Enesehool on üldsuse asi

Ede Raadik tõstatab Tallinna Linnagalerii näitusega küsimuse, kuidas paraneda vägivallatraumast. Sellele pole vähemalt Eestis ammendavalt tähelepanu juhitud.

PIRET KARRO

Ede Raadiku näitus „Parim, kes sa kunagi oled“ Tallinna Linnagaleriis kuni 29. III, kuraator Corina L. Apostol. Tallinna Kunstihoone on seoses eriolukorraga suletud.

Nüüdisaegse reklaamindusega ei müüda enam toodet, vaid elustiili. Ede Raadiku näituse pealkiri „Parim, kes sa kunagi oled“ loob seose Instagrami ajastu nõudega suhtuda iseendasse kui brändi, mida täiustatakse pidevalt ning mille puhul ollakse varmalt kursis viimaste moevoogudega. 2016. aasta Vaala galerii Rebeka Põldsami kureeritud näitus „Ära ole see, kes sa oled, ole ilus!“ lähtus samalt positsioonilt, ent naistele suunatud ootuste perspektiivist. Ede Raadik on samuti tõmmanud lahti niidistiku, kuidas soolisus konstrueeritakse, ent on kaasanud ka mehelikkuse teema, laskudes soolise võimu ärakasutamise juhtumitesse.

Tallinna Linnagaleriis on kausside kaupa värvilist raseerimisvahtu, mis paneb oma tohutus koguses muidu olmelisena näivat ollust võõristava või imetleva pilguga vaatama. Teises ruumis saab uurida meesteparfüümi hiiglaslikke pudeleid, mis on Adonise torso kujuga, kuid pea asemel on lillebukett. Elu allikat katavad kuldsed taimelehed. Näituse avamise aegu olevat ruumis heljunud ka parfüümilõhn. Sellest alleest läbi kõndinud, näeb kahte Gillette’i raseerija reklaami, üks 1980ndatest, teine praegune, aga mõlemal juhul on kujutatud nii-öelda täiuslikku meest. Esimene on tugeva lõuajoonega rikas valge heteromees (sportlane, kosmonaut, ärimees), kelle poole liiguvad naised ainult joostes ning kes näitab habemeajamisega eeskuju oma pojale. Brändi reklaamlause on „The Best a Man Can Get“, mida võib tõlkida kas „Parim [toode] – ja mees saab seda endale lubada“ või „Parim [mehe versioon] – ja selleks võib saada“. Viimasest on tõukunud ka näituse pealkiri ning märkame ka osutatud võrdusmärki brändi imago ja inimese vahel.

2019. aastal tehtud reklaamis kõrval­ekraanil on varasem kuvand dekonstrueeritud: seal võetakse sõna naiste- ja meestevastase vägivalla ja seksuaalse ahistamise teemadel. Kuvatud mees­karakterid pole enam nii ühte masti ja videoklipis kutsuvad eeskujuna esitatud mehed korrale naistele järelevilistajaid, koolikiusajaid ja tülliläinud poisse. USAs esines muu hulgas arvamust, et reklaam võtab meestelt nende mehelikkuse. Seesugune hinnang annab mõista, et mehelikkuse all mõistetakse agressiivsust ja toksilist maskuliinsust.

Esimese ruumis on ühel seinal eksponeeritud kunstniku autoportreede seeria, kus kohtume ühe keha õnaruste, kiharate ja kurdudega. Vastasseinal on lugu, kus lähisuhtevägivalla ohver kirjeldab koduse peksu ja abordi kogemusi. Perevägivalla muster on seotud jäikade soorollidega: mida kinnistunumad ootused, seda enam õigustavad need nõrgema vastu käetõstmist. Nõrgem võib olla mis tahes soost – privaatsfääris kasutatakse vägivalda oma võimu kehtestamiseks.¹

Tekstidena saali toodud lood joonivad alla, mis on inimeste (alati soolistatud) suhetes kaalul – ka vägivald, traumad, surm. Need sünged ja valusad mälestused on niisiis kuklas tuksumas, kui vaataja lillebukettidega palistatud tagumisse ruumi mehelikkuse üle mõtisklema jõuab. Ootan pikisilmi Eestis avalikku arutelu selle üle, kuidas kahjustab toksiline maskuliinsus mehi, mismoodi mõjutab neid ootus, et tuleb olla alati „mees“, habraste tunnete väljendamise asemel reageerida agressiivselt või vaikimisega. Lähisuhtevägivalla ohvrid on enamasti naised ning vägivallatsejad mehed, ent miskipärast kiputakse arutelu torpedeerima väitega, et ka mehed kannatavad vägivalla all, justkui oleks see õigustus naissoost ohvritest mitte rääkida. Ootan huviga, millal seda väidet ei visata enam õhku selleks, et tähelepanuteravikku naistelt taas meestele nihutada, vaid ärgitamaks arutelu selle üle, et mehed kannatavad peaasjalikult teiste meeste vägivalla all. Ühiskonna ootused rõhuvad ka mehi küllaltki rängalt. Kuidas seda lahendada?

Kuidas asja parandada? Enesehool. Lähisuhtevägivalla vohamisest Eesti ühiskonnas on eri nurga alt rääkima hakatud ning seda püütakse välja lükata vaikimisi normaliseeritud juhtumite spektrist. Tõsi, vahel tundub, et liigutakse üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Näiteks juhul, kui üks äsja (presidendi protesti saatel) ametisse astunud minister peab järgmisel päeval naisepeksu kriminaaluurimise tõttu kohast loobuma, aga mitte enne, kui tema erakonna juhid ning ka peaminister on telefonitsi ahistanud tema ohvrit.² Või kui Eesti seadustes tehakse viimaks muudatusi lähisuhtevägivalla ohvrite kaitseks, aga Eesti Naisteühenduste Ümarlaud (!) otsustab tänuks pärjata ministrit, kes muudatustele vastu seisis ning keda Feministeerium pidas vajalikuks pärjata 2018. aasta šovinisti tiitliga. Selliseid näiteid võib lähiminevikust tuua kümneid.

Niisiis, kuigi õhus on olnud ohvrite seadusliku kaitse, vägivallatsejate kohtlemise, vägivalladünaamika jms teemad, tõstatab Ede Raadik oma näitusel küsimuse, millest pole veel ammendavalt räägitud. Nimelt: kuidas paraneda vägivallatraumast? „Enesehool“ on üks näituse märksõnu, mis seob tähenduslikult kokku kommertsialiseeritud sookuvandid ning inimese keha. Kaussidesse kuhjatud raseerimisvahtu põrnitsedes tajume selle ihulisust: kaubastatud kemikaalidest on loodud intiimsfääri rituaalne objekt, mis vahendab inimese kontakti oma kehaga. Vannitoaprotseduurid peaksid olema aeg iseendale, ent kapitalismi kombitsad on potsikute ja tuubidega sinnagi tunginud, defineerinud enese eest hoolitsemise ostetud kauba tarbimisena.

Ent enesehool on ka feministlik põhimõte, et igasuguse aktivismi juurde peab käima ka iseenda heaolu silmaspidamine, et aktivist läbi ei põleks. Praegune kroonviiruse pandeemia näitab, et enesehool on alati seotud ka teiste eest hoolitsemisega. Vägivallakogemuse halvava mõju ületamine ei ole vaid igaühe enda ülesanne, oma väärikuse jaluleseadmine ei pea olema vägivalda kogenu isiklik mure, vaid selle eest tuleb vastutada kogu ühiskonnal. Paraneda saab aga ainult turvalises keskkonnas. Meil pole päriselt veel mõistetud, miks on vale anda naise löömise eest kriminaal­uurimise all olnud meestele lavastaja-, toimetaja- jms kohti, mis võimendavad vägivallatseja positsioonil autori häält.

Üldsuse vastutuse küsimust on hiljuti puudutatud ka kunstimaailmas. Jacquelyn Davis nõuab Põhjamaade kunstiajakirjas Kunstkritikk kunstitöötajatelt tugevamat seisukohavõttu vägivallatsejate vastu.³ Ta kirjeldab hundina lambanahas näiteks neid galeriste, kes väidavad end olevat feministid, aga teevad koostööd misogüünsete kunstnike või rahastajatega. Kes on hundid lambanahas Eestis? Radikaalset solidaarsust vägivalda kogenutega nõudis ka hiljuti Virginie Despentes oma seisukohavõtus seoses Roman Polański pärgamisega Caesarite jagamisel.⁴ Despentes nõristas tõrvaga üle kõik võimumehed, kes aplodeerivad laste vägistajatele ning tõi positiivselt esile Adèle Haeneli (näitlejat, kelle Polański oli lapsena vägistanud), kes tseremoonial protestiks saalist lahkus. Samal üritusel oli Aïssa Maïga oma kõnes kriitiline Prantsuse valge filmimaailma pärast. Palju näiteid kunstnike solidaarsusest töölistega tõi Barbara Sirieix Feministeeriumis: kunstnikud peaksid samuti looma ametiühinguid ja seisma riigi neoliberaliseerimise vastu.⁵ Enesehool on just nimelt valdkondadevaheline ülesanne.

1 Kadri Soo, Kuidas soorollid on seotud perevägivallaga? – Müürileht.ee, 6. XII 2016.

2 Jüri Ratas: eksabikaasale helistamine oli Kuusiku initsiatiiv. – ERR.ee, 1. V 2019.

3 Jacquelyn Davis, A Question of Solidarity and Sisterhood. – Kunstkritikk.com, 13. III 2020.

4 Maifeminism.com, 2. III 2020.

5 Rebeka Põldsam. Kunstnikud kapitalismi vastu ehk Prantsusmaa streik neoliberaalse valitsuse ja sotsiaalhoolekande ebavõrdsemaks muutmise vastu. – Feministeerium.com, 13. III 2020.