Eesti biennaali südamikku

Maria Arusoo: „Giardinis asuv Rietveldi paviljon on eriline, kuid me teeme, nagu igal varasemal korralgi, parimat näitust, mida suudame.“

REET VARBLANE

Eile hommikul tuli rõõmustav uudis, et Mondriaani fondi uus direktor Eelco van der Lingen pakub Eestile järgmisel Veneetsia biennaalil 2021. aastal Hollandi paviljoni Giardinis. Hollandi väljapanek on seekord eksperimendi korras linnaruumis.

Pole kahtlust, et Giardini on parim paik, mida üldse tahta võib. Hollandi paviljon asub Giardini sissepääsu lähedal, mis tagab, et ükski külastaja ei lähe sellest mööda. Veneetsia biennaali Eesti näitust on 1999. aastast korraldanud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Maria Arusoo on olnud Eesti paviljoni komissar 2013. aastast, kui Eestit esindas Dénes Farkas.

Kui ootamatult see ettepanek tuli?

Ettepanek tuli täiesti ootamatult. Eelco van der Lingenit tunnen rahvusvaheliste kontaktide kaudu juba varem, olen ka Mondriaani fondi kutsel Hollandis uurimisreisil käinud, kuid Veneetsia biennaali korraldamisel ei ole me varem koostööd teinud. Mondriaani kolleegid on alati Eesti paviljoni avamisel käinud, oleme neile eesti kunsti tutvustanud ja nad on meie keskuse tegevusega tuttavad. Mondriaani fond on toetanud Eestist pärit Hollandiga seotud kunstnikke ja ka Hollandi kunstnike esinemist näitustel Eestis. Eesti ei ole neile tundmatu maa. Ometi pidin Eelcolt mitu korda üle küsima, kas saan temast õigesti aru, sest see pakkumine oli esiti ikka väga ootamatu.

Millise vastutuse see endaga kaasa toob? 

Seda, kas uus ruum toob kaasa eraldi vastutuse, ma ei rõhutaks, sest oleme alati andnud endast maksimumi. See on ka põhjus, miks hollandlased meid oma paviljoni külaliseks kutsusid. See on meie eelnevate paviljonide ja kunstnike teene.

Giardinis asuv Rietveldi paviljon on oma ajaloolt ja nähtavuselt loomulikult eriline, kuid me teeme, nagu igal varasemal korralgi, parimat näitust, mida suudame ja loome parimad võimalused kunst­niku ideede teostamiseks. Seekord siis erandlikult Giardinis.

Kas meie väljapaneku võistluse korraldamine kahes voorus – esimeses valitakse idee põhjal kunstnik, teises juba projekt – aitab parima tulemuse saamisele kaasa või ajab see võistlemise keerulisemaks?

Veneetsia biennaali Eesti paviljoni konkursi tingimused on püsinud küllalt kaua muutumatuna, ikka on hea sellised asjad aeg-ajalt üle vaadata. Otsus korraldada konkurss kahes voorus kasvas välja kunstnike tagasisidest. Kui varem tuli esitada detailideni valmis projekt, teha suur eeltöö, siis uue korraga ootame esimesse vooru motivatsioonikirja ja idee visandit. Rahvusvaheline žürii otsustab idee visandi ja kunstniku portfoolio põhjal, kes valitakse edasi järgmisesse vooru oma ideed edasi arendama. Teise vooru töö on kunstnikele tasustatud. Uus konkurss põhineb koostööl, pärast võiduprojekti valimist saame aidata kaasa ideaaltiimi koostamisele. Loodetavasti kandideerib nii rohkem kunstnikke ning info neist kunstnikest jõuab ka rahvusvaheliste ringkondadeni. Žüriile ei pruugi silma jääda ainult võiduprojekt. Julgustan kõiki juba ainuüksi selle kogemuse pärast osalema.

Projekti hindamisel lähtutakse idee kandvusest ja kunstilisest tasemest, sellest räägitakse ja kirjutakse. Korralduslik pool kipub varju jääma. Mida tähendab hea, professionaalne korraldus nii suure masinavärgi puhul, nagu on Veneetsia biennaal?

Veneetsia biennaali Eesti paviljon on riigi kõige suurem kunstiprojekt, ja põhjusega. Meile on see seni tähendanud väikese näitusemaja asutamist rohkem kui kaheksaks kuuks võõras veepealses linnas. Professionaalne korraldus tähendab väga paljude inimeste pikaajalist pühendunud tööd – eeltööst, ettevalmistustest, läbirääkimistest teoste valmimise, näituse produktsiooni ja käigus hoidmiseni, külastajate teenindamiseni ning ka projekti järeleluni. Kunstnikule on see samuti täiesti teistsugune kogemus, sest kui Eestis töötab kunstnik enamasti üksi või mõne abilisega, siis Veneetsia paviljoni projekti on kaasatud suur hulk spetsialiste ning protsess on päris pikk, võrreldav suurte muuseuminäitustega, aga seda rahvusvahelisel areenil, kus on mitukümmend tuhat vaatajat. Võrreldes riikidega, kus pole ühte pidevat korraldajat, vaid paviljon käib igal aastal käest kätte, oleme väga rõõmsad, et Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusel on 1999. aastast kogemused ja oskused ning Veneetsias head koostööpartnerid. Me ei pea iga kord hakkama jalgratast leiutama.

Kas supervõimaluse juures on arukas mõelda ka kaasnevatele üritustele?

Kindlasti tuleb mõelda kaasnevatele üritustele, kuid see sõltub väga palju valitud projektist. Me töötame kunstnikukeskselt, otsides parimaid lahendusi ja väljundeid tema projektile. Nii ka seekord.

Mida see võimalus meile rahaliselt kaasa toob?

Loomulikult soovime endast parima anda, et biennaali peatänaval väärikalt välja astuda. Oleme alati töötanud selle nimel, et saada kokku projekti vajadus­tele vastav eelarve. Loodame kultuuriministeeriumile kui põhirahastajale, aga ehk märkavad meie ainukordset võimalust ka uued eratoetajad. Eesti paviljonil on siiani olnud imeline koostöö advokaadibürooga Cobalt ja transpordifirmaga DSV. On olnud teisigi jõu ja nõuga kaasaaitajaid ning loodetavasti lisandub selliseid toredaid partnereid sel korral veelgi. Sellise suure projekti puhul, nagu on Veneetsia biennaalil Eesti paviljoni ülesehitus, on tähtis, et parima tulemuse saavutamiseks tehakse igal tasandil koostööd.