Euroopa biennaal Peterburis

Kümnendast „Manifestast” kõnelevad Hedwig Fijen, Sepake Angiama ja Maria Arusoo.

10. – 12. oktoobrini külastasid Tallinnat ja Narvat „Manifesta” fondi direktor Hedwig Fijen, haridusprogrammide juht Sepake Angiama ja publikuprogrammide juht David Smeulders. Nad pidasid EKAs ettekande Euroopa biennaali „Manifesta” ajaloost ja plaanidest. Rändava biennaali eesmärk on maanduda Euroopa perifeerias, mõnes n-ö poliitilises kriisis vaevlevas linnas, ning pakkuda noorema generatsiooni kunstnikele platvormi kriitiliseks seisukohavõtuks. Eraldi tuleb märkida regionaalse koostöö ärgitamist „Manifesta” „kohvipauside” (Manifesta Coffee Breaks) ja teiste kokkusaamiste, seminaride, konverentside vormis. Tänavune „kohvi­paus” tõi Peterburis detsembri algul kokku mitmed Eesti, Soome ja Vene nüüdiskunsti professionaalid ning „Manifesta” tiimi. Kohtumine oli edukas just Eesti–Soome koostöö potentsiaali realiseerimiseks. Uuel aastal on oodata ka tänavuse biennaali kuraatori Kasper Königi külaskäiku Tallinna.

Maria Arusoo: „Manifesta” on liikuv biennaal ning selle keskmes on alati keskkond, kus biennaal parasjagu aset leiab. Mis te arvate, kas Venemaa esitab teistsuguse väljakutse kui senised asukohad? Kui mõelda kasvõi poliitiliste olude ja tolliga seonduvate probleemide peale.
Hedwig Fijen: Kindlasti on Venemaa suurem väljakutse, seda mitte ainult praktilises mõttes. Ka varasemate „Manifestade” puhul on kultuuriliste erinevuste tõttu olnud nii lühikese aja jooksul raske ehitada üles usaldus „Manifesta” institutsiooni ja konkreetse asukoha vahel. Oleme ikka valinud koha, kus teadmine nüüdiskunstist on piiratud. Publikuni jõudmine võtab palju energiat, nõuab väga häid diplomaatilisi ja vahendamisoskusi, vastuvõtja harimist.
Poliitilised olud on „Manifesta” korraldamise aja jooksul väga palju muutunud, kümnenda näitusega tahame naasta „Manifesta” esialgsete ideede juurde. Olime kindlad, et kümnes „Manifesta” peab tulema Ida-Euroopa linnas: Peterburi on alati tähendanud piirijoont, see on väga läänelik linn kaugel Euroopa idaosas. Ideoloogia ja kultuuriajaloo mõttes on see linn aga ikka veel väga idamaine just läänelikus mõttes.
Peterburi on ka väga nostalgiline linn: linna kultuur ja mõtteviis on suunatud minevikku ning räägib selle suursugususest XVII ja XVIII sajandil. Seal on keeruline tõestada, et nüüdiskunsti abil saab ja tulebki vaadata tulevikku. Laiemale publikule koos suhteliselt väikese arvu kunstiprofessionaalidega tuleb selgitada, mis on nüüdiskunst ja mida see võiks tähendada iga inimese elus ja mõtlemisviisis.
Peterburis valitseb suur respekt kultuuri vastu, kuid puudub teadmine meie kaasaegsest kunstist. Ka nüüdiskunstiga tegelevates institutsioonides ei mõelda niivõrd selle peale, mida nüüdiskunst tähendab, vaid tähtsad on suured nimed, esinduslikkus, sensatsioon ja viis, kuidas meedia asja üles korjab, mitte sügav intellektuaalne mõte. Suurim väljakutse on, kuidas kontekstualiseerida nüüdiskunsti, võimalik et ka biennaali tähendus, panna see avangardi, Teise maailmasõja järgse ja nüüdiskultuuri konteksti Venemaal. Selles valitseb seal tohutu lünk.
Kõik see kokku teeb Peterburist keerulise paiga, rääkimata tohutust bürokraatiast ja mõningasest korruptsioonist, normaalse haldussüsteemi puudumisest jne. Nüüdiskunsti selgitamine on suures plaanis väga kasulik, kuid nõuab tohutut energiat, missioonitunnet, kindlat ideoloogilist positsiooni. Ometi tuleb seda teha noore haritud põlvkonna nimel, kes tõesti tahab teha midagi oma elu muutmiseks ja Venemaa kultuuri heaks. Kui me kõik koos seda teeme, siis jõuame nende noorteni. Väga tahaksin, et „Manifesta” hakkaks toimima nii nagu toimetatakse Uus-Hollandi (Novaja Gollandia) saarel.
Uus-Hollandi saarel tegutseb vaba kogukond, seal on palju avalikku ruumi, mis ei kuulu läänelikus mõttes kellelegi. See kõik on pigem nagu vabaõhuetendus, funktsioneeriv uue noore muusika, ökoloogiliste projektide, performance’ite, teatri, arhitektuuri ja vaba aja veetmise koht, mis annab võimaluse täita ruum millegi erilisega. Seal tegutseb n-ö raudse eesriide järgne põlvkond, kes alles nüüd on võtnud ohjad enda kätte ja tekitanud ise endale sellised kohad. Kui Uus-Hollandi saarel toimuv jõuab igal aastal 300 000 linnanooreni, siis peaks ka „Manifesta” jõudma laiema publikuni. Kui selle saavutame, võime öelda, et oleme teinud head tööd.

Iga „Manifesta” juurde kuulub lisa-programm. Kas soovite selle raames töötada vaid Venemaa publikuga või olete mõelnud ka Soome ja Eesti oma peale? Te olete kaasanud „Manifesta” avaliku programmi koostamisse ka Eestist ja Soomest inimesi, kes on kaardistanud Tallinna ja Helsingi nüüdiskunstivälja.
Fijen: Lisaprogramm kuulub kuraatori kontseptsiooni. Kasper König on rõhutanud ühes oma intervjuudest, et tal ei palutud teha ainult konventsionaalset muuseuminäitust. Kuigi ta kavatseb sekkuda Ermitaaži põhikogu ekspositsiooni, on see pigem viis muuseumiruumi tasakaalustamiseks.
Kümnenda „Manifesta” puhul on mulle väga tähtis, et näitus peegeldaks ka selle sündmuse ajalugu, seniste biennaalide kuraatorikontseptsioone, eksponeerimismudeleid, kuid nii, et sellest ei kujuneks n-ö viimse instantsi tõde. Vähemalt me ise ei tunnista seda. Tahame luua kahekümne aasta jooksul esile kerkinud kureerimismudelite kriitilise peegelduse. Arvan, et need mudelid ja nende mõju on huvitav üle vaadata. Loodan, et König tekitab ka loengusarja, kus räägitakse liikuvast, paindlikust, mitteinstitutsionaalsest sündmusest, nagu „Manifesta” on ja et sellel on ka tegelik mõju ühiskonnale. Väga loodan arutleda ka selle üle, toetudes teiste biennaalide kuraatorite kogemusele, kui pikk on biennaali kui sellise eluiga.

Mõeldes näiteks üheksanda või ka varasemate „Manifestade” peale, olete viinud tõeliselt kriitilise nüüdiskunsti ja teistsuguse mõtlemisviisi kohtadesse, kus teadmine nüüdiskunstist ei kuulu argiellu. Kas ja kuidas on see mõjutanud teie arusaama biennaalist?
Fijen: Üheksas „Manifesta” Genkis on selle parim näide: seal liikus teadmine kaasaegsest kunsti kiiresti nagu viirus. Iga koht eeldab siiski erisugust lähenemist ja seetõttu on kuraatori valimine nõudnud sügavat kaalumist: millist laadi, millise taustaga (mitte ainult kunstiajaloolase, vaid ka transdistsiplinaarse taustaga) kuraator suudab just selles kohas sellise ajavahemiku jooksul luua mitte niivõrd suurepärast kuraatoriprojekti, kuivõrd jõuda laiema publikuni.
Genki biennaali üks kuraatoreid Quathemoc Medina on suurepärane näide: ta on ennekõike ajaloolane ja filosoof, siis alles kunstiajaloolane. Ta oli võimeline nägema, et selles kaevanduspiirkonnas ei saa näidata ainult häid nüüdiskunsti projekte, vaid tuleb kontekstualiseerida nende oma pärandit. Sellega tekitas ta täiesti uue dialoogi sealse publikuga, kes ei olnud kunagi käinud nüüdiskunstibiennaalil. Toimumispaik on alguspunkt, et hakata mõtlema, milline kuraator võiks välja käia just selles paigas toimiva näitusemudeli.
Kasper Königi valisime samal alusel. Oli vaja kedagi, kes tunneb avalikku ruumi ja teab, kuidas suhestada kunstiprojektid avaliku ruumiga, nii nagu seda on tehtud Münsteris. Vajasime kedagi, kellel on akadeemiline kogemus ja kes suudab suhestuda nii praeguse kui ka varasema kunstiga. Kedagi, kes valdab kunstiajaloolist narratiivi modernismist nüüdiskunstini, Teisest maailmasõjast praeguse ajani. See on just see narratiiv, mis Peterburis puudub. Kunstiajaloolise narratiivi jätkumist, nagu oleme sellega harjunud Läänes, esitatakse kui sügavamat intellektuaalset diskursust. „Manifesta” puhul on König väga ebatavaline valik, siiani on kuraatorid pigem nooremad või oma karjääri keskel.

Tundub, et teile on oluline kaasata kohalikke inimesi. Niisiis peavad kunsti vahendajad õppima tundma kohalikku olu ning sealsete inimestega koostööd tegema, mitte väljastpoolt oma valmismudeliga tulema.
Sepake Angiama: Jah, sellise projekti puhul on oluline, et see algab ammu enne biennaali ametlikku avamist. Küsimusi, mida tähendab nüüdisaegne biennaal, milline biennaal on „Manifesta” ja miks see toimub just Peterburis, käsitletakse biennaalieelsetel seminaridel, vestlustel, kohtumistel. Vestlused ongi olnud meie uurimistöö üks meetodeid, nende abil töötame välja viisi, kuidas hakkab tööle haridusprogramm. Kindlasti arvestame selles kohaliku kontekstiga.
Oleme huvitatud Peterburi ja selle naabermaade dialoogist. Püüame luua kunstivahendajate diskursiivse platvormi, et arutada, mida haridusprogramm peaks sisaldama.

Kas soovite anda ka naaberkultuurist, Eesti ja Soome omast, ülevaate?
Fijen: Vaid linnulennult. Tähtis on pärand, mille „Manifesta” maha jätab. Meie, „Manifesta” biennaali organisaatorid ja vahendajad, loome võrgustiku, et viia kokku inimesi. Kui nad hiljem koostööd jätkavad, siis oleme saavutanud oma eesmärgi.
Võib-olla on meil kui väljastpoolt tulnud eestvõitlejatel lihtsam huvilisi kokku viia. Nägime, kuidas see toimus Hispaanias ja Itaalias. Muidugi tuleb selleks alus, platvorm tekitada, seda toita, selle toimimisele kaasa aidata. Kasper Königi esitatu peaks pakkuma huvi noortele kuraatoritele. Tekkida võiks diskussioon teemal, mida noored kuraatorid võiksid saavutada koostöös olemasolevate institutsioonidega ja rahvusvahelisele kunstimaastikule avatuna. Tahame poole aasta jooksul välja selgitada, miks Peterburi ja Helsingi ning Peterburi ja Tallinna koostöö peaaegu täielikult puudub.
Mis on selle sügava diplomaatilise ja ksenofoobilise distantsi põhjus? Miks on seda nii raske ületada? Põhjuseks ei ole ainult professionaalide puudumine. Euroopa Liidus on koostöö tekitamiseks palju programme, Venemaal on haridus­vahetusprogramm „Victoria”. Kui enamik eratoetajaid investeerib suurtesse nimedesse, siis „Victoria” on keskendunud haridusele, vahendamisele ja kuraatorite väljaõpetamisele. See on unikaalne ja uus nähtus. Selle programmi raames on viidud noori kuraatoreid rahvusvahelistele näitustele, korraldatud suvekoole ning õhutatud noori minema näiteks „Documentale” praktikale. Mulle tundub, et kõheldakse või kardetakse teha koostööd, kuigi kõik võimalused selleks on olemas.
Angiama: Mulle oli üllatus, kui lähedal on Peterburi, Helsingi ja Tallinn üksteisele. Vahemaa on märksa lühem kui Londoni ja Edinburghi vahel.
Vahendamine on suuresti võime näha rohkem kui ühte vaatenurka. Heal kunstil on mitu kihti ning vahendaja töö on nende kihtide lahtiharutamine dialoogis publikuga. „Manifestale” on oluline, et vahendajad ei oleks ainult  Venemaalt, vaid et neil oleks erisugused elukogemused.

„Manifesta” tuleb 2014. aasta suvel küll Peterburis, kuid biennaali tõttu on Tallinnas mitmed institutsioonid kokku saanud, et kommunikeerida ka Eesti kunstisündmuseid „Manifesta” kõrval. Oleme juba paar korda ühe laua taga istunud ning oma projekte arutanud.
Angiama: „Manifesta” annab organisatsioonidele võimaluse üle vaadata oma funktsioon ja kontekst.
Fijen: Venemaal esineb alaväärsus- ja eristaatuse kompleks. Ermitaažil puudub soov koostööks, kuna arvatakse, et nemad on mäetipp, koorekiht. Teised institutsioonid, näiteks Pro Arte kultuuri- ja kunstisihtasutus, tahavad teha koostööd, kuid neil on alaväärsuskompleks, et nad ei suuda teise pooleni jõuda. Sellest on väga kahju. Mõned ühiskonnakihid tahavad säilitada n-ö imperialismi suursugususe idee vaatepunkti ja unustada nõukogude aja, sellest tulebki vaimne tõrge koostööks. Ma ei tohiks seda intervjuus öelda, kuid kõigil osapooltel on veel pikk tee käia.
Angiama: Giidituurid on Ermitaažis, kus käib palju välisturiste, kuid tundub, et neil puudub enesekriitika. Kas nad on ikka parimast parimad? Kuidas ennast parandada? Mida teha teisiti? Need küsimused on alati huvitavad.
Fijen: Nad ei tööta veel „Manifesta” põhiideega: esitada küsimusi ning astuda dialoogi. Dialoog on kõige alus. Venemaa institutsioonid alustavad alati monoloogiga, informatsiooni levitamisel valitseb hierarhia. Võimalik, et see on nõukogude koolisüsteemi tulemus, kus küsimuste esitamine oli tabu. Kriitiline mõtlemine pole vajalik ainult kunsti mõistmiseks, vaid ka elust paremini arusaamiseks, selleks et oma elu kontrolli all hoida.
Angiama: Peterburis leiab kriitilist mõtlemist ja põnevat kultuuripraktikat. Pärast 1989. aastat sündinud noored, kes on praegu 23-24aastased, on väga huvitav põlvkond: ka siis, kui nad ei ole kunstnikud või kuraatorid, tunnevad nad suurt huvi oma kaasaegse kultuuri vastu. Nüüdiskultuuri publiku arv kasvab. Selle nimel tuleb ja tasub pingutada.
Tõlkinud Ulla Juske

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht