Eesti naiskunstnikud ja pärisorjuse taak

Kuigi Soome naiskunstnike töödest on saanud ekspordiartikkel ja naiskunstnike ülevaatenäitused ei paku Soomes enam pinget, on nendegi kunstiajaloos veel tühimikke.

REET PIUS

Näitus „Eneseloomine. Emantsipeeruv naine Eesti ja Soome kunstis“ Kumu suures saalis kuni 26. IV. Kuraatorid Tiina Abel ja Anu Allas, konsultant Anu Utriainen (Ateneumi kunstimuuseum), kujundaja arhitektuuribüroo b210, graafiline disainer Aadam Kaarma ja raamatu kujundaja Tuuli Aule.

Eesti ja Soome naiskunstnike näitus hõlmab ajavahemikku XIX sajandi algusest 1950. aastani. Eesti poolelt torkab silma suur hulk baltisakslasi: 99 Eesti päritolu kunstnikust on (balti)sakslasi rohkem kui kolmandik. Valdav osa neist lülitus kunstiellu XIX sajandi teisel poolel, kuigi see väide on mõnevõrra tinglik: vaid vähesed neist esinesid näitustel ja täitsid tellimustöid, kuid mõnedki neist andsid kunstitunde ja lõid nii pinnase Eesti kunstnikkonna tekkeks.

Soome naised. Soome pidas kohaseks tähistada 2019. aastal Soome Vabariigi ja Jaapani Keisririigi diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva Soome modernistlike naiskunstnike näitusega „Moodne naine. Soome naiskunstnike tööd Ateneumi kogudest“ Tōkyō lääne kunsti muuseumis. Soome nais­kunstnike töödest on tehtud omamoodi ekspordiartikkel, millega rõhutatakse võrdõiguslikkust. Kuid ka Jaapanis on naised kunstiga tegelenud juba XVIII sajandil ja vahest varemgi, praegu domineerivad muuseumide juhtkonnas ja tegutsevad kuraatoritena peamiselt noorema­poolsed naised.

Tallinna näituse avamisel kõlas soomlastelt väike väsimusenoot: tundub, et neile on teema sellisena esitatult end ammendanud. Kuid ühisnäitus loob – vähemalt meile – võrdlusmomente ja toob ajalises tagasivaates esile naabermaade naiste erinevaid võimalusi.

Soome Kunstiühingu 1848. aastal asutatud joonistuskooli võisid astuda ka naised. Seda võimalust kasutas kohe Victoria Åberg, kes on üks esimesi Soome naiskunstnikke. 1857. aastal hakkas selts andma välja ka noore kunstniku autasusid, esimese viie aasta kaheteistkümnest preemiast võitsid naised üksteist. Märkimisväärne hulk naisi pälvis selle preemia ja ka riiklikke reisistipendiume järgnevatelgi kümnenditel.

See oli selge signaal, et naised olid kunstimaailma oodatud. Teoloogiaprofessori perekonda sündinud Alexandra Frosterus-Såltin olevat maalinud üle 70 altarmaali, tema töid reprodutseeriti ka postkaartidel, mis osutas tollal edukusele. Järgmine Soome naiskunstnike põlvkond nagu näiteks Maria Wiik, Helene Schjerfbeck, Ellen Thesleff või Sigrid Schaumann olid tollase näituse­tegevuse loomulik osa, ka Euroopa õppereisid kuulusid sinna juurde. Eestlastest naiskunstnike esimene põlvkond ei olnud veel sündinudki.

Pärisorjuse taak. Kumu näitusel käsitletakse baltisakslasi ja eestlasi koos, ometi on tegemist kahe täiesti eraldiseisva ja võrreldamatu maailmaga. 2019. aastal möödus 200 aastat pärisorjuse kaotamisest Liivimaal, möödunud suvel tähistasime selle sündmuse auks korraldatud esimese eesti üldlaulupeo 150. aastapäeva.

Leesi Erm. Vaip nukumotiiviga. Rüiu, 1947. ETDMi kogu

Mari Volens

Eestis sai talude päriseksostmine alguse 1860ndate keskpaigas ning 1880ndate keskpaigaks oli Viljandimaal ostetud 80% taludest. Põhja-Eestis ehk Eestimaa kubermangus oli see protsess palju hilisem. Geograafiline pärit­olu hakkab silma ka mujale haridust nõutama läinud naiste seas. Esimesed eesti soost naiskunstnikud Anna Luik-Püüman, Juuli Suits, Adele Ennus, Hilda Orgusaar ja Vanda Juhansoo sündisid Liivimaal. Erandiks on Lydia Wademan-Jans, kes sündis Tallinnas kantseleiteenija, seega talupojaseisusega võrreldes moodsamas, karjääri teinud perekonnas.

Viljandi-, Tartu- ja Pärnumaalt mindi kas Peterburi, kus õpiti Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi koolis või Soome Ateneumi kunsttööstuskooli. Kas eesti naisi õppis ka Jung-Stillingi kunstikoolis Riias, Kumu näituse kataloogist ei selgu.

Kuid ikkagi jäid eestlaste majanduslikud võimalused oma lastele hariduse pakkumises ja hilisemas toetamises alla baltisakslastele, kes kuulusid ühiskonna eliiti. Kodumaale tagasi tulnud kunstnikud valisid enamasti õpetamise. Ainult vabaloomingust ja näitustel esinemisega ei elanud keegi ära.

Niisiis on eesti naiskunstnike ja nende kunsti sünnivalud kinni kolmes asjas: eestlaste liikumisvabaduse puudumine, mis leevenes alles 1863. aasta passiseadusega; majanduslikes raskustes ja sellest tulenevalt mentaliteedis, mis nägi kunstnikus ebakindlat, hedonistlikku ja ka naisele sobimatut väljavaadet. Pärisorjuslikust korrast tingitud vaevused kestsid Eesti Vabariigi loomiseni.

Eesti Vabariik. Minu vaarisa Juhan Vandel jõudis oma talu ostmiseni Harju­maal 1905. aasta paiku. Tema viiest tütrest vanim valis kooliõpetaja ameti, kuigi olevat tahtnud minna 1914. aastal Tallinnas avatud kunsttööstuskooli. Veel 1924. aastal ei kiitnud minu talumehest vaarisa oma kolmanda tütre Lisette (Leesi Erm) õppima asumist riigi kunsttööstuskooli heaks, kuigi oli soosinud vanema tütre õpinguid Rakvere õpetajate seminaris ja järgmise tütre Salme valitud õmbluskooli. Alles siis, kui Lisette (Leesi Erm) oli jõudnud kolmandale kursusele ja tegi oma isast portree, leppis isa olukorraga.

Kunstnik saab ennast kehtestada ainult avalikkuse ees, näitusel või ka suurte tellimustega. Vähemalt nii on see olnud euroopalikus kunstielus. Et näitustel on žürii, siis tähendab valituks osutumine juba iseenesest väikest tunnustust. Kunsti arvustatakse meediumide kaupa. Vähemalt nii on see olnud modernistlikust käsitlusest peale. See on aga omakorda tekitanud meediumide hierarhilise rea: maal, skulptuur, graafika ning kõige sabas rakenduskunst. Rakenduskunstis oli naiste osa suurem, kuid mitmes XX sajandi algupoole arvustuses torkab silma, et just rakenduskunstis esitletakse kunstnikku vaid initsiaali ja perekonnanimega. Arvatavasti olid tolle­aegsele kunstihuvilisele autorite nimed teada ning sooneutraalsus ei olnud taotluslik.

Soome naised startisid kunstimaailma üle poole sajandi varem kui nende eestlastest suguõed. 1930ndatel, mil saab rääkida ka Eestis väljakujunenud kunstielust, valitses siin modernistlik kunstikirjutusviis ja kedagi ei huvitanud ei naiste-kunstnike olukord ega ka esindatus. Kuid 1939. aastal korraldatud esinduslik naiskunstnike näitus Tallinna Kunstihoones tekitas siiski omajagu elevust. Arvustustes öeldakse domineerivat „kergem“ kunst ehk graafika ja akvarell, arvustuste üldine toon on positiivne.

Epiloog. Kuid ega ka Soomes ei ole kõik naised-kunstnikud veel avastatud ja neile kunstiajaloos oma paik leitud. 2004. aastal andis Soome Post välja margi­ploki „Fabergé Egg“, mille disainer on Alma Pihl. Soome avalikusele sai teatavaks, et kuulsa Fabergé tehase disainer Alma Pihl, kes on mitmete ülemaailmselt tuntud juveeliteoste autor, elas 1920. aastast Soomes ja töötas pea elu lõpuni koolis kunstiõpetajana. Tema hiilgav karjäär Peterburis oli lõppenud 32aastaselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht