Erudeeritud ilus inimene

In memoriam Elo-Mirjam Peil

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Elo-Mirjam Peil 5. VII 1939 – 17. IX 2022

Kalju Suur

Mingist hetkest hakkab aeg tormama, ajataju nagu kaob: miski oli alles hiljuti ja kõik, mis praegu juhtub, tuleb äkki ja ootamatult. Nagu ka teade, et lahkunud on kunstiajaloolane ja kriitik Elo-Mirjam Peil. Teadsin, et kevadest oli ta Rannapere pansionaadis. Viimati käisin seal juuli alguses Mirjami 83. sünnipäeval, kaasas 1. juulil ilmunud Sirp, kus Leo Gensi 100 sünniaastapäeva artiklit illustreerib foto meist kahest ja Gensist 1984. aastal. Teadsin ka, et Mirjami tervis ei ole hea, et mitmed elumõnud ja pisipahed on keelatud, et midagi paremaks ju ei lähe. Aga ikkagi …

ERRi portaalis seisab, et Mirjam Peil töötas ENE toimetajana, oli Tallinna ülikoolis kunstiajaloo lektor, tegutses ajakirjas Kodukiri sisustustoimetajana. Google ja Vikipeedia annavad lisateavet, aga tundub, et rohkem kui kümme aastat Mirjami tööst ja elust on nagu tühistatud. Need kümme aastat oli ta mulle kolleeg ja teekaaslane ajalehe Sirp ja Vasar (nüüd Sirp) kunstiosakonnas. Mina olin 40aastane, Mirjam mõni aasta vanem, kui toonane Sirbi ja Vasara asetoimetaja Elle Anupõld meid 1979. aasta lõpupäevil tutvustas. 1980. aasta alguses sai meist nii-öelda avariiosakond skandaali ja bravuuriga lahkunud või lahti lastud meeskonna asemele. Eelkäija Jaak Olep tahtis olla ja kindlasti ka oli kunstielu strateeg, meil see ambitsioon puudus, aga oma väikesi võitlusi ja võite tuli ette.

Minul puudus selleks tööks nii baas kui ka kogemus. Mirjamil oli baasiks Tartu ülikooli kunstiajalugu ja töö entsüklopeedia toimetuses, lisaks lai seltskondlik kultuuriinimeste suhtlusring, kuhu ta ka minu tõmbas. See oli minu ülikool, tema oli minu mentor. Elasime üle neli peatoimetajat ja 1980ndate stagnatsiooni ning kaasa 1980. lõpu­aastate võitlustele. Oli vaidlusi ja vestlusi modernistlike ja postmodernistlike arhitektidega, lugupeetud kunstiteadlastega Tartu ja ka Peterburi koolkonnast, ameti­isikutega Võidu väljakult ja Kadri­orust. Artiklid, intervjuud, arvustused, üle­vaated, näituste avamised, juubelid, mälestused, nekroloogid.

Mirjam oli toimetaja selle sõna parimas klassikalises mõttes: ta ei hakanud kallutama autori ilmavaadet või arvamust, eesmärk oli mõtteselgus ning mõistete ja faktide tõesus ja täpsus. Ta hindas head teksti ja Nõukogude aja oludes ka allteksti. Ta oli kunstiajaloolane, kes eelistas valminud vilja, teda ei tõmmanud uuendusprotsessi melu ja selle ajutine populaarsus. Tal oli kadestamisväärne mälu, lõputult lugusid asjadest, inimestest, olukordadest. Ta armastas rääkida. On tõeliselt kahju, et ta ei ole kirjutanud memuaare. Ta armastas ajaloolisi stiile, tal oli silma detailidele, talle meeldis neid otsida, neile tähelepanu juhtida ja neid nautida. Ta armastas kunsti, ilu ning selle jäävust kunstis ja arhitektuuris. Seda on tunda ta artiklites, raamatutes ja kaastöödes ajakirjadele, seda on saanud kogeda üliõpilased Tallinna ülikoolis ja kunstiakadeemias, seda mäletavad ka need, kellele on ta olnud giidiks näitustel või reisidel. See mälestus jääb.

Mäletan Mirjamist paljutki veel. Tänutundega.

Tiina Käesel,

metallikunstnik, Sirbi ja Vasara kunstitoimetaja aastatel 1980–1994

* * *

Igaühe elus on inimesi, kellega kohtumine on jätnud jälje, muutnud elu. Mirjam Peil on üks neist, kes on suunanud minu erialast teed ja valikuid. Esimene mälestus Mirjamist on mul teise kursuse ajalootudengina – kunsti­ajalugu sai tollal õppida ainult Tartu ülikooli ajaloo-osakonnas – 1980ndate lõpul ühelt kunstiajaloolaste peolt Tartu Kunstimajas. Mirjam Peil pöördus Sirbi kunstitoimetajana meie, üliõpilaste poole, julgustades meid edaspidi Sirbi toimetuse uksele koputama. Pidu oli äge, lõpuks tantsisime laudadel valssi. Mulle, tudengile, kes unistas kunstiajaloolaseks saamisest ja kunstist kirjutamisest, jäi kõige rohkem meelde Mirjam Peili öeldu.

Selleks ajaks, kui ma 1993. aastal kunstiajaloolasena ülikooli lõpetasin, oli Mirjamist saanud ajalehe Eesti Aeg kultuuritoimetaja. Erialaste töökohtade leidmine oli sel ajal omamoodi loterii, mille reegleid värske ülikoolilõpetanu ei pruukinud tunda. Sain alustuseks osaajaga töökoha rahvusraamatukogu näituste osakonnas. Selgus, et see oligi minu nii-öelda loteriivõit, sest Mirjam Peil, keda kunstiosakonna lugemissaalis regulaarselt töötamas näha võis, tuli teine­kord osakonna töötajate kohvi­lauda. Minul oli tema südamlik ette­panek Tartu peolt meeles ning see julgustas tema poole pöörduma.

Mirjam võttis mu oma tiiva alla, innustades kirjutama uuest kunstist (ülikoolis olin spetsialiseerunud keskaja kunstile ja ikonograafiale). Just Mirjam avaldas minu esimesed kunsti­arvustused ajalehes Eesti Aeg ja suunas teiste kirjutistega Sirbi tollase kunsti­toimetaja Tiina Käeseli juurde.

Vaid mõne kuu pärast selgus, et eri­alalt ehtekunstnik Tiina Käesel soovib töölt lahkuda ning taas oli Mirjam minu soovitaja Sirbi kunstitoimetaja ametipostile. Olin Eesti nüüdiskunsti ja Tallinna kunstielu küsimustes küll noviits, aga Mirjami toetus andis julgust ja usku, et saan oma noorusele ja kogenematusele vaatamata hakkama. Muutus, mis sai alguse tänu kohtumisele Mirjamiga ning tööle Sirbi kunstitoimetajana, on mõjutanud mu tööelu, akadeemilisi ja loomevalikuid aastakümneteks. Aitäh Sulle, Mirjam!

Katrin Kivimaa,

kunstiteaduste doktor, EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi vanemteadur, Sirbi kunstitoimetaja 1993-1994 ja 1995–1997

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht