Energeetiline Ruudt Peters

Kadri Mälk ja Tanel Veenre

Novembri teisel nädalal andis Ruudt Peters EKA ehte- ja sepakunsti eriala kutsel meistriklassi. Oli erakordselt emotsionaalne ja tormiline nädal.

Ruudt Peters on Hollandi ehtekunstnik ja skulptor. Ülimalt energeetilise isiksuse leiab kõikjalt: õpetamas Rietveldi akadeemias Amsterdamis, Konstfackis Stockholmis, Alchemias Firenzes, reisimas Hiinas, Indias, Mehhikos, Uues ja Vanas Maailmas otsimaks oma ideedele tõuget.
Kui eriskummalised ja ekstravagantsed ta ideed ka poleks, oskab ta need alati perfektse veenvusega vaatajani viia.

alt

Foto: Piia Ruber

Sel suvel käis Tallinnas Susan Cummins San Franciscost, kollektsionäär ja endine galerist, kes praegu hoiab üleval AJF (Art Jewelry Forum) tegevust. Temaga kõneldes jäi kõlama arvamus, et kunstnikel napib strateegilist mõtlemist. Sina oled selles plaanis silmapaistev erand: tuled iga paari aasta järel välja täiesti uue teema ja tööde sarjaga, mida saadab alati korralik raamat, samuti on ette kavandatud galeriinäituste tuur ja osalemine messidel … See teeb sinust tõepoolest ühe ehtemaailma suurima strateegi.
Ruudt Peters: Kõlab väheke totakalt. Olgu. Kui ma valmistan ette uut seeriat, siis teen sellega seoses põhjalikku uurimistööd, see on nii paariaastane protsess. Seejärel aasta jooksul need tööd rändavad, ma eksponeerin neid. Kuna soovin, et inimesed näeksid mu töid, et need mõjuksid, siis jah, töötan strateegiliselt. Mu viimane seeria „Qi” („Eluenergia”) oli tõesti strateegiliselt ülihästi läbi mõeldud. Klipid internetis ja ühismeedias – kõik see oli tõepoolest ülimalt strateegiline. Ehk isegi liiga. Esmalt film, seejärel, kuu aja pärast, tööde esitlus. Inimesed said juba ette teemaga tutvuda, jaokaupa. Nad said aega süveneda, said vähehaaval aimu, millest jutt. See oli väga teadlik valik.

Kas strateegia võib ka alateadlik olla?
Siis pole see strateegia.

See lihtsalt juhtub.
Minu puhul on see väga teadlik.

Nagu ka galeriide valik su tööde esitlemiseks – teadlik valik, osa strateegiast. See on tõesti ülimalt tähtis: leida galerii, kes su nähtavaks teeb, kes töötab kunstniku nimega, tema loominguga. Kujutava kunsti maailmas on see vältimatult olemuslik otsus.
Ehtemaailma galeristid ei ole nii terased ja kunstnikel on palju suurem roll. Kujutava kunsti väljal teevad galeristid ise otsuseid, mitte kunstnikud. Sean Kelly, New Yorgi galerist, kes esindab muu hulgas ka Abramovići, Kosuthit, Mapplethorpe’i – ta viib nad kõikjale. Ta korraldab kõik. Galeristil ei pruugiks olla rohkem kui kümme-viisteist kunstnikku, kellega ta tegeleb, ent siis põhjalikult. Seega suhtleks kunstnik vaid ühe galeriiga, kes esindab teda üleilmselt.
Minu asi on teha oma tööd nii hästi kui saan. Galerii esindab mind ja müüb. Nad peavad põrgulikult palju müüma, et kunstnikud hinges püsiksid, see on nende töö. Paljud ei ole selleks suutelised, mõned üksikud vaid.

Oled väitnud ka, et galeriide võim on kõikumas. Käib see ehk kunstimaailma kohta üldisemalt, et kõik on üha lamedam? Tänapäeval on ju peale galeriide ka palju muid võimalusi end nähtavaks teha.
Nii ongi. Ka kollektsionäärid, galeriisüsteemi oluline komponent, vananevad koos meiega. Noori teadlikke kollektsionääre on vähe näha.
Olen kogu aeg oma tudengitele rääkinud, et leidke uusi võimalusi oma töid esitleda, leiutage midagi uut, kuid nad on nagu ahvid: on õnnelikud, kui saavad kutse galeristilt esitlemaks oma töid. Minu meelest pole see lahendus. Ja ehk suurim probleem on see, et noored kunstnikud ei loo ehteid oma eakaaslasi silmas pidades, pigem luuakse galeriisüsteemi ootustest lähtuvalt. See on minu arvates kurb.

Kas sa pole tundnud ebamugavust, et oled oma tegemistes nii laiaulatuslik, oled nii kunstniku kui õppejõuna kõikjal. Kas sa pole tundnud mingit sorti süütunnet oma ideoloogia levitamise pärast? Kas näed selles mingit ohtu?
Jah, kuid see pole Hollandi mentaalsus, mida ma esindan. Seda ma ei soovi. Soovin, et kunstnikud oleksid oma juurtele lähemal ega võtaks omaks lääne keskmist hoiakut. Olen selles küllalt teadlik. Me ei ole misjonärid, kes lääne meetodeid levitavad. Sellest tekivad ainult koopiad, ei midagi originaalset. See on oma sisemise lapse tapmine, kui lased kõigel võõral sisse voolata.

Kui rääkida veel õpetamisest, siis milleks sa oma tudengeid ette valmistad, milliseks tulevikuks. Kõik on ju nii ebakindel.
Oli aeg, kui julgesin eriala juhina Stockholmi Konstfackis kinnitada, et kui tulete meile õppima, siis garanteerime, et saate pärast lõpetamist endale vähemalt ühe galerii, kes teid esindab. See oli väga ambitsioonikas plaan, praegu pole mingit garantiid neile enam anda võimalik. Maailm on viimasel ajal metsikult muutunud.

Kas arvad, et noorem kunstnikkond on pealiskaudsem?
Nad on lihtsalt teistsugused, nad suhestuvad sotsiaalse sfääriga teisiti.

Kui vaatad praegust etableerunud galeriide süsteemi või disainisündmusi, siis seal on kindlasti juures publiku kosimise aspekt, mis on üks suur viga.
Jah, ja huvitaval kombel noored ei taha siin muutust – elu mugavustsoonis.

Evolutsiooni selline suhtumine just ei turguta.
Ja tudengid ei harjuta piisavalt klaverit.

Mida sa silmas pead? Kas seda, et nad ei tee piisavalt mehaanilist ja tihti tüütut tööd?
Just. Nad peaksid kordama ja kordama ja kordama, et hea tööga välja tulla. Nad ei viitsi seda teha. Nad on laisad ja mugavad. Ma usun järjekindlasse harjutamisse. Kui soovid tõesti midagi saavutada, siis pead kümme, kakskümmend, nelikümmend korda kordama seda, millesse usud – siis ehk saab sealt midagi head. Vaatan seda enda pealt. Teen tükk aega jama, aga kui kaua kannatan, üha kordan, siis korraga – käed hakkavad mingis suunas liikuma. Ma ei usu kunstnikke, kes teevad kaks tööd aastas. Kolmkümmend, ütlen ma.
Selline mugavustsoonist väljamurdmine pole vaid tudengite probleem, seda peaksid tegema ka nimekad ja kogenud kunstnikud.

Nii et asjad tulevad kergelt kätte ja see pimestab?
Just. Ma usun kannatusse. Kannatus tähendab, et tuleb pingutada jõudmaks sinna, kuhu soovid jõuda. Pead tõesti vaeva nägema. Kerge teekond annab ka kergekese tulemuse – pinnapealse. Nimetan seda teekonda afflatus – ma ei tea, kas eesti keeles on selleks väljendit. Inglise keeles õieti ei ole.

Pingestatus, hingestatus? Üleloomulik loomepuhang. Tugev loov impulss. Ootamatu originaalsus. (Just see sel nädalal meie tudengitega nõnda juhtus.)
Seal on su hing, su süda, su armastus. Just see on põhjus, miks su töö mõjub.

See juhtub iseenesest, kuid selleks tuleb valmis olla.
Jajah, vahend on eesmärk ja eesmärk on vahend. Tee ise juhatab sind kohale.

Toimetad ka õppejõuna kannatuse rajal. Oled tuntud oma traumaatiliste töömeetodite poolest. Ja see on olnud tulemuslik.
Nojah, peate silmas nutta tihkuvaid üliõpilasi, ent see pole olnud mu eesmärk. Olen vajutanud lihtsalt õiget nuppu, sealt see nutt. Ma ei ütle, mida nad peaksid tegema. Näitan neile peeglit, näitan neile neid endid, ja siis tulevad pisarad. Nad peavad iseendaga, oma olemusega vastamisi olema.
Selline šokeeriv meetod mobiliseerib tudengi tahte, tema tugevuse, avab tudengi isiksuse. Paljud õppejõud väldivad seda, väldivad nutuhoogusid ja iseendasse vaatamist.

Nad on poliitiliselt korrektsed, pelgavad üliõpilast haavata. 
Just, eriti Põhjamaadel. Vahemere maadel vähem. Seal ollakse üldse emotsionaalsemad. Kui tudeng ei taha end muuta, siis milleks ma raiskan oma aega ta peale? Kui neid juba koolis konkurentsitingimustesse ei pane, siis mis pärast saab?
Ja see kiirkeetja meetod, mis tänapäeval hariduses valitseb, see ei ole normaalne. See on hukatuslik.

Millist lahendust näed?
Ma ei saa pakkuda häid lahendusi. Pakun usalduslikku suhet tudengitele selle lühikese aja jooksul, mil nad koos minuga tööd teevad. Kui on usaldus, siis nad avanevad. Usun, et paljud õpetajad maailmas pelgavad sellist usaldussuhet, see on vastastikku valuline.
Pärast seda tuleb isale nuga selga lüüa: „Kao siit, ma tean ise paremini, kuidas asjad käivad!”. Isatapp on selles olukorras igati mõistetav, isegi vajalik. Trots.
Probleem on meie ühiskonnas: vanemad pamperdavad oma lapsi, selline alaline ettehooldus, millega nad istutavad neisse ka oma normi mustri, et kuidas peab. Sellega väheneb lapse võimalus oma personaalsust välja näidata. Norm kammitseb. Tuleb oma vanemate eestkoste alt vabaneda. See on üks keeruline asi.

On arvatud, et aeg, mis tudengil kulub koolis õppimiseks, ütleme viis aastat, on heal juhul sama pikk kui aeg, mil unustada kõik õpitu (kuigi see kusagil sügaval alatiseks säilib!) ja alustada nullist, vaba vaimuna.
Jah, see on lahtilaskmine õpitud kogemustest. Kuid kogemus ja teadmine on eri asjad. Teadmine võib blokeerida, kogemus mitte. Teadmine on ajus. Loovus on kõhutundes. On piisavalt inimesi, kes seda ei usalda.

Eriti arvuusku inimesed. On vaja arvnäitajaid. Milline on õpetamises aju ja kõhutunde vahekord?
Üritan üliõpilased nende alateadvusele avada. Alateadvus on loovuse alus. Selleks on mitu metoodikat: pimejoonistus, puudutamine, kõik meeled, erinevad psühholoogilised võtted, mis töötavad ka kunstis.
Parim oleks, kui saaks mõtlemise loomingu algetapis hoopis välja lülitada, kuid see pole võimalik, aju on alati kohal. Aju on nagu tiiger, ta võtab enamasti olukorra oma kontrolli alla.

Kas on võimalik seda taltsutada?
Minu arvates peaks saama. Gurdžijev (Georgi Ivanovitš Gurdžijev, armeenia päritolu mõtleja XX sajandi esimesel poolel, esoteerilise kristluse esindaja. – K. M.) on öelnud, et heas kunstis peaks kajastuma vähemalt kaks komponenti kolmest: aju, süda ja kõhutunne. Lisaks peaks seal olema ka märgatav osa isikupära, millega on tudengitel muidugi raskusi.

Jah, tuleb kogu aeg täpselt doseerida, vaheldumisi – kel on ratsionaalsust liiaga, kel emotsiooni. Kas võib seda ka manipulatsioonina võtta, mõnikord? Mitte vaid õpetuses, vaid ka oma loomingus?
Pigem mitte, sest manipulatsioon, see pole aus.

Mida tähendab ausus kunstis?
See on puhtus. Tahan, et mu tudengid jõuaksid sisemise puhtuseni, mitte et nad hiilivad ümberkaudseid trende, mis on kena, mis sobib, mis meeldib, mis moes. Nad peaksid leidma oma, puhta, ehtsa, autentse väljundi.

Ja see peab tulema seestpoolt. Kuidas suhtud simulatsiooni?
Näivus, soov olla keegi, kes sa tegelikult pole, oma sisekõne eiramine – see on ohtlik.
Piirjoon tegeliku ja näiva vahel on vägagi hägus, isegi spekulatiivne. Kas mõistuseinimene ei olegi kunagi aus? Ehk võib ka kõhutunne olla valelik, kujutlusvõime ja soovmõtlemise tulem?
Kui kõhutunnet ei arvestata, ei saavuta autentsust kunstis kunagi.
Mida vanemaks saad, seda vähem võlts oled. Vaatan enda pealt. Alguses tegin disaini ja selliseid igavesti toredaid asju. Siis, sammhaaval, jõudsin iseendani. Loobusin kõigest – ja nüüd teen, mida tahan.

Omal ajal olid tõenäoliselt autentne ka selles, mida tollal tegid – isegi kui see tagasi vaadates võib näida liiga sileda disainina?
Praegu olen iseenda ees ausam.

Disaini refleksiivne, kommunikatiivne funktsioon on su töödes siiski olemas.
Ega kommunikatiivsusest tõesti ei pääse.

Sinu Hiina reisid. Oletatavasti pole need olnud sotsiaalse iseloomuga, vaid ajendatud eelkõige su vaimsetest huvidest?
Seda küll. Olukord oli alguses üsna kummaline. Otsustasin vastu võtta väljakutse seal, kus oleks kõige raskem, kus peaksin oludega maadlema. Nii et Hiina. Pärast kolme seal oldud nädalat sai mu mõõt täis, kannatus oli katkemas. Kuid tahtsin siiski hiinlaste alkeemilist tausta rohkem tundma õppida ja jäin paigale. Tahtsin teada saada, mille poolest erinevad lääne ja ida alkeemiline õpetus. Ja sain. Lääne alkeemia on väljapoole pööratud. Hiinlane on palju holistilisem, terviklikum ja rohkem sisemise alkeemia praktiseerija. Veri, vereringesüsteem, sealt pärineb kõik. Kuid see teadmine tuleb vabaks lasta. Kõik kogetu on mu kuklateadvuses, lihtsalt tee ja loo selle pinnalt. Usaldan oma käsi: nad on kiiremad ja ka tugevamad kui mu ajutöö.

Nagu kunstnikel ikka, vastasel juhul oleksime teadlased. Kuidas põhjendad iseendale inimlikul tasandil oma tööde hinda? Ehtekunst on ju hirmkallis.
Kui vanaema teeb näiteks hapukurke, siis paneb ta sinna ka meeletu energia, oskused ja tahte. Miks ei võiks ka tema küsida tuhat eurot selle purgi eest, nagu küsivad kunstnikud oma töö eest?
Kui keegi mõne töö omandab, omandab ta ka tükikese minust. See on investeerimine aardesse. Olemata arrogantne, kunstis on avangard, kes toob muutused. Ja nemad on kallid. Järelvägi, hilisem, on juba odavam.
Kuid oletame, et kogu lääne tsivilisatsioon koos oma majandusmuredega sulab kokku. Sellega koos sulab ka kogu kunstiavangard ja selle järelvägi.

Või saab külmutatud? On teatud kvaliteedid, mis jäävad, kuid külmutatud kujul.
Olen sama meelt, miski on teoksil, kuid pole veel juhtumas.

Nagu revolutsioon?
Ei, mitte nii. Hiina on hea näide. Tuhanded inimesed teevad sotsiaaltööd, nagu meil Euroopas seitsmekümnendatel, mis küll lõppkokkuvõttes ebaõnnestus, kuigi ideaalid olid tohutud. Hiinas on oluline andmine, mitte võtmine – nagu läänes.

Mis võiks juhtuda pärast külmutamist, mis järgneb sulale? Voolamine? Auramine?
Oleme muutuste keskel. Uus põlvkond peab siin oma sõna ütlema.

Milline on ideaalstsenaarium, mis võiks juhtuda ehtemaailmas lähima paarikümne aasta jooksul? Ja milline on pessimistlik stsenaarium, halvim võimalik areng?
Ideaalne oleks, kui ehtekunsti võetaks kunstina, mitte vaid käsitööna, disainina. Kui seda ei juhtu, siis oleme võõrad, kummalised.

Üks võimalik must stsenaarium on selline, et lahustume globaliseeruvas kõiksuses. Pendel liigub ja seal taga on jõud. Saabub murdepunkt, peab hakkama äärmuslikust pragmaatilisusest tagasi liikuma, inimlikuma mõõtme suunas, ehtekunstis siis vaimse kvaliteedi poole tagasi. Väärtus­hinnangud loksuvad paika, kui kunsti seisund ühiskonnas enam nii irratsionaalne pole.
See on nagu teemandi müük. Kivitükk ainult, reaalset katet sel ju pole, peale harulduse ja ilu. Irratsionaalsed kategooriad.
Kriis paneb asjad paika. Läbimurre peab tulema.
Ehtekunst on emotsionaalne fenomen, vaimne fenomen, seda vajatakse alati. Lihtsalt inimlik vajadus, see jääb.

Vt ka http://www.ruudtpeters.nl/, http://www.artjewelryforum.org/ajf-blog/ruudt-peters-qi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht