Ekstensiivsest intensiivseks
Graafikatriennaali põhinäitus peaks teenitult saama rohkem tähelepanu, sest tegemist ei ole ainult Baltimaade vanima regulaarse graafikanäitusega, vaid kaasaegse kunsti festivaliga.
Tallinna XVII graafikatriennaali põhinäitus „Pilvepurustajad. Intensiivsus vs. kavatsus“ EKKMis kuni 15. VII. Kuraator Margit Säde, kunstnikud Andrea Büttner, Babi Badalov, Bianka Rolando, Christoph Keller, Dorinel Marc, Javier Téllez, Karl Larsson ja Marco Hellberg, Klaus Lutz, Lilli Krõõt Repnau, Marje Taska, Paulo De Cantos, Pavel Pepperstein, Richard John Jones, Robert Walser, Sam Porritt, Sister Mary Corita Kent, Suzanne Treister, Tamar Guimarčes ja Kasper AkhŅj, Tyler Coburn ja Unndor Egill Jonsson.
Viiskümmend aastat tagasi asutatud Tallinna graafikatriennaal (edaspidi TGT) tähistab oma juubeliaastat programmiga, mis kutsub mõtestama TGT traditsiooni kaudu ebatraditsioonilisi alternatiive. See leiabki aset traditsiooni mõnevõrra rikkudes ja esimest korda täielikult loobudes TGT põhinäituse avatud konkursist. See võtab kokku, kuigi teatava äärmusena, viimaste triennaalide suundumusi, kus konkursi abil moodustatud ja seetõttu paratamatult ülevaatlikum ja kirju ilmega põhinäitus ühendatakse kontseptuaalselt ühtlasema ja järjepidevama kuraatorinäitusega. Ohverdanud erandkorras tööde vaba esitamise kaudu toiminud TGT ja kunstnike omavahelise kommunikatsiooni, antakse rohkem ruumi kuraatorinäituse artikuleeritumale ja tugevamale sõnavõtule.
Triennaali reformimine
Seekordse TGT kureeritud põhinäitusega rõhutatakse, et graafika ja sellega suhestuvate kunstimeediumide praeguse seisu uurimise kõrval on TGT võimeline nii ajakohaste kui ka uudsete teemade tõstatamiseks ja lahkamiseks ning vajaduse korral ka ajaloolise materjali aktualiseerimiseks.
Margit Säde kureeritud Tallinna XVII graafikatriennaali põhinäitus „Pilvepurustajad. Intensiivsus vs. kavatsus“ jätkab eelmisel, 2014. aasta triennaalil Maria Kjĺr Themseni kuraatorinäitusega „Kirjaoskus – kirjaoskamatus“ esile tõusnud suunda. Eksponeeritud tööde märgatava arvulise kahanemise arvelt pääseb mõjule nõudlikuma kuraatoripositsiooni rakendamine, aga ka terviklikum, tugevama sisemise dialoogi peal töötav väljapanek. Nii jääb näitusel „Pilvepurustajad“ osalevate kunstnike ja kunstnike gruppide nimekiri kompaktseks: neid on paarikümne ringis. Võrdluseks nägi esimeste TGTde statuut ette kuni 270 teose eksponeerimist, s.t 90 tööd igast Balti riigist. Kuna ühel autoril oli võimalik esitada kuni kolm ja hiljem kuni neli tööd, on siin tõenäoliselt juttu kümnetest ja kümnetest osalejast.
Edaspidi domineeris kasvava osavõtu tendents, sest – Nõukogude olukorra kiuste – avatud ja rahvusvahelise suurnäituse staatust taotlevad triennaali korraldajad kaasasid igal võimalusel osalejaid mitmetest riikidest. Näiteks 1989. aastal eksponeeriti kaheksandal triennaalil, esimest korda ametlikult rahvusvahelisena toimunud TGT-l Eesti Näituste Sinises paviljonis ligi 550 teost. Eesti taasiseseisvumise järel osalevate kunstnike, teoste ja riikide nimekiri ainult kasvas, sellega kõrvuti kasvas ka kaasavate kunstimeediumide arv: TGT elas läbi nii arvulist kui ka sisulist laienemist. Selle kulminatsiooniks võib pidada viieteistkümnendat TGTd „Armastuse, mitte raha pärast“, mis toimus 2011. aastal Kumu kahel suurimal pinnal – suures saalis ja V korruse kaasaegse kunsti galeriis.
Kaks viimast triennaali võimaldavad aga rääkida suunamuutusest: uute osalejariikide ja meediumide ekstensiivse kaasamise on välja vahetanud fookustatud intensiivne käsitlus. 1990. – 2000. aastatel olid aktuaalsed diskussioonid graafika mõiste revideerimise ja TGT kontseptuaalse laiendamise üle ja muu hulgas võeti aluseks tiražeeritavuse põhimõte. See võimaldas tuua triennaali huviorbiiti väga erinevaid paljundatavaid meediume, näiteks kõikvõimalikke fotol ja videol, digitaaltrükil ja graafilisel disainil põhinevaid kunstipraktikaid. Praeguseks võib ehk öelda, et kõnealused diskussioonid ja TGT reformid on suuresti toimunud ning lõpuks on saabunud olukord, kus graafika defineerimise ja ümberdefineerimise asemele tekkinud arusaam trükijärgsest ajastust (post-print age*) võimaldab tegeleda teiste sisuliste teemadega postgraafika vahendite abil.
Pilvekujund
Margit Säde pilvepurustajate kontseptsioon on inspireeritud Austria psühhoanalüütiku Wilhelm Reichi pseudoteaduslikust aparaadist, mille katsetused 1950. aastatel pidid tõestama selle võimet akumuleerida taevast ravivat energiat. Seetõttu kasutab Säde pilvekujundit kõige laiemas tähenduses metafoorina optimismile ja tahtejõule kui inimese igiomastele omadustele, mis peavad vastu ka kõige raskemates oludes. Kõnealuse näituse puhul on märkimisväärne, et selle kuraatori positsioon sarnaneb kunstniku omaga: ta on lubanud endale mängulisemat teemakäsitlust ja peamiste mõistete mitmetähenduslikku tõlgendamist. Rahvusvahelise paralleelina võiks antud juhul tuua Massimiliano Gioni kuraatorinäituse „Entsüklopeediline palee“ LV Veneetsia biennaali raames – omapärast kuraatori-koguja kuriositeetide kabinetti. Ületades biennaali kui nüüdiskunstisündmuse piire, pöördus see eelneva kunsti- ja visuaalkultuuri ajaloo poole.
Vanemate, seni vähetuntud teoste esiletoomine võimaldas muuta nad huvitavate kunstinähtuste eelkäijaks, luues uusi, ajaloos kauem toiminud tähendusi ja ajalooüleseid seoseid ning seega ka uusi kunstigenealoogiaid. Pilvest saab Margit Säde käsitluses mitmetasandiline kujund, vahetu ikonograafiline atribuut ja ka abstraktne sümbol, mis kõnetab füüsikalisi ja sotsiaalseid nähtusi, digitaalseid andmebaase ja vaimseid universumeid – nii domineerivaid kui ka kõrvale lükatuid. Pilv kui koos püsiv, kuid ühtaegu paindlik kogum kehastab muu hulgas terviklikkuse püüet ja on heaks sümboliks ka „Pilvepurustajate“ näitusele. Näitus on kui loominguline žest, kus kunstiteadusliku uuringu tulemuseks on muu hulgas omaette uus teos – sugestiivse narratiiviga näitusekeskkond.
Siinkohal väärib esiletoomist, et Margit Säde on ka „Pilvepurustajate“ tervikliku ja kõnetava näitusekujunduse üks autoritest. EKKMi liigendatud ruumiprogramm sai kasutatud maksimaalselt loomaks igale autorile omaette keskkond, kus näidatakse tema loomingut rikkaliku omamaailmana, kuid võimendatakse ka sünergiat nende maailmade vahel. Osalejate arvu vähendamine võimaldas antud juhul kaasata iga autori puhul rohkem teoseid, näidates tema loomingut sügavamalt.
Õde Mary Corita
Hea näide on Õde Mary Corita, kelle tööd olid Kumus väljas ka Simon Reesi, Eve Kase ja Eha Komissarovi kureeritud viieteistkümnendal TGT põhinäitusel „Armastuse, mitte raha pärast“. Sellel hiidnäitusel oli Corita üks väga paljudest autoritest, EKKMis aga üks valitud mitmest. Kui Kumus oli väljas vaid Corita siiditrükkide komplekt, siis EKKMi väljapanekus on eraldatud ruum, mis avab tema mitmekülgset pedagoogilist tööd ja aktiivsust, kus siiditrükid olid vaid üks osa Corita kogukonnategevuses. Siiditrükkide kõrval pääseb see mõjule tänu raamatute, lendlehtede ja dokumentaalse videomaterjali eksponeerimisele. Koos dokumentaalfilmidega Sõpruse kinos aset leidvast filmiprogrammist sünnib käsitlus Coritast kui erakordsest ühiskonnategelasest, tehes temast „Pilvepurustajate“ inspireerivaima autori.
Oma õpetajatöös on Corita rakendanud vanema kunsti ajaloost tuntud õpipoisiideed, mõtestades seda võimalusena õppida oma ajastu silmapaistvaimatelt kunstnikelt, kellest üks on Andy Warhol. Ometi puudub Warholi töödest ja popkunstist tõukuvas Corita meetodis Warholi künism ja resignatsioon, see meenutab oma sisult pigem Joseph Beuysi kunstikontseptsiooni. Corita maailma muutmise positiivne programm, õpetamise ja igas valdkonnas rakendatava loovuse põhimõtte väärtustamine on sarnased Beuysi laiendatud kunstikontseptsiooniga. Ka ühes dokumentaalfilmis kõlama jäänud Corita vihje Bali saare elanike ütlusele, et „meil ei ole kunsti, me teeme kõike nii hästi, nagu oskame“, on teatud mõttes paralleel Beuysi motole „Igaüks on kunstnik“. Beuysi ökoaktivismi taustal tekitavad küll küsimusi Corita korraldatud karnevalilaadsete ürituste prügi keskkonnajälg, kuid 1960. aastate keskkonnateadlikkus oli teistsugune kui tänapäeval. TGT kontekstis on huvitav mõelda, et Corita 1960. aastate tegevus langes kokku TGT algusajaga. Näiteks siiditrükk „E Eye Love“, mille repro on EKKMi ekspositsiooni lendlehel ja originaaltõmmis samaaegselt väljas näitusel „Mõeldes labürindist. 50 aastat Tallinna graafikatriennaali“ Kumus, on valminud just 1968. aastal, mil toimub esimene TGT – tollal veel nimetusega „Kaasaeg ja graafiline vorm 68. Balti liiduvabariikide estampgraafika näitus“.
Graafikatriennaali koht
Tänavuse TGT põhinäitus võiks teenitult saada rohkem tähelepanu nii kvaliteetse kuraatoritöö kui ka TGT juubeliaasta poolest. Tegemist on ikkagi Baltimaade vanima regulaarnäitusega, mille julge visioon ja järjepidevus, paindlikkus ja ajaga kaasas käiv kontseptsioon on teinud sellest mitte ainult graafika, vaid kogu kaasaegse kunsti festivali. Vast asutatud Riia rahvusvaheline kaasaegse kunsti biennaal on kahtlemata väga põnev, kuid põnev on ka mõelda, et meil on oma biennaalide ajastu eelne suurnäitus, mis pidas vastu nii Nõukogude perioodi tsensuurile kui ka taasiseseisvumisajastu katsumustele. Selles valguses pakub mõtlemisainet XIII Balti triennaal „Unusta tont“, mille Tallinna ekspositsioon naudib väljapanekut ühel kesklinna põhipinnal. Kaasates, nagu ka TGT, rohkelt rahvusvahelisi osalejaid, rõhutab 1979. aastast tegutsev Balti triennaal Baltimaade koostööd, mis graafikasündmusena asutatud TGT poliitikas on praeguseks tagaplaanile jäänud. Kuid TGT vajaks positsioneerimist mitte ainult meie kunstivälja, vaid ka Tallinna linna poolt, kelle visiitkaart on see pikemat aega olnud.
Käesoleva triennaali põhinäitus toob esile küsimusi TGT sisu ja ülesehituse kohta. Kas TGT on graafikakunsti ülevaatlik suurnäitus või süvakontseptuaalne kuraatoriuurimus ning kas seda senistel TGTdel esinenud polaarsust on võimalik lepitada? Kas TGT on eelkõige nüüdiskunstisündmus, mis peaks keskenduma oma kaasajal toimuvatele protsessidele, või on õigustatud ka vanemate kunstinähtuste kasutus, nt seni vähetuntud autorite loomingu käibesse ja kaasaegsesse konteksti toomise eesmärgil? Missugune peab olema uuema ja vanema kunsti vahekord, et näitusest ei saaks museaalne väljapanek? Neile küsimustele ei olegi ilmselgelt õigeid vastuseid, kuid nende tõstatamine aitab mõtestada TGT poole sajandi pikkust traditsiooni ja ajas muutuvat identiteeti, aga ka defineerida selle praegust seisu ja asendit ning mõelda tuleviku peale.
* Vt Cassandra Wilmot, IMPACT 9. Printmaking in the Post-Print Age: Critical and Creative Methods in the Context of Contemporary Art and Society – Centre for Curating the Archive. Kaplinna ülikool, 1. XII 2015.