Eelpõrgu, mitte puhastustuli

Kuraator Andrus Joonase töömeetod toob kaasa värskuse ega lase sumbuda ja leppida olemasoleva ja käepärasega.

SANDRA JÕGEVA

Pärnu moodsa kunsti näitus „Puhastustuli“ Pärnu Linnagaleriis kuni 25. V. Kuraator Andrus Joonas, kunstnikud Margus Tiitsmaa (Sorge), Danel Rinaldo, Ulvi Oro, Marko Toomast, Pusa, Siram, Villu Plink, Silja Saarepuu, Piret Sigus, Zhon-Zhon Sandyr, Juri Kutsarjan (Udmurtia) ja Ilze Smildziņa (Läti).

Pean alustama nii nõrgal jääl kõndimisest, kui seda on iseenda paari kuu taguse Sirbis ilmunud (8. II) arvustuse tsiteerimine. Nimelt tõdesin jaanuaris Pärnu fotofestivali vaadates: „Enne aasta­tuhandevahetust tekkis kuurortlinna tugev nüüdiskunsti kogukond suures osas tänu asutatud Academia Non Gratale, mis tõi Pärnusse terve hulga tegevkunstnikke ning kunsti­tudengeid, kes pigem suhestusid ja suhtlesid välismaa kui Tallinnaga, kust neid kohati tõrjuti. See kunstiõppeasutus, nagu ka Pärnu aktiivne skeene, on ammu minevik, millest on ometi jäänud kohapeale kultuurikiht, mis lubab selle linna kunstielul olla midagi kaugelt enamat ja ajakohasemat kui juhusliku depressiivse Eesti väikelinna oma.“

Pärnu fotofestival toimus sel aastal neljateistkümnendat, Pärnu moodsa kunsti näitus aga juba üheksateistkümnendat korda. Ühe kunstnikust kuraatori sooloprojekt, peaaegu kaks kümnendit järjest, väiksel, pigem kokkutõmbumise suundumust üles näitaval kunstiväljal kõlab ohtlikult. Õigemini mitte just ohtlikult, pigem igavalt ja stagneerunult. Õnneks lävib Andrus Joonas loominguliselt piisavalt palju välismaailmaga, tutvudes selle käigus huvitavate kunstnikega nii kaugematel maadel kui ka Baltimail ja Venemaal, ja kutsub neid igal aastal oma Pärnu moodsa kunsti näitusele. Selline töömeetod toob kaasa värskuse ega lase sumbuda ja leppida olemasoleva ja käepärasega. Nii on sel korral näitusele kaasatud tunnustatud Läti maalija Ilze Smildziņa ja udmurt Juri Kutsarjan. Viimase video-performance esindab mõnevõrra ootuspäraselt šamanismi, kui pidada silmas kunstniku rahvust ning ka kuraator Joonase varjamatut ja ka tema enda loomingus laialt eksponeeritud huvi iidse ja müstilise vastu.

Ilse Smildziņa realistlik maalilaad ning magus koloriit võiksid kanda kitši pitserit, kui tema loomingu olemuslik osa ei kuuluks eksimatult nüüdiskunsti. Tema eksistentsiaalsed ja poeetilised olmestseenid lausa sööbivad mällu.

Margus Tiitsmaa ja tema Ulvi Oro maalitud portree.

Alar Raudoja

Andrus Joonas ütles intervjuus ERRile, et näitusele kutsutud Eesti kunstnikud esindavad kõik Pärnu koolkonda. Tõsi see on: 2006. aasta performance’i dokumentatsiooniga esinev Siram on olnud Academia Non Grata rektor, uusi figuratiivseid allegoorilisi maale eksponeeriv Margus Tiitsmaa on aga selle kunstiõppeasutuse pikaajaline legendaarne õppejõud. Rühmituse (endise) liikme staatus kehtib nii Sirami kui ka Tiitsmaa kohta. Academia Non Grata on lõpetanud siiani peamiselt Pärnus tegutsev Pusa. Ta osaleb näitusel kergelt psühhedeelsete mustritega värviküllaste maalidega, mis mõjuvad taas nagu sõbralik viibe hipiajastust. Pärnus õppimise taust on ka EKA haridusega Silja Saarepuul ja Villu Plingil, kes jätkavad oma koostööd „väikeste inimeste“, rahvariided ülle tõmmanud marionettide motiividel. Seekord on väljas nukujuhi Piret Siguse kaasabil valminud üsna klassikaline animatsioon.

Eelmainitud Margus Tiitsmaa mõjusid on märgata uue tulija Ulvi Oro teostes. Juba Pärnu fotofestivali selle aasta üks kuraatoritest Marian Kivila ja Jan Grau kõrval, Pärnu fotokunstnik Marko Toomast astub järjest jõulisemalt kunstnikuna üles. Pärnu moodsa kunsti näitusel särab tema ja Danel Rinaldo kahasse valminud fotoseeria „Laterna Magica“. Selle meedium, digitrükk peeglitel, ning aines ehk dramaatilised ja maneristlikud porteed, samuti detailid lubavad nähtu seostada eksimatult uusdekadentsiga.

Kuraator Joonase jätkuvalt oma­müto­loogilise ainestikuga maali ja assamblaaži vahemaale jäävalt taieselt ei puudu tema kunagine legendaarne alter ego Kollane Huntmees. Seekord on too esindatud viitena venekeelse teksti väljatrükis, mis on taieses leidnud oma koha.

Aga purgatoorium, mida meile lubatakse? Pigem seostub väljapandud kunst eelpõrguga, pineva ja kurnava ootusega, millele lõppu ei näe …

Eelpõrgul, aga ka puhastustulel oli möödunud aegade inimeste maailmapildis tähtis koht. Selle müütilise paiga kohta teispoolsuses arvati, et sinna satuvad kristlased, kes pole kiriku õpetust piisavalt pühendunult järginud, samuti inimesed, kes on oma elu ära elanud kas enne Kristuse sündi või siis tema õpetust tundmata. Sealt leidsid end needki, kes ei olnud suutnud elu jooksul ära otsustada, on nad usklikud või mitte. Viimaseid piinavat eelpõrgus karistuseks fundamentaalse otsustamatuse eest sääsed ja parmud!

Sellisel kujul on eelpõrgu kunstiolukorra päris hea metafoor, seda nii kummalise ja ootamatu kunstialase ärkamisaja juba seljataha jätnud Pärnu provintsilinnas kui ka Eestis – võib-olla isegi kogu Ida-Euroopas …

Kunstnikud on kaotamas usku oma tegevusse ja selle mõttekusse, ühiskond peab seda varem üliolulist valdkonda mõttetuks veiderdamiseks. Nõukogude ajal arsti, advokaadi või teadlase elukutset mainekuse poolest isegi kohati ületanud kunstnikust on vabas Eestis saanud almuseid paluv poolasotsiaal. Kultuuritöötaja miinimumpalka tõstetakse küll pidevalt, kuid enamiku vabakutseliste loovisikute mure on hoopis puuduv või paremal juhul ajutine ravikindlustus, tasu ka erialase töö eest on niikuinii sümboolne. Kunstiturg niimoodi toimima saada, et see tagaks püsisissetuleku pisutki rohkemale kui käputäiele professionaalsetest kunstnikest, pole siiani õnnestunud. Seda hoolimata suurest riiklikust tähelepanust ja toetusest ebamäärasele valdkonnale, mida nimetatakse loomemajanduseks.

Loomulikult on kunstnikud sellise olukorra tõttu väsinud, frustreeritud ja tülpinud. Sellistest meeleoludest pole päris vaba ka üheksateistkümnes Pärnu moodsa kunsti näitus ei üksikteoste ega terviku tasandil, ent tunda on ka võitlust nendega, mingit, olgugi eelpõrgu omaga sarnanevat lootust. Loodetakse, et kaua kestnud ja tegelikult praegu pigem süvenev trööstitus ükskord muutub ja kunst on taas midagi tõeliselt olulist. Mitmes mõttes võib öelda, et nii Joonas kui ka näitusel osalema kutsutud kunstnikud on seesmiselt selleks muutuseks valmis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht