Elektrooniline ärkab ellu

AIVAR TÕNSO

Nagu muudel elualadel toimuvad ka muusikamaailmas muudatused eksponentsiaalselt kiirenevas tempos. Samas ei kulge need protsessid mitte üleöö, vaid sujuvalt ja hiilivalt, sulandudes ajapikku kõige traditsioonilisega. Puutumata ei jää ka meie harjumused ? esialgu võõras ja kauge saab peagi koduseks. Süntesaatori tuleku valulisust (oldi hirmul tavaliste instrumentide tähtsuse vähenemise ees) või vastupidi teisejärgulisust (osaliselt ei peetud süntesaatoriheli üldse muusikaks), ei meenuta tänapäeval enam keegi. 1980ndate lõpus alanud ja 1990ndatel tuule tiibadesse saanud digitaalne buum kõigis oma väljendusvormides pole ikka veel jõudnud tasemeni, kus laiem avalikkus suhtuks sellesse päris loomulikult ja võtaks innovatiivseid lahendusi kui miskit iseenesest mõistetavat. Sellise kitsa kõlapinna põhjuseks võib pidada esimeste arvutite primitiivseid võimalusi, mida jõudumööda rakendati kas siis eksperimenteerijate helilaborites, või lihtsakoelise, mehaanilistel kordustel ehk luupimisel põhineva elektroonilise pop- ja klubimuusika produtseerimisel. Käsikäes arvutitehnoloogia täiustumisega on muutunud intelligentsemaks ka tark- ja riistvaralised lahendused, pakkudes tugevat konkurentsi traditsioonilistele muusikainstrumentidele. Kui esialgu püüti muusikaprogramme luua lähtuvalt juba kasutusel olevate instrumentide loogikast, siis nüüd on käivitunud vastupidised protsessid, st. uuemad süntesaatorid laenavad nii mõndagi arvutitelt.

Huvitaval kombel on võimaluste avardudes kaduma läinud progressiusulisi ringkondi vallanud optimistlik illusioon; varem hinnati tugevasti üle tehnoloogia mõju muusikale ning kultuurile laiemalt.

Arvuti ei ole enam ammu masin, mis juhib inimest nii, nagu kunagised tulevikuutoopiad seda dramaatiliselt kujutasid. Arvuti on eelkõige võimas töövahend ja muusiku instrument, millega on võimalik väljendada oma emotsioone mitte vähem tõetruult kui mõne klassikalise pilliga. Loomulikult on eelduseks selle instrumendi oskuslik käsitlemine. Asjaolu, et arvutit hakatakse aktsepteerima muusikainstrumentide hierarhias kui teiste pillidega võrdväärset live-instrumenti, millega on võimalik vahetult oma emotsioone väljendada, tekiks ikkagi tänu läbimurdele elava esituse kontekstis, mida paraku pole veel toimunud. Paar viimast aastat on olnud selles mõttes revolutsioonilised. Laptop, mis algselt oli lihtsalt eksperimentaalse scene?i mänguasi, on praegu muutunud tavaliseks instrumendiks kollektiivide seas, mis viljelevad kõige erinevamaid stiile jazz?ist rock?ini. Tegijad on mõistnud, kuivõrd palju mugavaid võimalusi pakub arvuti helipildi rikastamiseks.

Minnes tagasi n.-ö. elektroonilise scene?i juurde, siis see pole veel kaugeltki välja kujunenud. Esiteks oleks vaja ehk määratleda kontserdisituatsioon kui selline. Lähtudes mõnest tüüpilisest klassikalise muusika või jazz?ikontserdist, jõuaksime üsna pea ummikuni. Seetõttu oleks mõistlik läheneda üldisemalt pinnalt, pidades kontserdiks situatsiooni, milles osaleb keegi, kes defineerib toimuvat kontserdina. Kõige olulisemaks parameetriks võiks seega pidada esineja dialoogi mis tahes moel keskkonna ja publikuga. Kõigile on lihtne ja arusaadav saksofonimängija või kitarristi käitumine laval, aga laptop?i ja sinna juurde kuuluvate kontrolleritega askeldava artisti etteaste tekitab küsimusi. Levinud on publiku iroonilised märkused a la ei tea, kas laval loetakse meile või mängitakse arvutimänge. Tähtsusetu ei ole siinkohal ka varasemast ajast käibele läinud arusaam arvutimuusikast kui millestki masinlikust, mis on pigem programmeeritud, kui live?is esitatud. Arusaam, et arvutimuusikat teeb masin; et masin juhib inimest, tekkis juba sel ajal, kui arvuteid veel muusika tegemiseks ei kasutatudki. Näiteks Kraftwerk ei töötanud alguses arvutitega, aga suhtumine oli selline. Selle hoiaku kinnistumine on ilmselt seotud ka arvutite kasutamisel sequencer?ina, st. arvuti kui juhtimiskeskus, mis midiprotokolli kaudu juhib mehaaniliselt teisi instrumente, süntesaatoreid/trummimasinaid. Siinkohal pole oluline mitte inimese mänguoskus, vaid programmeerija oskustest tulenevad programmide võimalused. Elektroonilise muusika ringkondades on seda masinlikkust erinevate võtetega ületada püütud. Ühe näitena saavutas mõningast populaarsust nn. fraktalmuusika, mis põhineb etteantud parameetritest lähtuvalt arvutiprogrammi poolt matemaatiliste abstraktse kõlapildiga helindite genereerimisel. Süvenenult kuulates on selline muusika ikkagi tajutav liialt skemaatilisena. Kaasajal, kus vahendid on muutunud tunduvalt paindlikumaks on endiselt probleemiks asjaolu, et publik ei saa aru, kuivõrd arvutimuusiku esinemine on kohapeal sündiv looming. Kuna elektroonilise muusika puhul on ülioluline kriteerium heli kõla kvaliteet ja omapära, siis eeldab hea tulemus niikuinii tugevat eeltööd. Kuna kõik helimanipulatsiooni võimalused on tohutult täiustunud, on võimalik kõiki eeltöödeldud materjale kasutada kontserdisituatsioonis tuhandel moel. Siinkohal pole tähtis mitte ainult heliparameetritega mängimine, vaid ka teoste struktuuri loomine reaalajas hetkesituatsioonist lähtuvalt. Et seda heal tasemel teha, nõuab see keskendumist palju suuremal hulgal tasanditel kui mõne konkreetse traditsioonilise pilli mängimine. Võibolla alles sel piinlikul hetkel, kui masin jookseb kokku ülepingest, mille allikas on meeletult kirglik improvisatsioon, saab publik aru, et tegemist oli sajaprotsendiliselt elusa esitusega.

Probleemi lahendamiseks on otsitud mitmeid võimalusi. Näiteks demonstreeritakse esinemise käigus arvutiekraanil toimuvaid operatsioone videoekraanil, tavaliselt koostöös mõne videoartistiga. Data on tihti esitatud kunstilise videotausta formaadis. Kasutatakse ka mõne publikule paremini nähtava lisaseadmega improviseerimist jne. Mõnes mõttes on tekkinud DJ-kultuuri algusaegadel valitsenuga sarnane olukord, kus DJ-s nähti vaid plaate valivat ja play-nuppu vajutavat vahendajat, nn. elavat jukebox?i. Kindlasti paljud DJ-d ongi sellised, kuid säärase tegevuse kõrval eksisteerib ka DJ-kultuur, mida aktsepteeritakse tänu aja jooksul kujunenud arusaamale oskustest ja andest, mis on hädavajalikud tipptasemel set?i esitamiseks. Oluline on siinkohal tantsuklubiline keskkond, milles on võimalik teatud esinemislaadiga genereerida publiku ja artistide dialoogi. Samasugune nn. kommunikatsioonikeskkonna nõue kehtib kõikvõimalike teiste väljakujunenud muusikaþanrite puhul, klassikast rock?ini.

Tundub, et elektroonilise muusika uuemate vormide jaoks on kommunikatsioonikeskkond, kriteeriumid kvaliteedi hindamiseks ning dialoogi tekkimise rutiin veel välja kujunemata. Senise suhteliselt anonüümse staatuse tõttu on tegemist millegi justkui igal pool ja samas ei kusagil olevaga. Kontserdid toimuvad aeg-ajalt ja väga erinevas kontekstis, tihti on tegemist lisakomponendiga mõnel muul üritusel, näiteks kaasaegse kunsti sündmustel.

Siit hakkabki kooruma ettekujutus elektroonilise muusika keskkonnast. Kuna tegemist on raskesti hõlmatava ja senisest märgatavalt rohkem võimalusi pakkuva valdkonnaga, siis on ka tema keskkond vastavalt hajutatud ja piirideta. Kuna sellised tendentsid leiavad aset pea igas eluvallas, siis võib oodata, et ajapikku uueneb nii muusikute kui ka publiku teadvus. Seda nii keskkonna tajumise kui ka elektroonilisest muusikast kui nähtusest rääkimisel kasutatava sõnavara tasandil. Lähitulevikus võib see vabalt tähendada kaunitest meloodiatest kõnelemise asendumist aruteluga omapäraste algoritmide üle.