Eeva Ant 24. XI 1940 – 6. XI 2020

Eeva Ant sündis Tartus, aga kasvas Jõgevamaal Eristveres Orava talus. Sääl karjas käies ja mesilasi valvates ning niisama rõõmsalt koplites, metsatukkades ja vanaema rikkas lilleaias ringi silgates kasvas temasse ka sügavam loodusetunnetus. Jõgeval koolis käies sattusid Eeva Andi joonistusõpetajaiks hilispallas­lased Helju Sarnet Zauram ja Silvia Jõgever. See oli hää enne, kuigi kunsti juurde jõudis Ant suhteliselt hilja.

Leiva tõi Eeva Andi lauale pääle kooli lõpetamist 1962. aastal hoopis raamatupidamistöö nii Jõgeval kui ka Tartus. Ta tegi ära sisseastumiseksamid ülikooli majandusteaduskonda, kuid tervis ei võimaldanud jätkata. Nii jõudiski ta ühel hääl päeval Tartu riikliku kunstimuuseumi juures tegutsenud kujutava kunsti kaugõppekursustele, kus tema juhendajaiks aastail 1977–1988 olid Raimo Saare ja hilispallaslane Lembit Saarts. Talviti toimetati muuseumis, suviti käidi maali­laagris Eestimaa eri paigus. Eeva Ant oli andekas õpilane, aga kohtumine Lembit Saartsiga muutis tema elu pöördeliselt teisitigi. Neist said kaasad. Suuresti tänu Eeva intelligentsile ja pühendumisele elas Lembit (1924–2016) pika elu ja oli kõrge eani loomevõimeline.

Eeva Andi maalide koloriit on summutatud, aga peen, tundlik ja varjundiline. Meelismotiivid hõlmavad loodust ja lilli, aga ta on loonud ka mõjuvaid üldistusi natuuri ja kujutluse piiril, nii et kujund hakkab kõnelema omaette. Näitusil hakkas Eeva Ant esinema 1988. aastal, Tartu kunsti ülevaatenäitusil 1993. aastast. Isikunäitused on toimunud Tartus, Jõgeval ja Pärnus, põhiliselt koos Lembit Saartsiga, aga ka teise kunstisugulase Evi Gailitiga.

2006. aastal võeti Eeva Ant kunstiühingu Pallas liikmeks.

Teda saatnud haprale tervisele oli Eeva Andil vastu panna kiindumus raamatuisse, soe huumorimeel ja võime hoolida loodusest ja ligimesist. Tema süda oli õige koha pääl.

Eeva Andiga jäeti hüvasti läinud reedel Tartu krematooriumis. Urn tuhaga sängitatakse perekonna hauaplatsile Siimusti surnuaial.

Kunstiühing Pallas