Foto ja vaataja kohalolek

Anneli Porri

Värske Wiiralti stipendiaadi Paul Kuimetiga vestleb Anneli Porri. Läinud kolmapäeval avati Tallinna Kunstihoone galeriis Paul Kuimeti näitus, see on juba tema kolmas isikunäitus. Aga mitte ainult: esitleti ka noore kunstniku raamatut „In Vicinity” („Naabruses”), millele on eessõna kirjutanud Mari Laanemets, tänavune Ervin Pütsepa autasu laureaat, ning anti Paul Kuimetile üle Wiiralti stipendium. „Kuimeti puhul hindas stipendiumikomisjon kõrgelt tema professionaalset lähenemist, tööde ühtlaselt kõrget taset ja küpset analüütilist kunstnikupositsiooni”, on lugeda kultuuriministeeriumi pressitekstis. 3000 euro suuruse stipendiumi eesmärk on edendada kunstiüliõpilaste iseseisvat õppe- ja loomingulist tööd ning võimaldada enesetäiendamist välisriikides. Lisaks stipendiumile saab võitja Eesti Kunstimuuseumilt (EKM ) kingiks muuseumi kuldkaardi, mis annab selle omanikule eluaegse tasuta külastusõiguse kõigis EKM i muuseumides. Eesti Kunstiakadeemia üliõpilane Paul Kuimet on varem õppinud filmi ja videot Ida-Londoni ülikoolis ja Balti filmi- ja meediakoolis, täiendanud end fotograafia alal Helsingi Aalto ülikooli kunsti- ja disainikoolis, lõpetanud Eesti kunstiakadeemias fotograafia bakalaureuseõppe ja jätkab seal magistrantuuris.

*

Kas sinu fookuses on viimasel kahel isikunäitusel olnud arhitektuur või pigem elukeskkond? Hoolimata üksindusest ja eraldatusest, on sinu majad seotud ikkagi neid asustavate inimestega.

Kui seda arhitektuuri teemat analüüsida, siis algas see „In Vicinity” seeriast, mis muutus tööprotsessi käigus üsna arhitektuuri-, majakeskseks, pärast seda tundus loogiline selle teemaga jätkata. Ma ei lahutaks elukeskkonda ja arhitektuuri selles kontekstis. Mingil esteetilisel tasandil huvitab mind arhitektuur, kuid oma tegevuse tulemusena loodan ikkagi käsitleda arhitektuuri elukeskkonna osana ja seeläbi kultuuriliste, ideoloogiliste ja sotsiaalmajanduslike protsesside peegeldusena. Kahtlemata on majad seotud neid asustavate inimestega (või inimestega, kes seal ei ela), vastasel juhul oleksid need teemad märksa igavamad.

Fotoinstallatsioon „Kairo tänav” on justkui mõtteline jätk nüüd ka raamatuna ilmuvale „In Vicinity” seeriale. Kuidas erineb sinu töömeetod uue seeria, Helsingi majade puhul, Tallinna lähiümbruse uusasumite pildistamisest?

Mõtteline jätk küll, kui rääkida eeslinnaga seonduvatest identiteedi küsimustest, kuid töömeetod oli „Kairo tänava” puhul täiesti teine: kui „In Vicinity” jaoks pildistasin umbes aasta aega, kui talv vahele jätta, siis „Kairo tänava” pildid on tehtud ühel õhtul. Teadsin enne pildistama asumist täpselt, kuidas need pildid teen. Selles mõttes lähtub „Kairo tänav” kontseptualistlikumast printsiibist. See, et need pildid on nüüd installatiivsema vormi leidnud, võttis küll veidi kauem aega ja mõtisklemist.

Milline on sotsiaalse klassi roll? Pilte vaadates tundub, et sa ajad mingisuguse klassi, selle eluviisi jälgi. Fotodel on palju märke sellest, millised on maja asukate maitse- ja eluviisi eelistused. See ei saa olla juhuslik, järelikult peab sul olema silmade ees kujutlus mingist sotsiaalsest tüübist või klassist.

Laias laastus võib öelda, et tegemist on ilmselt keskklassi ja kõrgema töölisklassiga. Eesti uuselamurajoonidest rääkides võib öelda, et sealsetel inimestel on ettekujutus mingit sorti turvalisest ja maalähedasest eluviisist, mis alati ei ole siiski kõige paremini õnnestunud. „In Vicinity” seerias on üks foto „Nimeta #13”, mille puhul võiks öelda, et see väljendab keskklassi püüdlust olla eliidi moodi, kes on 2000ndate keskel elustiiliajakirjades kujundanud välja mingisuguse elustiili-ideaali. See kehtestati paljuski funktsionalistliku arhitektuuri ja disainmööbli põhjal. See oli üks ja väga konkreetsele ideele rajatud pilt. Teiste piltide puhul otsin ma loomulikult midagi, mis räägiks teemadest, mida ma käsitlen, aga see on läinud võib-olla natuke intuitiivsemalt.

Lisaks sisule on mulle oluline ka formaalselt hea pilt. Kui neid pilte vaadata, siis majad varieeruvad arhitektuurselt väga palju, tegemist on kireva maitsega. Seetõttu arvan, et neis majades elavad inimesed eliidist, kõrgemast klassist töölisklassini …

Uued teosed on justkui käsitletavad proloogi (eelkõige „Viewfinder’i” ehk „Pildiotsija” puhul) ja epiloogina („Kairo tänava” puhul) „In Vicinity” sarjale. Sellena, mis oli enne uuselamurajoone, ning sellena, milliseks need võivad saada.

Majad on erinevad ja asuvad eri kohtades, aga on püüeldud mingi standardi poole. Sina omakorda tabad selle standardi vormiliselt suurepäraselt oma pildil, ise teeseldes, et su pilt on sama neutraalne nagu Becherite arhitektuuritüploogiad.

„In Vicinity” seerias need kindlasti sama neutraalsed ei ole. Kui võrrelda neid pilte Becherite omadega, siis nemad tegelesid ikkagi väga konkreetselt tüpoloogiaga ning piltide tervikuid ehitasid nad ju teinekord kümneid aastaid, et saada teatud arv neid pilte kokku. „In Vicinity” sarjas annan kaamerakäsitlusega palju rohkem formaalseid hinnanguid kui nemad kogu oma tegevuse juures kokku. Minu pildid on lähemal Stephen Shore’i või Robert Adamsi omadele, kui nüüd peab mingit viidet otsima. „Kairo tänava” töös on vormiliselt vahest tegemist Becherite laadi tüpoloogiaga, kuid teose suur formaat ja installatiivne vorm üritavad midagi muud, kui tüpologiseerida. Neist võiks ideaalis saada ka ruumilise kogemuse.

Mida tähendab formaalselt hea pilt?

„In Vicinity” seeria kontekstis tähendab formaalselt hea pilt, et ma pööran kõrgendatud tähelepanu arhitektuursele, urbanistlikule nähtusele, selleks et neis piltides avaneksid ka teised meie kultuuriruumi eripärad, on oluline teatud vormiline selgus. Pildi ülesehitus peaks järgima kõikide elementide kooskõla ning seda, millest see pilt potentsiaalselt kõnelda võiks. See, ma loodan, võimaldab asju ka natuke „objektiivsemalt” vaadata. „Kairo tänava” pildikeel on selles mõttes läbinisti objektiivne, kui fotograafia suudab üldse objektiivne olla. Kuna „Kairo tänava” üks oluline osa on ka vaatamisrežiimi analüüsimine, siis on huvitav küsimus, et kas selleks, et mingist konkreetsest tänavast luua subjektiine kogemus, peab kasutama objektiivseid väljendusvahendeid? Võibolla kumavad sealt rohkem läbi ka maitseeelistused või identiteediküsimused, kui vaadata neid suhteliselt sarnase kadreeringuga majade pilte.

Mida tähendab sinu jaoks läbi kaamera vaatamine? Vaatamine on sul aktiivne mõiste ja tegevus. Vaataja su pildi ees ei saagi justkui teha midagi muud, kui samastuda sinuga ja vaadata. Su töödes eristub sihipärane ja sihitu vaatamine nagu videos „Viewfinder”.

See on hästi sõnastatud: vaatajal ei jää muud üle kui vaadata. Mulle meeldib. Mind on hakanud ka sihipäratu vaatamine huvitama: et kaamera läbi näeks nii, nagu silm näeb … „In Vicinity’s” see kindlasti nii ei ole, pigem peab nende piltide puhul vaataja astuma „pildi sisse” ja siis vaatama. „Viewfinder’i” ja „Kairo tänava” teostuses üritasin rohkem rõhku panna vaataja füüsilisele kohalolule ruumis.

Pika tsentraalperspektiivi traditsiooni tulemusena on loomulikum see pilt, mille sa oled teadlikult komponeerinud ja kuhu sa kutsud „sisse astuma”, mitte ekslev ja loomulik vaade, mis ei matki kaamera pilku.

Kui proovida pilte teha nii, nagu silm näeb, kuid siiski säilitada kompositsioonipõhimõtted, siis on ehk võimalik tuua pildipind silmale lähemale ja kaotada ruum, mille vaataja peab läbima, enne kui ta on „pildi sisse” jõudnud. Võib-olla see on see, mis mind huvitab. Kuigi ma ei pea silmas konstruktivistlikult järske rakursse, siiski meenub, et juba Rodtšenko kritiseeris nn nabaperspektiivi: inimene ei näe kunagi niimoodi.

Tänapäeval on üks võimalus luua eriti loomulik kujutisekogemus 3D tehnika abil, mida sa ka kasutad ühe maastikufoto juures. Mis põhjusel sa jätad aga vaatajale need prillid, mis nihutatud värvidega pildi uuesti ruumiliselt ja loomulikult kokku paneks, andmata?

Võib-olla on see kommentaar sellele, kui palju tehnika mängib rolli selles, kuidas ja mida näeme. Mind ei huvita eriefektid, antud juhul huvitas mind 3D tehnika ainult kontseptuaalsest, mitte praktilisest aspektist. Prillide puudumine muudab selle maastiku veel hägusemaks. See sobib töö kontseptiga.

Video „Viewfinder” voice-over tekst on võetud Raymond Carveri samanimelisest novellist ja see kirjeldab majaomaniku ja fotograafi kohtumist. See on intrigeeriv töö, sest seal kohtuvad kaks erinevat koodi: minimalistlik jutustamistava saab kokku väga koduvideoliku 8mm filmi ja subjektiivse kaamera pilditraditsiooniga. Visuaali montaažis on vahepeal lüngad, mis sisendab, et su tööd on Barthes’i mõistes nn kirjutamistekstid. Milline roll on sinu arvates su tööde vaatajal?

Üks aspekt, mida ma juba mainisin, on vaataja füüsiline kohaolu. Selles mõttes annab galeriisituatsioon palju suuremad võimalused sellega mängimiseks, kui näiteks kino või teater, kus vaataja on pea alati nii-öelda füüsiliselt passiivses olekus. Sooviksin, et vaataja muutuks enda füüsilisest kohalolekust näitusesaalis teadlikuks. See on üks asi, mis mind viimasel ajal on huvitanud. Video montaažis rõhutatud lüngad aga aitavad vaataja tähelepanu tõmmata helile ja tekstile, mida ühel või teisel hetkel on vaja rõhutada ning samuti võib neid seostada ka sellega, et vaataja need lüngad ise täidaks ja „pilti otsiks”. Viewfinder tähendab inglise keeles ju pildiotsijat.

Su tööd pakuvad vastukäivaid emotsioone: kutsuvad ja hirmutavad ühekorraga. Inimesi ei ole näha, aga tuled põlevad. On maja ja tsivilisatsioon, aga keset tühermaad, mis pole ei kaunis ega metsik romantiline loodus. On romantiline loodus, aga tehnilise vahendatusega ebatäiuslikuks muudetud. Kas lavastad teadlikult selliseid piire, valgust ja varju? Kui palju sul on olnud abi filmiõpingutest?

Teadlikult muidugi. Filmiõpingutest meenub Jüri Sillarti lause: „Isegi vares ei lenda niisama”. Ma arvan, et dokumentalistika puhul on see samamoodi: ükski asi, mis jõuab näitusele, ei ole seal niisama. Kuigi fotograafia on paratamatult väga helde meedium ja inimesed näevad selles juba alateadlikult mingit juhuslikkust.

Oled õppinud mitmetes koolides ja mitmetes linnades, praegu oled EKA fotograafia magistrant. Oskad sa osutada olulistele kogemustele oma haridusteel?

Nii klišeelikult kui see ka ei kõla, siis väga oluline on olnud välismaal viibimine ja õppimine. Kuigi EKAs õppides sain aimu sellest, millega tahaksin tegeleda, siis Helsingis õppimine avardas mu mõtlemist ikka väga palju. Ma ei tea, kas see tuleb Eesti kunstiringkonna väiksusest või olin ma ise tollal veel noor ja kogenematu, aga ühel hetkel tekkis Eestis selline tunne, et valitseb vaid üks skeem, mille järgi asju tuleb teha. Tegelikult ju nii ei ole. Kõige olulisemad on olnud kohtumised õpetajatega, nii EKAs kui mujal.

Et lõpetuseks saada aimu sinu sümpaatiatest kultuuriväljal, siis millise kuraatori näitusel sa tahaksid osaleda, koos milliste kunstnikega, millises näitusemajas ja kes võiks kirjutada sinu kataloogi.

Pika mõtlemise järel ei oska ma siiski kahjuks vastata. Fantaseerida on tore, aga võib-olla pisut pretensioonikas. Mu sümpaatia kultuuriväljal kuulub kunstnikele-kuraatoritele-muusikutele jne, kes on järginud mingit enda joont, kelle looming moodustab ka pikaajalises perspektiivis mingit sorti terviku. Hindan kõrgelt Mari Laanemetsa analüüsi, mille ta on kirjutanud „In Vicinity” raamatu jaoks. Selles tekstis on õiges koguses käsitletud nii ühiskondlikku, n-ö suuremat pilti kui ka konkreetseid teoseid ja nende ülesehitust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht