Graafikakunsti esteetilistest ja eetilistest printsiipidest

Elnara Taidre

Sirje Eelma näitus „Palju õnne” Vabaduse galeriis kuni 16. XI.        Sirje Eelma tähtpäevanäitus Vabaduse galeriis ei toimi ainult kunstniku retrospektiivina, ülevaatena tema loomingulistest saavutustest. Autori järjekindel soov kõnetada oma töödega nüüdisgraafikat, selle võimalusi ja eesmärke (kunsti)maailmas, teeb väljapanekust laiema arutluse graafika kui kunstiliigi ja visuaalse väljenduse üle. Kunstnik on esitanud nii isiklikke kokkuvõtteid kui üldisemat analüüsi ning järeldusi ning seega on näitus visuaalne essee, filosoofiline mõtisklus.    

Argumentatsioon pääseb mõjule juba ekspositsiooni ülesehituse kaudu: autori taotlus on olnud luua konkreetsest (galerii)ruumist lähtuv visuaalne terviklavastus. Tulemus on kohaspetsiifiline keskkond, mis laiendab graafika mõju tavapärasest kahemõõtmelisusest kolmandasse dimensiooni. Ekspositsiooni võiks seega käsitleda metakunstiteosena, mille puhul  on lähtutud konkreetsest ruumist ja mis omakorda mõjutab seda. Graafilised lehed on selles kui omaette tähendusega iseseisvad tööd ja ka kui ruumilise kompositsiooni aluselemendid. Näituse mõistmise võtmeks on väljapaneku sissejuhatav ja tööde vaatamiseks juhtnööre jagav autori tekst. Seal põhjendab kunstnik ka käsitletud teemade ja kasutatud vahendite valikut. Seda lugedes tekib tunne, et näituse põhiteema on graafika kui meedium,  mille ümber on ehitatud üles kõik muu. Muu hulgas on tunda digitaaltehnoloogia ajastul kummitavat küsimust: kas graafika kui traditsiooniline kunstivahend, mis nõuab aega ja tehnilisi oskusi, ikka jääb ellu? Ja, mis põhiline, kas see jääb põhjendatult vajalikuks rääkimaks kaasa aktuaalsetel teemadel ka sel moel, nagu seda ei võimalda uued meediumid?       

Tundub, et kuigi Eelma ise on kandnud graafikariistad pessimistlikult punasesse raamatusse („Graafikute tööriistad (20. sajandi lõpp). Kantud punasesse raamatusse”, 2009),  on siiski tema taotlus enamikus töödes tõestada, et graafikal on midagi öelda ka XXI sajandi alguses. Niimoodi rõhutab tema loominguline meetod graafikakunsti aspekti, mida võiks nimetada ökoloogiliseks rolliks – nii elementaarse keskkonnasõbralikkuse tõttu, aga ka kujunditega üle ujutatud (kui mitte saastatud) visuaalse kultuuri tasandil, kus graafika võiks täita omapärase esteetilise sanitari funktsiooni. See on omamoodi eetiline esteetika,  mille puhul asjadega üle koormatud maailmas rakendub taaskasutamise printsiip nii materjalide (vanad pitsid, õllepudelikorgid, konservikaaned trükielementidena, rooste trükivärvina) kui kujundite puhul. Kunstnik annab neile oma töödes uue elu ja tähenduse. Sellisest kujundite taaskasutusest saab aga omakorda eriline mäng: „valmiskujundid” ei osuta ainult iseendale, vaid neis peitub teisi kujundeid. Roostet kui loomulikku trükivärviallikat  on eesti graafikas kasutanud ka Osvald Timmas ja Aili Vahtrapuu, kuid Eelma omapära seisneb selles, et ta ei püüa varjata materjali, millest ta on roostepigmendi saanud, vaid kaasab ka selle kompositsiooni. Roostetanud kilukarbi kaas võib olla nii jalgratta ratas kui ajaratas, aga ka maakera kosmose avaruumis. Need metamorfoosid tõstatavad mikro- ja makrokosmose teema, oskuse näha väikeses suurt ja käsitleda kogu universumi lahutamatult  seotuna ka selle kõige väiksemate osadega. Retrojalgratas või -kellamehhanism on üksikobjektid, kuid kõnetavad ka üldist, ajatut ja eepilist mõõdet. 

Eelma töödes on ühendatud esteetiline alge kontseptuaalse lähenemisega. Tema toolidele pühendatud sari seostub vältimatult Joseph Kosuthi teosega „Üks ja kolm tooli” (1965), kuid Eelmal puudub kontseptualismi näidisteose taotluslik külm neutraalsus. Eelma  ei ürita käsitleda tooli konnotatsioonidest vaba märgina, vaid toob esile iga tooli omapära: tema kujutatud ratastoolil, nn konjakitoolil või ülikõrge seljaga muinasjutulisel toolil, mille peale mahub neli ülisuurt patja, on (aja)lugu ja iseloom. Leht „101 tooli” (2008) on nii väike tooliatlas kui ka kompositsioon, kus iga tool täidab esteetilise elemendi rolli, justkui vabanedes oma kohustusest olla tool. Need on kompositsioonielemendid, mille kuju ja värv määravad teose üldstruktuuri. Tundes hirmu uue tehnoloogia pealetungi ees ja olles mures graafika saatuse pärast, pole Sirje Eelma kiusatusele vastu panna suutnud ja on katsetanud ka uue meedia vallas, lisanud graafikaväljapanekule ka video. Siiski on see otsus pigem graafikaeksponaatidele kasuks tulnud: nii oma töödes kui nende tööde põhjal üles ehitatud ruumilistes kompositsioonides on kunstnikul õnnestunud luua niivõrd  täiusliku esteetika ja sümboolikaga maailm, et reaalsuse „vahetu” esinemine mõjub selle kõrval kohatuna.