Ervin Pütsepa auhinna laureaat on Kaur Alttoa

Reet Varblane

21. IX anti Rotermanni soolalaos pidulikult üle tänavune Ervin Pütsepa auhind: selle pälvis Eesti keskaja kunstiajaloo grand old man Kaur Alttoa raamatu „Tartu Jaani kirik” eest. „Eesti kirikute” seerias välja antud raamat toob lugejani aastatepikkuse uurimistöö vilja. Kaur Alttoa on olnud meie varasema arhitektuuriajaloo kõige suurejoonelisema ehitise Tartu Jaani kiriku väliuurimiste ja konserveerimistööde vaimne liider. Raamatus annab ta koos kaasautorite Eve Alttoa, Krista Kodrese ja Anu Männiga selgituse nii Tartu keskaegse sakraaltopograafia kujunemisele kui ka Jaani kiriku ehitamise keerulisele loole. Eriliselt väärtuslik on kiriku kui terviku arhitektuurse kontseptsiooni väljaselgitamine, rikkalik teave ehitus- ja kaunistusmeetoditest ning hüpoteesid pühakoja teoloogilise pildiprogrammi kohta. Teatavasti seisneb Jaani kiriku erilisus just nimelt rikkalikus terrakotadekooris: algselt leidus seal umbes 2000 skulptureeritud elementi, täisfiguuridest kuni pisidetailideni. Siiani on Ervin Pütsepa auhinna pälvinud Mai Levin, Ants Hein, Rein Zobel, Kersti Markus, Karin Hallas-Murula, Peeter Linnap ja Katrin Kivimaa. Auhinda annab välja tunnustatud väliseesti arhitekti, tehnikateaduste doktori Ervin Pütsepa perekond. Ervin Pütsep oli ka ise innukas kunstiajaloo uurija, kelle sulest on pärit kaks köidet „Kunstielu Eestimaal” (Stockholm 1991, 1996). Auhinnakomisjoni kuuluvad peale perekonna esindajate Karin Hallas-Murula, Kersti Markus, Mart Kalm, Katrin Kivimaa ja Krista Kodres.

Kevadel ilmunud Tartu Jaani kirikut käsitlev suurteos on aastatepikkuse uurimistöö tulemus. Kas Tartu Jaani kiriku kohta võib veel välja tulla uut teavet või saab luua teistsuguse tõlgenduse? Või on see uurimisobjekt ennast ammendanud?

Kaur Alttoa: Mina nimetaksin seda Jaani kiriku uuringute esimeseks, vahekokkuvõtteks. Lõplikust sõnast on asi väga kaugel. Kui Anneli Randla tegi ettepaneku raamat kirjutada, siis oli päris palju mõtlemist. Ega ma eriti süstemaatiliselt polnud Jaani kirikuga tegelnud, näiteks Tartu toomkiriku kohta on mul võrratult rohkem läbikirjutatud teksti. Aga restaureerimistööd kirikus olid lõppemas ning loomulikult varjati sellega suur osa kiriku ehitusloost kõnelevaid sõlmi. Samuti tean, mis seisus on suur osa uurimisdokumentatsioonist. Nii polnud suurt valikut, sest kirjutajatele suuri alternatiive polnud. Raamatus on küllaga valgeid laike ja traagelniite. Mis aga peamine: usutavasti saavad edasised uurijad selle põhjal edasi liikuda. See pole sõnakõlks: veel sel nädalal peaks minuni jõudma lühiartikkel Jaani kiriku ühest detailist. Ja mis puudutab edasisi töid, siis on enamik Jaani kiriku probleemide võtmetest ju tegelikult mujal Euroopas.

Mis on edaspidi plaanis? Kas jääd keskaja juurde või tuled praegusele ajale lähemale?

Minu eas peab ikka hakkama otsi kokku tõmbama, mitte haaret laiendama. Ma pole kunagi arvanud, et üksnes keskaeg on uurimisväärne. Kunagi plaanisin midagi kirjutada näiteks Noor-Eesti ajajärgust. Tegelikult on mul loll omadus: ei suuda korraga keskenduda ühele teemale. Nii on mul arvutis poolikuid tekste – kokku ilmselt mõni tuhat lehekülje. Loodan, et mingi osa sellest muutub kunagi artikliteks või raamatuteks, kuid arvestatav osa kogu sellest materjalist jääbki ootama. Ja neid põnevaid teemasid tuleb kogu aeg juurde. Septembris ilmus mul artikkel Vasknarva linnusest, ehkki aasta tagasi polnud mul vähimatki mõtet sellega veel tegelda. Ja eelmisel nädalal olime koos Juhan Kilumetsaga Urvaste kiriku pööningul. Seegi äärmiselt põnev kirik ootab erikäsitlust.