Ei sõjale!

Aktivistidel ei õnnestunud küll Londoni relvamessi ära jätta, aga neil läks korda tekitada lisakulusid ja tuua Briti valitsuse kahepalgelisus avalikkuse ette.

MARE TRALLA

4. – 15. IX organiseerisid Londoni aktivistid ulatusliku sõja- ja relvaärivastase kampaania. Protestiaktsioonide eesmärk oli ära jätta iga kahe aasta tagant Londoni Exceli keskuses toimuv rahvusvaheline kaitse- ja turvavarustuse väljapanek (Defence and Security Equipment International Exhibition, DSEI), maailma üks suurimatest relvatööstuse kaubandusmessidest.

Messil osaleb üle 1500 firma, kes müüvad sõjavarustust püstolitest tankide, hävituslennukite ja sõjalaevadeni. Salastatud ja üliturvatud messi tohivad külastada vaid Briti valitsuse kutsutud teiste riikide valitsuse ja sõjaväe esindajad, sealhulgas ka inimõigusi rikkuvate autoritaarsete režiimide ja sõdivate riikide esindajad nagu Saudi Araabia, Bahrein, Alžeeria, Omaan, Egiptus, Türgi, Mehhiko, Pakistan jt.

Nendesse riikidesse relvade müümisega rikutakse rahvusvahelisi kokkuleppeid ja aidatakse kaasa režiimide vägivaldsele tegevusele. Näiteks Saudi Araabia on kasutanud Jeemenis tsiviil­elanike tapmiseks Suurbritannias toodetud keelatud kobarpomme. Sõda Jeemenis on viinud katastroofini: tuhanded on tapetud, miljonid on näljas, taristu on purustatud ja meditsiiniabi peaaegu olematu.

2011. aastal koondasid Londonis oma jõud rahuliikumisega seotud rühmitused ja üksikisikud, et relvamess ära jäetaks. Nii ongi Stop the Arms Fair sellest peale koordineerinud DSEI-vastaseid aktsioone teabekogumisest ja töötubadest kuni meediakampaaniate ja protestideni. Nende väljaastumiste taktika ja meetodid on välja kasvanud rahumeelse kodanikuallumatuse traditsioonist. Liikumise mõtteline esiisa on Henry David Thoreau, kes esitas 1849. aastal essees „Kodanikuallumatus“ küsimuse, miks alluda valitsusele, kelle seadused on kodanike meelest ebaõiglased.

Rahumeelsed protestijad kasutavad oma tegevuses sageli kunstimeetodeid, et luua meeldejäävaid sümboleid, millega mõjutada nii neid, kelle vastu aktsioonid on suunatud, kui ka muuta valitsevaid arusaamu. Lausa ikonograafiline näide on John Lennoni ja Yoko Ono Vietnami sõja vastane aktsioon 1969. aastal: nad lihtsalt lamasid voodis.

Relvastumist põhjendatakse kaitse­vajadusega, kuid see viib sageli kas ennetava või karistava ründamiseni. Kõiki kaitserelvi saab kasutada ründerelvadena, lubatud ja lubamatu relvakasutuse piir on olematu. Igasugune relvaäri on ebaõiglane, eriti selline, mis soodustab süstemaatilist inimkonna­vaenulikku tegevust. Kõigi sõdade ja relva­konfliktide põhjus on lihtsustatult öeldes ahnus. Paratamatult oleme nupud selles ahnuse mängus, kuid saame siiski oma käitumisega näidata, kas jääme passiivseteks nuppudeks, keda liigutavad teised, või üritame ise selle tegevuse üle kontrolli saada.

Tänavuste aktsioonide ettevalmistused algasid üle aasta tagasi. Relvamessi installeerimise ja sõjatehnika kohaleviimise takistamiseks planeeriti messieelseks nädalaks ohtralt väljaastumisi. Aktivistid kasutasid kõikvõimalikke loomingulisi meetodeid, et blokeerida Exceli keskusesse viivad maanteed. Nädal jaotati teemapäevadeks: esmaspäeva loosung oli „Lõpetage Iisraeli relvastamine!“, teisipäeval „Sõjas pole usku“, kolmapäeval „Ei tuumarelvadele ja jaa taastuvenergiale!“, neljapäeval „Piirideta liikumine inimestele, mitte relvadele!“, reedel korraldati akadeemiline konverents, laupäeval oli suur aktsioonide päev ehk vastupanu karneval ja pühapäeval hariduspäev.

Rahumeelsete aktsioonide hulka, millega liiklus peatati, kuulusid performance’id, piknikud, tantsutunnid, töötoad, drag’i-etteasted, palvetamised, pallimäng, loengud, jenka, ühislaulmine, käsitöötoad, rahumeelne tänaval seismine või istumine, daalekite invasioon ja teised kostümeeritud happening’id, maalimine, joonistamine, kõned, teesklemine, et ollakse surnud, installatsioonid jne. Kui aktivistidel õnnestus ennast kas üksteise või mõne sõjamasina külge lukustada, siis saadi liiklus lausa mõneks tunniks peatada.

Varasemate aastatega võrreldes oli seekord väljas tunduvalt rohkem politseinikke. Seega tuli olla pidevalt loominguline, mõelda kogu aeg midagi uut välja ja see samaaegselt mitmes kohas läbi viia, et politsei tähelepanu hajutada ning efektiivsemalt tegutseda. Neljapäeval, inimeste piirideta liikumise päeval, tegin minagi väikese happening’i. Kasutades ülisuuri rakettidest kudumisvardaid, õpetasin protestijatele elementaarseid kudumisvõtteid. Selle tegevuse käigus valmistasime umbes viie meetri pikkuse võrgu, mida sai hiljem riigipiiri markeerijana tänava blokeerimiseks kasutada. Food Not Bombs grupp korraldas pikniku, annetatud toiduainetega veganisöömaaja tänaval. Kui politsei hakkas piknikut laiali ajama, siis kasvas see üle spontaanseks happening’iks: kui kellelgi kukkus riis maha, siis hakkas ta seda rahulikult lusikaga tänavalt sööma, et liiklust kauem kinni hoida.

Kuna DSEI messil on müüdud rahvusvaheliste kokkulepete alusel keelatud sõjatehnikat (maamiine, kobarpomme, süütepomme ja pimestavaid laserrelvi), siis korraldasid rahu eest seisvad sõjaveteranid (Veterans for Peace) aktsiooni, mille käigus peatasid veokeid, et kontrollida, kas messile viiakse keelatud relvi. Loomulikult üritas politsei seda aktsiooni takistada. Sõjaveteranidel õnnestus saata messile oma salaagent ja tuvastada, et seal demonstreeriti Dragonfly-nimelist laserrelva, mille käikulaskmisel rikutakse ilmselt 1995. aastal sõlmitud pimestavate laserrelvade kasutamist keelavat protokolli.

Tänavused protestiaktsioonid olid suuremad, loomingulisemad ja efektiivsemad kui varem, ka aktiviste arreteeriti märgatavalt rohkem kui varem (sadakond). Kui poleks aga olnud aktsioone ega heategevuslikku kunstinäitust, kuhu teiste kunstnike seas oli annetanud oma teose ka Banksy ja mille müük oksjonil 205 000 naela eest tekitas rohket rahvusvahelist meediahuvi, siis ei oleks sellest relvamessist avalikkuses suurt midagi kuulda olnud.

Aktivistidel ei õnnestunud seda messi küll ära jätta, aga neil läks korda tekitada piisavalt lisakulusid, venitada messi ülesehitamist ja informeerida meediatähelepanu tõttu avalikkust selle messi toimumisest ning tuua fookusesse Briti valitsuse kahepalgelisus.

Paljude aktivistide meetodid on seotud kunstipraktikaga – seekord sai kunstist relv relvaäri vastu. Kindlalt olen aga vastu aktivistide tegevuse ülekandmisele kontekstivabasse galeriiruumi.