Elu võimalikkusest pärast postmodernismi

Pehmed väärtused kajastusid „ArtVilniuse“ konverentsil mitte üksnes esteetilises, vaid ka enesearengu ja -abi plaanis, keskmesse tõusis oma kohta otsiv loov vaim.

TRIINU SOIKMETS

Rahvusvaheline kunstimess „ArtVilnius“ Vilniuses 2. – 4. X. Konverents „Metamodernismi tähtsus tänapäeval. Millised on loova vaimu arenguvõimalused?“ LITEXPO konverentsisaalis 3. X.

„Teie kõrgeausus, ma ei ole õnnelik,“ pihib peategelane Guido nimeka itaalia režissööri Federico Fellini 1963. aasta filmis „8 ½“. „Miks sa peaksid … olema õnnelik? See ei ole sinu ülesanne. Kes ütles sulle, et me tulime siia maailma, et olla õnnelikud?“ küsib seepeale kardinal, piltlikustades sõnas selle, mida peetakse postmodernistliku olemise ja liikumise üheks tunnuseks – nimetatagu seda siis pessimismiks ja künismiks või kenamini ratsionalismiks ja konstruktivismiks. Kuidas modernismijärgne häda ja viletsus järglase abil ületada, seda püüti välja selgitada kunstimessi „ArtVilniuse“ raames toimunud konverentsil „Metamodernismi tähtsus tänapäeval. Millised on loova vaimu arenguvõimalused?“.

Senised konstruktsioonid ei kehti. Konverentsi keskmes olid metamodernismi mõiste ja olemus postmodernismi järeltulijana ning ka loov vaim kui selle järeltuleku subjekt, uue mõtteviisi kandja. Selle eesmärk oli kirjeldada praeguse kultuuripildi iseärasusi ja ilminguid nii kunstis kui ka ühiskonnas ning lähtekohaks oli võetud põletav probleem ja tõsiasi, et nüüdiskunsti tajutakse segase ja ähmasena, liiga kontseptuaalsena, šokeerida üritavana.

Metamodernismi kontseptsiooni autoriks on dr Robin van den Akker Rotterdami Erasmuse kolledžist, kelle rajatud koolkond selgitab välja ja analüüsib muutusi esteetikas ja kultuuris, mis on sümptomaatilised nii-öelda post-postmodernses olukorras. Vilniuses oli van den Akker kohal virtuaalselt nii nagu mitmed teisedki konverentsikõnelejatest ja -kuulajatest. Virtuaalsus ongi meie aja üks tehnilisi määrajaid: kui modernistlik inimene kuulas raadiot ja postmodernistlik inimene vaatas televiisorit, siis metamodernistlik inimene surfab netis, laeb sealt vajalikku alla ja üles, hangib infot ja väsib sellest, loob suhteid ja katkestab neid. Metamodernistlikule ühiskonnale on olemuslik ülim ühenduvus kõigi ja kõigega, kuid ühtlasi ka küllastumus ja kurnatus, mis sunnib pöörduma tagasi (või edasi?) iseenese juurde ja sisse.

Akker ilmestas oma ettekannet metamodernismi sotsio-eksistentsiaalset arengut tähistava kronoloogiaga alates „tunnetuse lõpust“ (Fredric Jameson, 1984), „ajaloo lõpust“ (Francis Fukuyama, 1991) ja „ruumi lõpust“ (jälle Jameson, 1998) kuni „ajaloo kurvini“ (John Arquilla, 2011), millest viimast tõlgendas ta kui üht uuel aastatuhandel aina enam levinud vastuväidetest ajaloo peatumisele. „Ajaloo paindumine võib samaaegselt tähendada nii selle suunamist teistsugusesse suunda või vormi kui selle kõrvalekaldumise põhjustamist rohkem või vähem sirgest teleoloogilisest narratiivist. Niisamuti hõlmab see kasvavat teadlikkust sellest, mis on kaalul kogu kultuuri ulatuses. Sellegipoolest oleme veel üsna ebakindlad selle osas, mis täpselt sinna kurvi taha peidetud on. See jääb meile tagantjärele tarkuseks.“1 Akker teeb metamodernismist müsteeriumi, mille atraktiivsus sarnaneb hauataguse elu ja nirvaanaga. Tundub, et ajal, mil kõik on justkui juba avastatud ja leiutatud, kätte saadud või vähemalt kättesaadav, vajab raugematu ja rahutu inimloomus ikka eelaimdust millestki veel kaugemast ja suuremast. Või hoopis lihtsamast ja lähedasemast.

Itaalia galerist Stefano Silvestri arvates ei seisne metamodernism Eglė Karpavičiūtė maalis üksinduses ega dekonstruktsioonis, vaid ühenduvuses ja uues humanismis. Eglė Karpavičiūtė. Gagosian. Tehing. Õli, lõuend, 2016.

Galerii Rooster

Millenniumiajastul ehk 2000ndatel libisevad postmodernistlikud tunded kõrvale ja koha võtab sisse metamodernism, mis seisneb uutes tootmisjõududes ja -suhetes ning geopoliitilistes, majandus- ja ökoloogilistes kriisides. Tühi meelelahutus ja mugavus on inimese nüristanud, afektid ei ole tõlgitud emotsioonide keelde, infokülluse eest otsitakse pääsu unenägudest ja šamaanidelt, luuakse ühiskonnaväliseid kommuune, mida toidavad fiktsioonid ja utoopiad. Olukord on apokalüptiline, kuid mitte füüsilise maailma lõpu tähenduses, vaid konstruktsioonide kehtivuse asendumises tabula rasa’ga – ajalugu ei saa otsa, sest ta kirjutab seda ise.

Itaalia galerist Stefano Silvestri püüdis minna konkreetsemaks ja jõuda metamodernismi definitsioonini, kuid möönis, et lihtne ülesanne see ei ole, sest aluseks olevad standardid võivad käest libiseda. Näiteks on kunsti kriteeriume määranud kirik, kui Michelangelo „Viimsele kohtupäevale“ maaliti paarkümmend aastat hiljem juurde niudevööd, sest alastus oli tabu. Või on klassitsism väljendunud eri paigus isemoodi alates Pariisi võidukaarest ja Berliini Brandenburgi väravast kuni ülemkohtu hooneni Washingtonis. Definitsioon võib läbi kukkuda, sest eristavatest teguritest jääb väheks, see ei levi geograafiliselt, seda ei võeta laiemas ringis vastu või tajub järeltulev põlvkond seda hoopis teisiti. Metamodernism on küll mitut sfääri hõlmav kalduvus ja suundumus, kuid võib-olla pole selle defineerimiseks sobiv aeg veel üldse käeski või ei pea see ajaproovile vastu. Kindel on siiski, et vähemalt kunst ja filosoofia on selle oma sihikule võtnud.

Irooniast uussiirusesse. Tehes korraks kõrvalepõike Eestisse, võib tõdeda, et ka meil on küsimus lahtine. Värske kunstiajaloo õpiku2 autorid avaldavad, et kuna nad on mõelnud õpiku sihtgrupi, keskkoolinoore peale, siis peensustesse laskumise asemel on nad teinud lihtsustusi ja üldistusi. Üks üldistus puudutab seisukohta, kas postmodernism valitseb ka praegu või tuleb praegust aega juba kuidagi teisiti nimetada. „Metamodernismi termin jooksis meil aruteludest läbi, kuid õpikusse ei läinud. Niisamuti jäi välja hulk teisi termineid, mis võiksid postmodernismijärgset etappi tähistada. Kuna esineb arvukalt teooriaid, kuid puudub veel see üks selgelt eristuv ja kanda kinnitanud teooria, on pilt hästi kirju. Toome küll mõned näited, nt digimodernsus, kuid kas kinnistub see või mõni teine nimetus, selgub mingi aja pärast.“ Ajaproov on ilmselt pikem kui XXI sajandi esimesed kakskümmend üks aastat.

Tagasi konverentsisaali. „Tavaliselt kirjeldatakse mingit liikumist või voolu vastusena eelnenud liikumisele, tegelikult on aga iga liikumise sees juba järgneva liikumise seemned ja iseenda lõpu faktorid. Kui postmodernismi saab kirjeldada kui tülgastuse, iroonia, hukule määratuse ja lõppemise tunnet, siis metamodernism on vastus sellele: kuigi teadvustame kurvastusega reaalsuse olemust ja olukorda, on meis impulss sellele õnnetule irooniale reageerimiseks, andes sellele uue hoo ja vindi,“ püüdis Silvestri selgitada metamodernistlikke motiive. Tema järel kõneleja, vene kunstikriitik ja ajaloolane Marina Tšekmareva loetles metamodernismi tunnuseid: pööre irooniast uussiirusesse, melanhooliast lootusesse, apaatiast empaatiasse, avatus tulevikule, pehmed esteetilised väärtused. Muutused ei seisne üksnes vormis, stiilis ja laadis – need võivad olla erinevad –, vaid sisus, mõtteviisis.

Pehmed väärtused kajastusid konverentsil mitte üksnes kunstilises ja esteetilises, vaid ka enesearengu ja -abi plaanis, mis toob meid tagasi konverentsi pealkirja sõnastuse teise poole – muutunud maailmas oma kohta otsiva loova vaimuni. Näiteks soovitati „kastist välja mõtlemise“ asemel püüda ka kasti sees olles vaadata kasti teisest vaatenurgast; anda ajule teistsuguseid võimalusi ja kogemusi, mis esmapilgul ei näi vajalikud ega kasulikud; ning arvestada, et loov protsess ei peagi olema efektiivne, sest see võtab aega. Aju aga on häkitav – soorituse suurendamiseks tuleb oma potentsiaalist lahutada segavad tegurid, s.t sisemised takistused, talitseda oma automaatseid reaktsioone ning teha kõike teadlikult sisse- ja väljahingamisest kuni kõigi viie meele töösse rakendamiseni iga pisimagi detaili tajumisel.

Konverentsi harivalt tänuväärseks osaks olid võrdlevad tabelid liikumistest ja nendevahelistest üleminekukriisidest. Näidetena toodi nimesid ja nähtusi kujutavast kunstist, muusika- ja filmitööstusest, aga ka poliitikast ja töökultuurist, eristati nii stiili- kui ka tehnilisi tegureid. Möödunud aegu ei pandud pahaks ega mõistetud hukka, tendentside arengut nenditi küll akadeemilisel taustal, kuid populaarteaduslikus keeles, nagu see mitmele sihtgrupile suunatud konverentsile kohane ongi.

Medamodernistlikku üleminekut tähistavate näidete seas tõi Silvestri esile ka „ArtVilniusel“ esindatud leedu noore kunstniku Eglė Karpavičiūtė ja tema teose „Gagosian. Deal“ ehk „Gagosian. Tehing“ (2016). Maalil kujutatakse kunstnikku sõlmimas lepingut kuulsa galeristi Larry Gagosianiga ja uuritakse seeläbi kunstiinstitutsioonide mõju noore kunstniku karjäärile, kuid Silvestri tõlgendus läheb sügavamale: „Teos, mis kujutab teose müümist, on kurbmänguline, irooniline ja nüüdiskunstis korduv kontseptsioon ning iseenesest täiesti postmodernne idee. Aga autori pehmus lisab sellele metamodernse aspekti. Gagosian ei ole sellel maalil hai, kellena teda tavaliselt kujutatakse. Ta on inimolend: tema kulmud peegeldavad käesurumisele eelnevat kahtlust ja ebakindlust, ta ei tea, kas teist poolt saab usaldada. Aplalt ja ahnelt näivale tehingule on antud teine, romantiline perspektiiv. Siin on vagadust, siin on sidet. Metamodernism ei seisne üksinduses ega dekonstruktsioonis, vaid ühenduvuses ja uues humanismis.“ Silvestri nõustub, et kuigi galeristi ja kunstniku või kliendi suhteid reguleerib tihti võim ja jõud, siis kõnekas on siinkohal just see, kuidas Karpavičiūtė on selle momendi ja karakteri tabanud.

Kas teosel kujutatud tehing tegi Gagosiani, kunstniku või kliendi õnnelikuks? Kui jah, siis kas moepärast või tõeliselt? Vähemalt on kindel, et sammu lähemale ehtsale, mitte teeseldud õnnele astub see, kes oskab lugeda ja luua märke siirusest ja inimlikkusest nii kunstiteose kui ka peegli ees seistes.

1 Metamodernism: Historicity, Affect, and Depth after Postmodernism. Toimetanud Robin van den Akker, Alison Gibbons ja Timotheus Vermeulen. Rowman & Littlefield International, London 2017.

2 Sigrid Abiline, Lumi Kristin Vihterpal, Kunst ja visuaalkultuur 20. ja 21. sajandil. Kunstiajalugu gümnaasiumile II osa. Tallinn 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht