Hakka vastu, aga kuidas, on sinu otsustada

Kuigi Eestis valitseb ahistamise suhtes samalaadne olukord, nagu oli USAs 1970ndatel, on EKA magistrandid veendunud, et ise tuleb midagi ette võtta ja nähtusesse teistmoodi suhtuda.

MARE TRALLA

EKA kaasaegse kunsti magistriõppe tudengite projekt „o-drop“ (cargocollective.com/odrop) EKA aatriumis kuni 26. IV. Projekt valmis Mare Tralla ja Roberta Lima meistriklassi „Igapäeva vastuhakk“ raames.

Kas ma olin liiga silmatorkav? Oli see minu süü? Olen ma liiga habras või hoopis ülemäära tugev? Kas miski üleüldse loeb? Selliseid küsimusi esitavad endale inimesed, kes on kogenud seksuaalset ahistamist või vägivalda. Siin esitatud küsimused on võetud kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppe tudengite projekti „o-drop“ manifestist.

„o-drop“ tekkis meie – Roberta Lima (Brasiilias sündinud, peamiselt Austrias elav ja tegutsev video- ja performance’i-kunstnik – toim) ning minu – meistriklassi „Igapäeva vastuhakk“ raames. Me tutvustasime tudengitele feministliku kunsti kogemusi ja taktikaid 1970ndatest peale ning arutlesime, kuidas arhitektuurne ja looduslik ruum seostub soo­lisusega. Seejärel andsime neile ülesande leida oma elust kõige põletavam teema, mis neid ühendab ja rääkima sunnib.

Hoolimata sellest, et üliõpilaste taust on kirju, sai ruttu selgeks, et neid ühendab seksuaalse ahistamise või vägivalla juhtum. Neil on ka palju tuttavaid, sugugi mitte ainult naissoost, kellel on samalaadseid kogemusi, ent kes ei söanda sellest (avalikult) rääkida. Teati juhtumeid, millest nende arvates oleks kindlasti pidanud politseile teatama, aga millest läbielanu oli otsustanud vaikida. Üliõpilaste seas kasvas kiiresti veendumus, et suhtumises on vaja midagi ette võtta, et vabaneda seksuaalse ahistamise ja vägivalla koormast.

Tudengite arvates tuleb rääkida seksuaalsest ahistamisest, sest see peegeldab kogu ühiskonda, kus elatakse: „Me elame ruumis, kus puuduvad võimalused ülekohtule vastu astuda.“

Enamik pööras vähem või rohkem tähelepanu seksuaalse vägivalla ja ahistamisega seotud stigmale. Seksuaalsest ahistamisest ei räägita, sest kardetakse väljanaermist, süüdistatakse iseennast, tuntakse valehäbi, lihtsam on jätta sellele tähelepanu juhtimata, et vältida mittemõistmist. Korduma kippus küsimus: miks see nii on?

Tõepoolest, miks on nii, et Eesti (ja mitte ainult) ühiskonnas ja kultuuriruumis ei saa rääkida nendel teemadel hirmuta, et võib ise sattuda rünnaku alla. Osutades globaalse #MeToo (#MinaKa) liikumise kajastamisele Eestis, leidsid tudengid, et liikumine võeti vastu liigse pahameelega. Näiteks Carol Piibur arvas, et #MeToo liikumine on tõestanud, et Eesti ühiskondlikus teadvuses pesitseb miski, mis on hädasti vaja välja juurida. Liikumine on mujal maailmas olnud edukas, kuid Eestis käsitati seda laimuna – silma jäi veendumus, et liikumises osalejad vajavad ise tähelepanu ega ole ohvrid. Tema arvates mõjutab selline suhtumine omakorda nii, et ohvrid, kellest paljud oma ahistamisjuhtumist nagunii vaikivad, on järjest enam veendunud, et nii tulebki käituda.

Tudengid kasutasid sageli sõna „ohver“, ilmselt olid nad selle üle võtnud meediakajastusest ja üldisemast rääkimisviisist. Juba selle sõna kasutus viitab üldlevinud negatiivsele suhtumisele ahistamist kogenusse – sellele, et Eesti kultuuriruumis ei ole peetud arutelusid, kuidas kasutada seda sõna nii, et sellest ei tekiks kahju, uut traumat ja et see ei suurendaks juba olemasolevat stigmat. Eesti teadvuses istub sügaval sees kannatanu- ja ohvrimentaliteet.  Rahvusliku ideoloogia edendamisel kasutakse seda ilma igasuguse kriitikata. Aga kui räägitakse seksuaalsest vägivallast ja ahistamisest, siis ohvri- ja kannatanumentaliteet toimib ahistamist kogenu suhtes alavääristavalt ja traumeerivalt ning hoopis ahistaja leiab, et tema on ohver, sest tema väärtegu on toodud avalikkuse ette. Tugevama õigust kasutades toetavad ja õigustavad teisedki vägivallatsejad ahistamises süüdistatavat ning ründavad ahistamist kogenut, et ta ei suutnud mõista talle osutatud (soovimatut) seksuaalset tähelepanu ja soovib nüüd alusetut kättemaksu.

Tudengid püüdsid leida põhjusi, miks seksuaalsest ahistamisest ei saa rääkida selle kogemuse vähendamiseta või seda naeruvääristamata. Viidates järjest konservatiivsemale Eesti ühiskonnale, tõdeti, et asi pole ainult selles, et me ei ole liberaalsed, vaid praegust poliitilist olukorda arvestades me hoopis kaugeneme vabadusest ja avatusest.

Ükskõik, mis ka ei ole selle põhjuseks, et avalikus ruumis ei saa rääkida ahistamiskogemusest, olid üliõpilased veendunud, et ise tuleb midagi ette võtta ja teemasse teistmoodi suhtuda.

Kui Suzanne Lacey ja Leslie Labowitz otsustasid 1977. aastal Los Angeleses reageerida naistevastasele vägivallale, siis kasvas sellest vägistamise kartograafiaprojekt „Kolm nädalat mais“ („Three weeks in May“). Selle projekti käigus korraldati üritusi, kus kritiseeriti ja kommenteeriti tõsiasja, kuidas vägistamist kogenud naisi ja vägistajad mehi meedias kuvatakse. Vägistatud (ja sageli mõrvatud) naisi kirjeldati moraalselt allakäinute, liiderlike, ebasündsalt riietuvana – sellega olid naised ise põhjustanud endale rünnaku. Vägistajaid aga kui mehi, kes ei suuda end kontrollida, sest nad olid üles kasvanud traumeeritud keskkonnas ega suutnud hakkama saada ühiskondliku survega. See kõik kõlab tuttavlikult, sest suhtumine ei ole muutunud, eriti kui jälgida Eesti meediakajastusi. Projekti ühe osana markeerisid Lacey ja Labowitz iga päev linnaruumi asetatud Los Angelese kaardil eelmise  24 tunni jooksul politseile teatatud vägistamise juhtumid. Samuti tähistasid nad linnas kriidiga kohad, kus vägistamine oli toime pandud, kirjutades juurde statistilise informatsiooni, nagu „eelmisel nädalal vägistati siin kaks naist“. 1970ndatel teatati USAs väga vähestest vägistamisjuhtumitest politseisse ja oletati, et iga teatatud juhtumi kohta on viis kuni kümme juhtumit, mida ei olnud teatatud. Selline neutraalses keeles jälje jätmine viitas vägivalla kohalolekule ja demonstreeris visuaalselt, kui levinud on vägistamine.

Ka nelikümmend aastat tagasi süüdistati naisi selles, et nad on ise enda suhtes vägivalla põhjustanud ja sellest rääkimisega otsivad ainult tähelepanu. Tudengid olid päri, et väga vähe on muutunud. Kui anda võimalus oma loo jutustamiseks anonüümselt, siis ei saa ju kedagi süüdistada tähelepanu otsimises. Nii tekkis idee luua keskkond, kus saab oma lugu anonüümselt jagada ja ise valida, kas see lugu on mõeldud avalikustamiseks või jääb saladuseks ja salvestis hävitatakse. Töötoas osalenutele oli tähtis, et vägivalda kogenu saaks kas või osaliselt oma kogemusest vabaneda. Tähtis oli see, et loodav keskkond eksisteeriks nii füüsilises kui ka elektroonilises ruumis.

12. IV korraldasid EKA magistrandid Vera Anttila, Laura Angelica Benavides Ramirez, Mascha Burgerhoudt, Astrid Giegerich, Katrina Kolk, Nausicaa Pellei, Carol Piibur, Karolin Poska ja Mari-Liis Sõrg aktsiooni „o-drop“. Nad lugesid ette manifesti ja installeerisid kunstiakadeemia aatriumi korrustele lugude kogumiseks nn pesad.

Kahe nädala jooksul levitati kunstiakadeemias „o-dropi“ üleskutset: „Kui sul on tunne, et sooviksid jagada, et pääseda koormast, siis lase kirjal langeda. Siin on koht, kus saab tunda end turvaliselt. Sellesse pessa mahume kõik ära. Ahistamine on puudutanud meist igaüht ning jagamine on üks viis, kuidas ennast ühiselt vabastada. Teie jagatud lugu jääb pessa ja akumuleerub teistega. Mõte ei peitu jõus, vaid lihtsas teos, energia ning ühisruumi abil enesekindluse leidmises. Lausumata sõnade seas on varjus eesmärk – kollektiivne manifest räägib avameelselt igapäeva ahistamisest.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht