aastail 1944–1948 Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis peamiselt Elmar Kitse ja Johannes Võerahansu käe all. Hiljem töötas ta kunstiõpetajana Otepääl ja Jõgeval. 1954. aastast elas ta Haapsalus, kus oli üle kahekümne aasta kunstiõpetaja Haapsalu I keskkoolis ja üle kümne aasta Haapsalu kunstikoolis, olles viimase asutajaid. 1998. aastal anti talle August Roosilehe kultuuripreemia professionaalse kunsti edendamise eest väljaspool suuri keskusi. 1999. aastast oli ta kunstiühingu Pallas liige. 2005. aastal peeti teda Haapsalu linna teenetemärgi vääriliseks ja 2012. aastal valis kunstiühing Pallas ta oma auliikmeks.

1960. aastast esines Helju Sarnet Zauram pidevalt Haapsalu näitustel ning oli tegev Haapsalu kunstiklubis. Esimene isikunäitus oli tal Haapsalus 1982. aastal ja sellele järgnes rida teisi, viimati 2012. aastal. Kunstniku esimese isikunäituse väljaspool Haapsalu korraldas kunstiühing Pallas Tartus 2000. aastal ja see pakkus sissevaate tema loomingusse aastaist 1958–1999. Aastaist 2000–2005 valitud hilisloomingu näitus 2006. aastal Tallinnas sünnitas asjatundjais, ka noortes vaatajais hämmastust ja hääd vastukaja. Mõtteergas ja mängurõõmus väljapanek „Stseenid saja-aastasest elust“ 2012. aastal Tartu Linnamuuseumis hõlmas vastse sajandi kollaaže.

Varem peamiselt õlimaale, guašše ja akvarelle ning vaikelusid, interjööre, linnavaateid ja maastikke loonud, aga ka sürreaalse alatooniga abstraktsesse värviilma põiganud kunstnik pühendus XX sajandi lõpukümnendil väikseformaadilisile kompositsioonidele, mis moodustavad omaette fantaasiarikka terviku, kusjuures põhijõu annab värv. Kunstnik ise nimetas neid teoseid värviteraapiaks. XXI sajandil keskendus ta kollaažitehnikale ja saavutas selleski tehnikas tugeva meelelise laengu ja sügava ruumimõju. Tinglikke koloriidilahendusi seob sageli sürreaalne kogemus ja seade. Helju Sarnet Zaurami puhul ei pääse üle ega ümber muusikast. Veel suhteliselt vanas eas õppis ta ära klaverimängu, puhtalt iseenda rõõmuks. See seik omandab tema pilte vaadates tähenduslikkuse: värves on muusikalist kuulmist.

Sarnet Zaurami teostes on tajutavat dialoogi Tartus Ülo Soosteri ärgitusel kujunenud 1960. aasta rühmitisse kuulunud kunstnike loominguga, põrandaaluse Tartu avangardiga, kes suutis Vene aja surutise tingimusis hoida ja isegi kasvatada vaba kunsti vaimu, luues tinglikke ja sürreaalseid teoseid, mille eksponeerimine oli tollal mitte ainult et võimatu, vaid ka riigivastane tegevus. Rühmitisse kuulusid Soosteri kõrval Valve Janov, Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Heldur Viires.

Helju Sarnet Zauramit külastasid ja tema juures peatusid aeg-ajalt Valve Janov, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Silvia Jõgever Tartust, aga ka Olav Maran Tallinnast. 1950. aastate lõpus ja 1960. alguses lõi Sarnet Zauram oma esimesed abstraktsed teosed. Õpinguaegsete kaaslastega ühiseid loomingulisi impulsse kandis Helju Sarnet Zauram oma loomingus üha edasi, elustades ja rikastades neid nüüdisaja märkide ja seostega. Rida Sarnet Zaurami hilisloomingu kollaaže oli eksponeeritud 2010. aastal Tallinna Kunstihoones rahvusvahelisel näitusel „Personal is Political. Hannah Höch ja tema kunsti tõlgendus“. Need lisasid kummastava vaatenurga Hannah Höchi kui Berliini dadaistide rühmitise ainsama naiskunstniku läinud sajandi kollaažiloomingule.

Mängud osutuvad igavikulisemaks, kui me esimesel hetkel taipame.

Kunstiühing Pallas