Hea naaber on võõras, keda pole vaja karta
Kuraatorid on visanud õhku positiivse kuvandi, kunstnikud on vastanud sellele pigem hämmingu ja segadusetundega. Välja on tulnud mõnus atmosfäär.
XV İstanbuli biennaal „Hea naaber“ İstanbuli moodsa kunsti muuseumis, Pera muuseumis, Galata kreeka algkoolis, Yoğunluki ateljees, ARK Kültüris ja Küçük Mustafa Paşa Hammamis kuni 12. XI. Kuraatorid Elmgreen ja Dragset ning komissar Bige Örer.
Võiks arvata, et kunstisündmused, mis satuvad Veneetsia biennaaliga samale ajale, on nukras seisus. On ju väga raske panna midagi võrdväärset mitte ainult kõige vanema nüüdiskunsti biennaali, vaid pidevalt areneva, uusi maid ja kuraatoriprojekte hõlmava suursündmuse kõrvale. Õnneks ei käi see İstanbuli biennaali kohta.
Esimest korda korraldati İstanbuli nüüdiskunsti suurnäitus, millest kujunes biennaal, kolmkümmend aastat tagasi, kuid tänavune XV biennaal mahakäimise märke küll ei näita. Otse vastupidi. Ilmselt on selle taga parajalt doseeritud kunstnike ja teoste arv, hea kuraatori- ja teemavalik ning näitusepaikade asukoht: need leiab suhteliselt kergesti üles ka see, kes ei tunne hiidlinna just väga hästi.
Sisselõige biennaali lukku. Esimest kahte biennaali kureeris – toona kutsuti seda tegevust koordineerimiseks – İstanbuli kunstikriitik ja kuraator Beral Madra, kes on olnud ka XLIII, XLV, XLIX, L ja LI Veneetsia biennaali Türgi paviljoni kuraator. 2007. aastal ilmus tema sulest raamat „Naabrite dialoog“. 1992. aastal kureeris ürituse samuti türgi kuraator Vasif Kortun, kes oli uuesti selles rollis 2005. aastal, seekord koos inglase Charles Eschega. 1995. aastast peale on İstanbuli biennaal (idee, kontseptsioon, kunstnike valik jne) antud teha peamiselt väliskuraatorile ehk usaldatud pilku väljastpoolt, väikese erandiga: 2013. aasta biennaali kureeris Fulya Erdemci. İstanbuli biennaali kuraatorid on olnud Rosa Martínez, Yuko Hasegawa, Hou Hanru What, horvaatia rühmitus How & for Whom ehk WHW, Adriano Pedrosa ja Jens Hoffmann, Carolyn Christov-Bakargiev ning seekord siis taanlaste duo Elmgreen ja Dragset ehk Michael Elmgreen ja Ingar Dragset, kui lugeda ette tuntumad nimed. Paljud neist on ka Eesti kunstihuvilistele tuttavad, kas siis Veneetsia biennaali või Kasseli „Documenta“ või seoses mõne teise maineka kunstiprojektiga.
Ega ole ka vahet, kas kuraator on türklane või inglane või prantslane või hoopis hiinlane, sest nende professionaalne haare ja sellest tulenevalt elupaik ei tunne ei riigi ega ka rahvuse piire, nende lühielulooski on tavaliselt kirjas sünnipaik ja seejärel mitmed elu- ja töökohad. İstanbuli ja Amsterdami vahel oma elu jagava Fulya Erdemci pilk oli samavõrd väljaspool seisja oma, kui see on Berliinis elavate Elmgreeni ja Dragseti puhul.
See võis olla kas 2007. või 2009. aasta biennaal, kui Anders Härm iseloomustas seda väikese paradoksi abil: ei ühtegi tõeliselt head tööd, kuid kokku väga hea näitus, tõeline kuraatori meistriteos.
Ega teemavalikuski ja väljapaneku kontseptsioonis ole lähtutud (ega praeguses järjest globaalsemas maailmas saagi lähtuda) millestki, mis puudutab ainult İstanbuli või Türgit, aga neid ei saa ka eirata. Globaalse maailma ja konkreetse paiga teemade tasakaalu tõttu on suudetud kõnetada İstanbuli ja ka rahvusvahelist kunstipublikut: „Orientatsioon. Paradoksaalse maailma kunstikuvand“, „Kirg ja laine“, „Elust, ilust, tõlgendustest ja teistest raskustest“, „Mitte ainult võimalik, vaid ka vajalik: optimist globaalse sõja ajal“, „Emme, kas ma olen barbar?“, „Soolvesi: mõtlemisvormide teooria“, kui tuua välja mõned iseloomulikumad teemad. Ka seekordne biennaal on ehitatud üles kauni ja tabava metafoori peale – „Hea naaber“.
Kuidas saada lahti kollektiivsest amneesiast? Kuid samavõrra kui kuraatorite-kunstnike ja teemade kindel tulevärk, mängib İstanbuli biennaali juures kaasa linn kui selline. Veneetsia on ka vinge paik, laetud sellise ajaloolise pagasiga, et praeguse kunstiga on seda võimatu kodustada. Aga kui seal on biennaal või mõni teine kultuurisuursündmus, siis seal muud pole – Veneetsia on festival. İstanbul, vaatamata sellele, et linn on biennaaliplakateid täis, elab oma elu. Õigemini mitte İstanbul ainsuses, vaid İstanbulid, üksteisega võistlevad, kokku põrkavad ja siiski selles ummistunud ruumis üksteisega hakkama saavad naabruskonnad. İstanbul on linn ja illusioon. Nii on seda konglomeraati iseloomustanud Guardianis (27. I 2016) türgi kirjanik Elif Shafak, kes on eesti lugejalegi tuttav raamatuga „Armastuse 40 reeglit“. Kui täpsem olla, siis alustab ta niiviisi vestlust Orhan Pamukiga, kelle Süütuse muuseumi tutvustati 2016. aasta algul Londonis Somerseti majas.
Süütuse muuseumi nagu ka samanimelise romaani põhiteema on armastus ja selle kaotus. Seda nii kesksete tegelaste, rikkast perest pärit Kemali ja tema vaese nõbu, kauni müüjatari Füsuni, aga veel enam İstanbuli seisukohalt. Tegu on kultuuriliselt ääretult rikka ja mitmekesise linnaga, mida valitseva ideoloogia kandjad on aga iga hinna eest püüdnud ühtlustada, olgu läänestamise või islamiseerimise mõttes. Shafak on kasutanud İstanbuli iseloomustamiseks isegi väljendit „kollektiivse amneesia linn“. Orhan Pamuki raamat ja ka muuseum on omamoodi vastuhakk sellele. Pamuk on kirjeldanud seda projekti kui Prousti pürgimust: hinnaliste mälestusesemete asemel kasutatakse mälu taastamiseks argiseid objekte. Hoolika (ja äärmiselt subjektiivse) süstematiseerimise tulemus on ajastutruud muuseumivitriinid, kuid need avavad ühtlasi ka Pamuki lapse- ja noorpõlve: avaneb pilt 1960ndate ja 1970ndate İstanbulist, turvalisest miljoni elanikuga linnast Euroopa ja Aasia piiril. Esivanemate ning esiesivanemate mälestuste ja näiliselt tühja-tähja säilitatu varal kaevutakse aga drastilistesse muutustesse, mis Türgi on läbi teinud.
Süütuse muuseum ei ole küll seekord biennaali näitusepaik, oli seda aga 2015. aastal. Mõtteliselt ei saa siiski ka seekord sellest muuseumist üle ega ümber, sest Pamuk on käitunud südametunnistusega hea naabrina, kes mitte ainult ei tuleta meelde, kuidas asjad on olnud, vaid seisab hea selle eest, et see edaspidigi meeles püsiks.
Kuhu piir tõmmata? Kui „naaber“ on neutraalne sõna, siis sõnapaaril „hea naaber“ on positiivne kuvand, midagi sellist, nagu on piiblist või koraanist või teistest muistsetest tarkuseraamatutest tuttaval „heal samariitlasel“. Ka tänavused kuraatorid ehk kunstnike duo Elmgreen ja Dragset on ehitanud oma kontseptsiooni üles positiivsele kuvandile. Selle tsementeerimiseks on nad kataloogi eessõnas jaganud potentsiaalse külastajaga oma kohtumislugu Kopenhaageni ühes ööklubis 1995. aastal. Edasi läks kõik nagu hea lõpuga mõistuloos, sest selgus, et nad ei elanud mitte ainult naabruskonnas, vaid lausa samas majas, et nad olidki head naabrid. Ja et nad on siiani mitte ainult head naabrid, vaid ongi alati teineteise tarvis olemas.
Kuna aga hea naabri mõiste pandi juba XX sajandil mitmel korral õige tõsiselt proovile ja et juhtumeid, kui heast naabrist sai pealekaebaja või lausa vägivaldne vaenlane, ei jõua üles lugeda, siis ei ole Elmgreen ja Dragset saanud lõpuni positiivsele panustada. Kui mõelda nende endi installatsioonide või kuraatoriprojektide, näiteks LIII Veneetsia biennaali Taani ja Põhjamaade paviljoni projekti „Kogujad“ peale, siis optimistlike sinisilmsete maapoistena neid võtta ei saa. Ega nad ka ise pelgalt positiivsesse kuvandisse usu, sest neid ennast puudutava mõistujutu kõrvale on kuraatorid paisanud hulga küsimusi hea naabri kui sellise kohta. Kas hea naaber on see, kes loeb sama ajalehte, või see, kes elab samamoodi, või see, kes loob turvatunde, kui kuuled läbi seina tema vaikset häält, või see, kes on valmis püssiga oma varandust kaitsma, või see, kelle wifit sa salaja kasutad, või võõras, keda sa ei karda? Need küsimused on Lukas Wassmann suurte plagudena paisanud kõikjale üle maailma.
Costa Ricas sündinud ja New Yorgis elav Jens Hoffmann, kes on ka ise İstanbuli biennaali kureerinud, toob näitusega kaasnevas jutukogumikus samariitlase kuvandi kõrvale (reklaamitööstus on selle kuvandi kaaperdanud elu- või varakindlustuse reklaamimiseks) või tegelikult lausa asemele piiri mõiste: naaber on keegi, kellega jagame piiri. Mida kindlam on piir, seda parem tundub olevat naaber ehk tugevad müürid tagavad head naabrid. Ta lükkab küll ise selle liberaal-relativistliku seisukoha ümber Robert Frosti 1914. aasta luuletuse „Langevad müürid“ mõttega: „enne kui hakata müüri ehitama, pean endalt küsima, mis jätta müürist sissepoole ja mis müürist väljapoole, sest alati on midagi, mida müürid ei pea, mis tahab müüre maha lõhkuda“.
Mida hakata piiri mõistega peale İstanbulis, kui kuulutakse korraga Euroopasse (ollakse sees) ja Aasiasse (ollakse väljas)? Kas see on piirisituatsioon?
Mõned teosed. Piir – selle tõmbamine, aga ka ületamine – ning laiemas tähenduses piirisituatsioon võiksidki moodustada karkassi, mille alla mahub enamik biennaali teostest ning mis on abiks ka nende tõlgendamisel.
Biennaali näitusepaigad jäävad seekord tõesti jalutuskäigu kaugusele. Galata endisest kreeka algkoolist jõuab kümmekonna minutiga İstanbuli moodsa kunsti muuseumi ja ega ka Yoğunluki ateljeesse minek rohkem aega võta. Sealt Pera muuseumi on umbes sama palju maad, moodsa kunsti muuseumist ja ARK Kültüri jõuab aga seitsme minutiga. Pikem jalutuskäik tuleb ette võtta teisele poole Kuldsarve lahte Küçük Mustafa Paşa Hammami, renoveeritavasse sauna. Tinglikult võiks nende vahele tõmmata piiri, et sellele siis iga sammuga läheneda ja see lõpuks ületada.
Kõige hõlpsam on jõuda ARK Kültürist Süütuse muuseumi, sest kui tee on selge, ei võta piiriületus rohkem aega kui viis minutit. Egiptuses sündinud ja Norras elav Mahmoud Khaledki on Bauhausi stiilis villast teinud muuseumi. Seda on küll õigem võtta alandatuse ja pääsemise, naabri ja võõra, piirisituatsiooni mitmekihilise, aga ka delikaatse metafoorina. Ega Pamuki Süütuse muuseum ju ka traditsioonilises mõttes päris muuseum ole.
Kui Pamuki raamat on väljamõeldis, siis Khaledi fiktsioon põhineb elul: 2001. aastal arreteeriti Egiptuses geidiskol viiskümmend noort meest. Neid häbistati, piinati ja nende üle mõisteti kohut. Kohtupingis varjasid nad oma näo valge rätikuga, kuid ühel paparatsol õnnestus tabada ühe noormehe pisarais nägu. Fotost sai Egiptuse geide ikoon. Khaledi muuseumi peategelane on üks neist alandatutest, kellel õnnestus põgeneda, kes aga ei suuda pagulasena kohaneda. Ta on hea naaber, kuid tema uue stiilse kodu aknad on kaetud, uks suletud. Khaled aga ei ole jäänud tasapinnalise jutustuse juurde: ta avab naabritele ühe akna – kõige intiimsema ruumi, vannitoa akna. Samalaadne, äraspidine kõrvutus on ka pooleldi paljastatud näoga pisarais noormehe kujutise kõrvale toodud itaalia kunstniku Giovanni Bragolini hästi kaubaks minev nuttev poisike.
Ameerika kunstniku Andrea Joyce Heimeri suhteliselt väiksemõõdulised koduinterjööri ja kodust elu kujutavad maalid on esmapilgul pildid turvalistest väike- või eeslinnadest – 1950ndate Ameerika unistus. Aga ainult esmapilgul, sest musta huumoriga vürtsitatud absurd ületab piirid ja naabritest saavad vihavaenlased: tugevamad peksavad nõrgemaid, valitseb vägivald ja kaos. Aga ka vastupidi: lepitakse, püstitatakse ja lammutatakse müüre ning elatakse (heade) naabritena edasi. Piltjutustust täiendavad lühikesed ja täpsed tekstid. Türklanna Gözde İlkini tikandid ja aplikatsioonid on tema perekonnaalbumi modifikatsioonid. Ta ei ole tegelikult midagi muutnud, kedagi lisanud ega välja jätnud. Ta on vaid mõned nüansid, pisikesed detailid nähtavaks teinud ja sellega paljastanud võõra silma eest hoolikalt peidetud suhted. Liliana Maresca üleni valgeks värvitud, neutraliseeritud objekt vankerelamu on liikuva naabri võrdkuju, aga osutab ka Argentina 1990ndate majanduskriisile ja sellest tulenenud elulaadile. Omamoodi liikuva naabri metafoorina võib vaadata ka Xiao Yu installatiivse performance’i, hiina talupoja eesliga kündmise akti ülekandmist İstanbuli moodsa kunsti muuseumi skulptuuriaeda. Ameeriklased Jonah Freeman ja Justin Lowe on aga totaalses ruumiinstallatsioonis „Varju stsenaarium“ suurepäraselt analüüsinud tegelikkust ning selle pähe pakutavat illusiooni, fiktsiooni ja utoopiat, ühtlasi loonud hullumeelse sünteesi, uue maailma uute naabritega. See põhjustab aga tõelise hämmingu ja segaduse hinges.
Kui kuraatorid on visanud õhku positiivse kuvandi, siis kunstnikud on vastanud pigem hämmingu ja segadusetundega. Kuid see segadus ei ole kanaliseeritud ülbusesse, küünilisusesse või kurjusesse, ka mitte tühja lahmimisse. Biennaalil valitseb hea õhkkond. Hea naaber on võõras, kes tekitab hea tunde.