Ekraanita enam läbi ei saa

„Ekraani arheoloogia“ on oluline kõigile neile, keda huvitavad rahvusvaheline koostöö, audiovisuaalse kunsti eksport ja põlvkondade kultuurimälu sidusus.

TÕNU VIRVE

Näitus „Ekraani arheoloogia“ Kumus kuni 14. X. Kuraatorid Eha Komissarov ja Triin Tulgiste, kunstnikud Erik Bünger, David Claerbout, Paul Kuimet, Marge Monko, Deimantas Narkevičius, Rosalind Nashashibi ja Lucy Skaer, Taavi Suisalu, Artur Żmijewski, Timo Toots, Ivar Veermäe, Sigrid Viir, Tõnis Vint ja Pinar Yoldas. Kujundanud Jaana Jüris ja Neeme Külm, graafiliselt kujundanud Aadam Kaarma ja Sandra Kossorotova.

Kunstiga on enamasti nii, et mida rohkem seoseid ehk eelteadmisi, kogemusi ja kultuurimälu, seda mõjuvamad on andekate loojate teosed. „Ekraani arheoloogia“ andis erilise energialaksu, sest äratas minus kujunemisaastate nostalgilisi mälukilde: filmid ja videod elustasid möödunud sajandi õpi- ja loomeaastate sündmused. Näitusel on need tõlgitud XXI sajandi ühiskonda kõnetavasse audiovisuaalse kunsti keelde.

Näituse „Ekraani arheoloogia“ kuraatorid on ühendanud mitu põlvkonda. Näituse ideeliseks taustaks on tõsiasi, et 1990ndate algusest on osas Eesti kunstist järjepidevalt ja intensiivselt tegeldud uute tehnoloogiate ja avangardistliku vaimsusega. Kulgetud on paralleelselt Eesti riigi arenguga: 1990. aastate algul valiti infotehnoloogia üheks prioriteediks ja käivitati ainulaadne e-riigi projekt.

Praegu on võimatu eristada rangete piiridega kunstimeediume, nagu video, film või foto. Niisiis on ekraani mõistele keskendumisel lähtutud ka meediumijärgse ajastu loogikast, otsitud pigem kunstnikke ühendavaid sisulisi märksõnu kui formaalseid tunnuseid. Uute vaimsete väärtuste ja tehnoloogiliste vahenditega kujundatud maastikul pannakse senised tähendused kahtluse alla ning just audiovisuaalses kunstis nähakse võimalust leiutada uutele suhetele väärtusi ning täita tühjus tähendustega. Videot, fotot, muusikat, vaikust ja filmi siduval näitusel paisatakse publikusse audiovisuaalne sõnum, punguva filmikunsti muutuste ideoloogia.

Näituse keskne teos on Juri Sobolevi installatsioon, kus on mandalate ja kosmiliste kujundite kombineerimisega loodud täiesti uus totaalne keskkond. Sobolevi teosega on dialoogis Tõnis Vindi teos rahvamustrite ainetel. Näituse teises osas on keskmes noored Eesti kunstnikud, kes on huvitatud samalaadsetest teemadest, kuid kasutavad uut tehnoloogiat. Berliinis elav ja töötav eesti kunstnik Ivar Veermäe käsitleb videoinstallatsioonis „Koopia“ kolme tüüpi kopeerimist. Esimene on XIX sajandi lõpus Regensburgi ehitatud Walhalla, mis on Ateena Parthenoni peaaegu täpne koopia, sisaldab aga saksa identiteeti. Teine koopia on ISISe Süürias hävitatud Palmyra võidukaar, mille on taas tootnud üks Inglise institutsioon fotogramm-meetria ja 3D-mudeldamise abil. Kolmanda koopia moodustavad Starbucksi PR-aktsiooni käigus Milano keskväljakule istutatud palmid, mis tekitasid vastuolulise tagasiside. „Koopiaga“ on tõstatatud taas küsimus, mis juhtub objektiga, kui see on algsest keskkonnast välja viidud ja seeläbi teistsuguse tähenduse omandanud.

David Claerbout’i video „Kuningas. Alfred Wertheimeri 1956. aasta foto järgi noorest mehest nimega Elvis Presley“, 2015-2016. Videokaader.

Pressifoto

„Ekraani arheoloogias“ osalejate koosseisu kuulub ka kunstnike grupp, kes on palutud edasi arendama ning uue nurga alt mõtestama selliseid teemasid nagu digiturvalisus, ekraani ja vanema tehnoloogia suhe ja visuaalkultuuri kriitika. „Näitusel võib vaataja kogeda ekraani võimekust kõige erinevamate representatsioonide loojana. Ekraan kui kunstiväljal kinnistunud meedium, mille levikut nüüdiskunstis võrdleksin maalikunsti kultusosaga XX sajandi kunstis, suudab ühendada vanu ja uusi meediaid, et eksponeerida fotot liikuvate kujundite rollis, miksida analoog- ja digitaalkultuuri vahendeid,“ selgitab Eha Komissarov.

Alfred Kongo juhitud suvepraktika Tartu kunstikoolis oli alati erakordselt inspireeriv. Kord proovisime Rein Tammikuga Kanepi maalipraktika laagris jäljendada Paul Gauguini. Meie võtmeteos oli varjatud erootikaga maal „Miks sa vihane oled?“ (1896). Sellest pealkirjast kujunes ka teismeliste kunstipoiste ühemõtteline kiusuküsimus tüdrukõppuritele: „Miks sa nii vihane oled?“ Rosalind Nashashibi ja Lucy Skaer jälgivad oma samanimelises filmis Tahiti naisi, kelle on kunstiajalukku jäädvustanud Paul Gauguini post­impressionistlikud teosed. Oli kosutav vaadata stiilipuhast arthouse’i filmi.

Deimantas Narkevičius käsitleb videos „20. juuli 2015“ oma loomingu pealiini, s.o monumenti kui materialiseerunud ideoloogiakandjat ja selle tähenduse muutumist ajas. Teema on mulle hingelähedane, sest kümmekond aastat tagasi tegime kunstiteadlase Juta Kivimäe ning noorte filmitegijate Rasmus Puksmanni ja Arthur Virvega kunstidokumentaali „Monument“.

Frankfurdi koolkonna esindajad Herbert Marcuse ja Erich Fromm on arvanud, et nagu üksikisikud, nii võib ka ühiskond kannatada arengupeetuse käes. Nende arvates ei tulene täiskasvanute suutmatus saavutada emotsionaalset, sotsiaalset või kognitiivset küpsust niivõrd isiku enda puudustest, vaid on tingitud pigem ühiskonnast. 1946. aastal Ameerikas käinud Prantsuse antropoloog Claude Lévi-Strauss täheldas Ameerika kultuuris armsaid lapsikuse tunnuseid. Eriti märkis ta ära täiskasvanute lapsemeelse pesapalli-jumaldamise, kire mänguasjaga sarnanevate autode vastu ja märkimisväärse hulga aega, mis pühendatakse hobidele. Praegused teadlased leiavad, et see infantiilne eetos ei ole enam nii võluv, see-eest aga märksa levinum. Lapselikku eetost võib pidada tavaliseks või lõbustavakski, aga kindlasti on see eriti külgetõmbav ühiskonna kriiside ja hirmu süvenemise ajal. Lihtsate, hõlpsate ja kiirete lahenduste eelistamisel jäävad teised poliitilised lahendused loomupäraselt varju.

Valdkondadeülese kunstniku ja teadlase Pinar Yoldase video „Kitty Ai. Tehisintellekt kui valitseja“ räägib animeeritud 3D-kassist tööstushiidlinnastu valitsejana 2039. aastal. Tehismõistus on võtnud armsa kiisu kuju, et ei teeks inimestele hirmu. Tuleviku kass räägib mineviku kriisidest, nagu pagulaskriis, kliimamuutused ja pahaendeline poliitiline kriis, ja nende ebaõnnestunud lahendustest ning inimeste suutmatusest hiidtaristut valitseda.

Kui 1970ndate lõpul pakkusid sõbrad ajakirjast Noorus mulle võimaluse kujundada detsembrinumber, ei seadnud nad mingeid piiranguid, et „lase aga mõttel vabalt lennata“. Nii propageerisin noorsoo poliitilises ajakirjas oma lemmikuid Diane Arbust, Elvis Presleyt ja mitmeid teisi avangardiste. Tsensuur oli tollal päris naljakas. Jõuluvana postkaardi tõttu peeti ajakirja ilmumist kinni, kuni jõulud läbi said. Nõukogude näärivanaks muutunud jõuluvanaga oli kõik jälle okei. Seik meenus David Claerbout’ teost „Kuningas“ nautides. Teos põhineb Alfred Wertheimeri 1956. aastal tehtud fotol Elvis Presleyst. 21aastane noor mees oli siis just läbimurde ja kuulsuse lävel. 3D-animatsioon haarab fotomanipulatsiooni abil vaataja endasse ja viib iidolile võimalikult lähedale.

Artur Żmijewski vastuoluline video toob vaatajani elu põgenikelaagrites. Avangardkunst kompab lubatu piire, sunnib mõtlema filmimeediumi neutraalsusele, aga ka kunstniku vastutusele sotsiaalselt teravate teemade käsitlemisel. Võimas mõju.

Eha Komissarov soovitas mul eriliselt süveneda Rootsi kunstniku, kirjaniku ja helilooja Erik Büngeri 45minutilisse filmi „Kolmas mees“. Vaatasin korduvalt ning mõtisklesin autori kultuurimälu haarde üle. Videos uuritakse filmiklassika põhjal laulude tumedamat poolust, muusikat kui parasiiti, mis kunagi inimkonna nakatas ja on seejärel lainetena kehalt kehale levinud. Teema on valdkondadeülene, XXI sajandi audiovisuaalse kunsti filosoofiline vundament, mida tasub arvestada. Erik Bünger on avanud nüüdisaja audiovisuaalse väärtkunsti olemuse.

Ülipõnev näitus toob välja praegusaegse kunstiliikide segunemise: ühilduvad maalikunst, meedia, teater, foto ja elavad pildid. Kuna olen nende aladega eri aegadel tegelenud, siis tundsin pimedates, tippkunstist tiinetes saalides, nagu oleksin jõudnud oma vaimsesse ja inspireerivasse XXI sajandi koduruumi. Näitus on oluline kõigile neile, keda huvitavad rahvusvaheline koostöö, audiovisuaalse kunsti eksport ja põlvkondade kultuurimälu sidusus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht