Eneseanalüüs, kogukond ja klubistumine

Kunstnikuraamatute loojad ja väikekirjastajad peaksid tegema kõik, et hoiduda elitaarseks klubiks saamisest, mille vastu nende eelkäijad kompromissitult mässasid.

ELSE LAGERSPETZ

Kunstnikuraamatu1 ja väikekirjastamise kohta sõna võttes seisame silmitsi terminite virvarriga. Üldise konsensuse järgi algab kunstnikuraamatu definitsioon selliselt: kunstnikuraamat on kunstniku tehtud raamat. Ent sellele järgneb mõttemõlgutus. Kui suur peab raamatutegemisel olema kunstniku osalus, et teos võiks kvalifitseeruda kunstnikuraamatuks? Kas termin on seotud kindlate tootmismeetoditega? Kui suur on kunstniku­raamatu trükimaht? Kas sõltumatus suurtest institutsioonidest on tähtis? Kas tavalisest fotoalbumist eristab kunstnikuraamatut vormi mõtestatus, kunsti ja raamatu sümbiootiline suhe?

Nii haakubki kunstnikuraamatu mõiste külge hulk osaliselt kattuvaid, üksteist täiendavaid katus- ja alatermineid: raamatteosed, raamatesemed,2 livre d’artiste’id võivad, ent ei pruugi kuuluda kunstnikuraamatute hulka.

Tegija ja tarbija kokkulepe. Eksperimentaalteoste väljaandjana on väike- või iseseisvad kirjastused olnud ajast aega kunstnikuraamatutega tihedalt seotud, hulk väikekirjastajaid keskendubki eelkõige kunstnikuraamatute avaldamisele, olgu näiteks kas või siinne Lugemiku kirjastus. Seetõttu räägitakse teinekord ka väikekirjastamisest ja kunstniku­raamatute tootmisest peaaegu sünonüümidena. Mõistete kirjusus on osaliselt tingitud kunstnikuraamatute uurimise lühikesest ajaloost ning suur osa kunstnikuraamatutest ja väikekirjastamisest rääki­jatest on raamatu­tegijad ise, kes käsitlevad oma tegevust rohkem kogemuslikust kui akadeemilisest perspektiivist ning terminite täpsust prioriteediks ei sea. Nii võimegi kunstnikuraamatu mõistet kohates eelkõige eeldada spektrit, kuhu teos võib, ent ei pruugi, paigutuda.

Kunsti ja raamatuvormi sümbiootiline suhe võiks olla üks seda spektrit kirjeldavaid kriteeriume,3 selline tingimus jätaks kunstnikuraamatute alt välja näiteks suurte kirjastuste „1000 kunstiteost“ stiilis väljaanded ja lõviosa näitusekatalooge, mis on loodud kunsti­muuseumis või galeriis toimunu ja kogetu arhiveerimiseks. Ulises Carrióni4 järgi on raamatuvormile omane lineaarsus, lehtede järjestikkus ja sellest järjestikkusest tulenev lugemisrütm. Ta pakub välja lihtsa mõtteharjutuse, et välja selgitada, kas raamat ja selle sisu on omavahel tihedalt seotud või mitte. Kui tavalise romaani leheküljed ükshaaval galeriiseinale välja panna, teeks see teose kogemise ebamugavamaks, rikuks rütmi. Carrióni sõnul tõendab see, et romaani koht on kaante vahel. „Nüüd tee sama nõndanimetatud kunstnikuraamatuga,“ õhutab ta.5

Carrión kirjutas raamatteostest 1970ndatel ning ilmselgelt on aastaid (ja tuhandeid uusi kunstnikuraamatuks kvalifitseeruvaid või mittekvalifitseeruvaid teoseid) hiljem selline vahetegemine keerulisem, hinnangu andmine toetub suuresti ka lugeja-vaataja isiklikele taustateadmistele: disaini- või kunstialase hariduse omandanu oskab tõenäoliselt raamatu kujundusest ja ülesehitusest välja lugeda rohkem tähendusi kui mõne teise ala esindaja. Nii põhineb kunstnikuraamatu defineerimine siiski eelkõige raamatutegija ja lugeja-vaataja vahelisel kokkuleppel. Omalaadse mõttemänguna on Carrióni katse aga huvitav.

Ehkki raamatuvormiga eksperimenteerisid ka varasemad kunstnikud, eriti agaralt näiteks dadaistid, muutus läänes kunstnikuraamat populaarseks žanriks 1960ndatel. Siis leidsid kunsti­institutsioonide haardest pääseteed otsivad kunstnikud raamatus omanäolise näituseruumi ning trükitehnoloogiate arenemise tulemusel raamatute tootmine odavnes ja lihtsustus, pakkudes kunstnikele uut ahvatlevat viisi oma looming publikuni viia. Trükkimise lihtsustumine ja odavnemine andis kirjastamisele enneolematu paindlikkuse ja väikese algkapitali olemasolul võis kes tahes raamatuid välja anda. Nii oli väikekirjastamisel ühtäkki võim käes: ühelt poolt kunstnikuraamatute rindel, kus trükiväljaandes nähti võimalust kunsti demokratiseerimiseks: kui raamatu iga eksemplar on kunstiteos (nagu maal või skulptuur), mitte pelgalt reproduktsioonide kogum, saab kunsti omandada märgatavalt suurem arv (tava)inimesi. Samuti loodeti ise kirjastades vähendada niinimetatud kunstiilma väravavahtide – suurte institutsioonide, kriitikute, kunstikogujate – mõjuvõimu, oma loomingu esitlemine laiemale avalikkusele oli vähemalt teoreetiliselt võimalik ka neil kunstnikel, kellest galeriid või peavoolukirjastused ei huvitunud.

Kas kunstnikuraamatud (tava)inimeseni ikka jõuavad, selle kohta võeti kahtlevalt sõna juba 1970ndatel ja 1980ndatel. Kunstnikuraamatud olid nende avalduste kohaselt jäänud kunstimaailma ääreala kurioosseks nähtuseks, mille kompleksse kontseptuaalsusega publik tingimata ei suhestunud.6

Odavad väiketrükised. Teine väikekirjastajate (ja osaliselt kunstnikuraamatu ajalooga kattuv) ettevõtmine lääne kultuuris on väiketrükiste ehk zine’ide tegemine. Ka zine’i mõiste kohta on kasutusel hulganisti kitsamaid ja laiemaid selgitusi, üldiselt tähistatakse sellega odavalt (näiteks koduprinteril) teostatud omaalgatuslikku trükist. Kuna zine’ide tootmisprotsess on lihtne ja kiire, toimisid need eelmise sajandi teisel poolel rohujuuretasandil poliitilise reageerimise ja ka alternatiivkultuuri üle arutlemise platvormina. Zine’idel oli keskne koht näiteks punkkultuuris, punkesteetika vaim on kohal ka praeguses zine’ide väljaandmises. Kui pungile omane kollaažitehnika ja tugev kontrast tulenesid omal ajal suuresti tehnoloogilisest piiratusest, siis tänapäeval on sellesarnase visuaalkeele kasutamine enamasti esteetilis-kontseptuaalne otsus: tekstiladumine ja trükifaili loomine arvutis on vähemalt sama lihtne kui selle töö tegemine koopiamasina abil.

See esteetikas avalduv nostalgia kirjeldab hästi zine’i muutunud rolli. Zine’ide ülesande poliitiliste ideede levitamisel või subkultuuridest huvitujate ühendamisel on enda kanda võtnud internet, mille vahendusel info vahetamine on kiirem ja efektiivsem kui paberkandjal.

Sellegipoolest on zine’i-kultuuril küljes teatav radikaalne konnotatsioon. Näiteks suurte kirjastuste toodangut tutvustava Helsingi raamatumessiga on aastaid ühel ajal toimunud variraamatumess, kus oma trükiseid – millest valdav osa on zine’id – müüvad pisikirjastused (neist mitu nimetab end anarhistlikuks). Müüdavatest pisitrükistest suur osa meenutab sisult ja vormilt ajaloolisi poliitiliselt meelestatud zine’e. Selliseid trükiseid ei tehta tänapäeval enamasti aga mitte samasugusest pakilisest vajadusest, millest sündisid nende eelkäijad. Trükise sisu loomine, selle kujundamine, trükkimine, köitmine ja levitamine on töömahukam kui ühismeedias vastavasisulise postituse avaldamine. Zine’idest on saanud vahetu infokandja asemel luksusese, mille lugejaskond ilmselt kattub suures osas kunstinäituste külastajaskonnaga, ning teinekord jääb mulje, et trükis on tühi žest, justkui osutus poliitilisele, kuigi sisult seda olemata.

Zine’ide väljaandmine, väikekirjastamine üldse, on praegu ehk samas etapis, kus maalikunst oli poolteist sajandit tagasi. Kuni seniajani oli üks maali keskseid ülesandeid olnud millegi võimalikult natuurilähedane edasiandmine, illusiooni loomine, siis hiljem kandis seda praktilisem abivahend – fotograafia. Kujutamistööst vabastatuna tekkis maalikunstnikel võimalus uurida tehnikat ning vabamalt eksperimenteerida visuaalkeelega. Järgnes ism-ide tormiline vaheldumine, millest igaüks tõi kunsti uusi ideid ja käsitlusi. Ehkki digitaalsete võimaluste arenedes, PDF-ide, e-raamatute ja veebimeedia pealetungi ajal on arutletud trükiteoste moest mineku üle, on väikekirjastamine uue sajandi algusest saadik hoopis üha enam populaarsust kogunud. Raamatud ja zine’id jagavad infokandmise vastutust digimeediumiga ning tegijail on rohkem vabadust sisult ja vormilt uusi eksperimentaalseid trükiseid välja anda.

Enesepeegeldus ja kogukond. Pärast Teist maailmasõda jõudis lääne maalikunst enesepeegeldamisepunkti – kunstniku rolli, mõju ja ülesannete mõtestamine sai üheks kunsti kesksetest teemadest. Samamoodi on praegu väikekirjastajate ja kunstnikuraamatute tegijate seas märgata tendentsi püüda oma (ja teiste samal väljal töötavate) tegevust analüüsida, küsimuse alla seada, dokumenteerida. Viimase viieteistkümne aasta jooksul on sellistelt tegijatelt ilmunud hulganisti teoseid, mille pealkirju võiks tõlkida nii: „Kirjastamine kui kunstitegevus“, „Kirjastamine kui poole koha töö“, „Omaalgatuslikust kirjastamisest“, „Milliseid probleeme saavad kunstnik-kirjastajad lahendada?“ jne. Selline (enese)peegeldamine on kindlasti vajalik ja teistele sama valdkonna tegijatele huvitav, ent on selge oht ka endasse sulguda.

Nii mõnelegi väikekirjastajale ei ole trükiste tootmine ainus eesmärk. Mitme raamatutegija puhul on selge, et trükiste väljaandmine on muu hulgas viis, kuidas inimesi kokku tuua ja luua kogukond. Ühiskonnale võib see olla esemete loomisest mõjusamgi. Ühendriikides toimiv 8-Ball Collective toodab ja levitab klassikalisi zine’e, näiteks kiire vastulausena mõne poliitiku küsitavate sõnavõttude peale, ent rühmitusele on vähemalt sama tähtis töötubade ja ürituste korraldamine ning raadio- ja telekanali pidamine. Kirjastamistegevus on üks viis teiste seas, kuidas ümbruskonna inimesi ühendada. Kunstiraamatumessid toovad ka kokku kirjastajaid, andes neile võimaluse omavahel võrgus suhelda ja sedasi ideid vahetada, end kogukonna osana tunda ning uusi põnevaid koostööprojekte alustada. Ka eelmisel aastal tarbekunsti- ja disainimuuseumis Lugemiku kirjastuse korraldatud kirjastamisteemaline raamatumess-sümpoosion kandis just seda eesmärki („Kirjastamine ja kogukond“).

Kogukonna loomine on ilus ideaal ja sellised põnevas arengujärgus kultuurivormid nagu näiteks kunstnikuraamatud ja väikekirjastamine on suurepärased viisid, kuidas huvilisi kokku tuua. Ent loodavad kogukonnad ei peaks sulguma iseendasse. Enesepeegeldamine on kasulik ja raamatutegijad peavad hoidma kinni õigusest oma tegevust ise määratleda, olgugi et selle tulemusena võib end leida maadlemast ühtlustamata, omavahel vasturääkivate mõistetega. Ühes hiljutises artiklis kuulutab Michalis Pichler,7 üks Berliini kunstiraamatumessi „Miss Read“ korraldajatest, et raamatutegijad – kunstnikud ja kirjanikud – ei tohi jätta kirjastamispraktika üle arutlemist õpetlaste, kuraatorite, kunstikogujate ja -vahendajate pärusmaaks, kuna nii jõuavad kunstnikuraamatute kaanonisse vaid kommertsmõõdupuu järgi edukate kunstnike teosed. Ta on kindel, et „ajalookirjutamisest saab kunstniku kohustus“.

Ei ole siiski kindel, kas kunstnikuraamat on nii demokraatlik ettevõtmine, nagu idealistlikud praktiseerijad lootsid, ent sellegipoolest peaksid praegused kunstnikuraamatute loojad ja väikekirjastajad tegema kõik, et hoiduda elitaarseks klubiks saamisest, mille vastu nende eelkäijad kompromissitult mässasid.

1 Ingl artists’ books

2 Ingliskeelsete mõistete bookwork ja book object vabatõlge

3 Sellise määratluse on pakkunud välja kunstnikuraamatuajaloolane Johanna Drucker.

Johanna Drucker, The Century of Artists’ Books. New York, Granary Books 2004=Drucker.

4 Ulises Carrióni terminoloogia on taas veidi erinev, ta kasutab kunstnikuraamatu mõistet märkimaks igasugust kunstniku tehtud raamatut ning kasutab siinkohal arutlemise all olevate objektide kohta parema meelega sõna „raamatteos“ (bookwork).

5 Ulises Carrión. Bookworks Revisited. – Second Thoughts. Amsterdam: VOID Distributors 1980, lk 68.

6 Drucker, lk 80.

7 Michalis Pichler, Against Alienation. – OEI, 2020, nr 86-87, lk 85–92.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht