Galeriid

REET VARBLANE

Kuidas portreteerida ?oti videokunsti? Sue Grierson. Mu sinine taevas. 2004. Digiprint, videostill.

?oti videokunsti näitus ?Nähtamatud väljad? Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 18. IV. Kuraatorid Sue Grierson ja Sarah Felton.

Grierson ja Felton on koondanud 13 ?oti video- ja filmimeediumi kasutavat kunstnikku ühtseks väljapanekuks ?Nähtamatud väljad?; rändnäituseks, mis tutvustab nende kunstnike kaudu ?oti videokunsti nii kodumaal kui ka väljaspool ? Eestis, Jaapanis ja ilmselt mujalgi. Nii tööde kui näitusepaikade valik, aga ka kogu organisatoorne töö on olnud kuraatorite kanda. Ja ometi pole väljapanek ainult juhuslik kunstnike kooslus, vaid esindab laiemat nähtust, ?oti videokunsti.

Miks on vaja ?oti videokunsti näidata Tallinna ühes esindusgaleriis? Tõsiasjast, et meil pole ?oti videokunstinäitust varem olnud, on nagu natuke vähe. Selle küsimuse esitas eelmisel kevadel ka Tallinna Kunstihoone nõukogu ning tutvunud pealiskaudselt väljapaneku materjalidega, otsustas, et ega eriti polegi vaja. Õnneks näitus siiski toimub.

?Nähtamatutest väljadest? õhkub kummastavat nihestatud, katkestatud harmooniat, ühtset tunnetust, midagi niisugust, mis lubab teha suurema üldistuse. Asi pole sugugi ainult selles, et kõik osalejad on naised ja kuuluvad enam-vähem ühte põlvkonda või jagavad ühte mentaliteeti, et nende töödele peaks lähenema ?intellektuaalsest perspektiivist?, sest ?nende väljakujunemist on mõjutanud kontseptualism või selle järellaine?, nagu kirjutavad saatetekstis kuraatorid. Feministlikul vaatepunktil, naise identiteedi spetsiifikal pole selle koosluse juures mõtet peatuda, kuigi tugev, läbitunnetatud ja -mõeldud isiklik hoiak on enamikul töödel olemas. Pigem võiks ?Nähtamatute väljade? käsitlemisel lähtuda ?füüsilisusest?, looduse kohalolekust. Galeriis ringi vaadates meenus ?Trainspotting?u? filmist kaader, kus neli peategelast lähevad linnast välja mägedesse, et saada osa ?otlusest, müütilisest rahvuslikust ühisosast, tunnetada oma looduse ülevust ja meenutada väikese rahva kultuurilist suurust, antud juhul maailmakuulsa ?oti poeesia kaudu. Kuidas samm-sammult ind vaibub ning isegi ürituse initsiaatorit tabab masendus: mis on väärt kogu see mütoloogiline suurus, kui nad isegi pole suutnud valida paremaid okupante kui neetud inglased? ?Nähtamatute väljade? naistes puudub küll lõikav eneseiroonia, kuid neis on ?Trainspotting?u? poiste (vähemalt selles kaadris) empaatiat ning samas ka enese kõrvaltjälgimise võimet. Vaataja pannakse pidevalt ambivalentsesse positsiooni: ta on väljastpoolt imetleja, kellel on tugev kultuurimälu, ning samas on ta tahtmatult kaasa haaratud hullumeelsesse liikumisse.

?Nähtamatud väljad? ei kujuta ainult maastiku ja inimese suhet, seal on argielu fragmente, reaalse ja irreaalse kompamist, dünaamika ja staatika testimist ja mida kõike veel, kuid sellegipoolest on kange tahtmine kõnelda väljapanekust kui totaalsest loodustunnetusest, kaasaegsest ülevusest kogu oma suuruses ja viletsuses, fragmentaarsuses ja katkendlikkuses. ?oti näitus ei ole maailma videokunsti tipp, aga seda valikut tasub tähele panna.