Eduka institutsiooni tugev juht

Kęstutis Kuizinas: „Korraldada tõesti hea näitus Tallinnas või Varssavis tundub märksa mõttekam kui teha seda kas Ungaris või Portugalis.“

MARIA ARUSOO

Eesti, Läti ja Leedu kunstielu on läbi aastate olnud seotud ja tihtilugu ka üksteisega võrdluses. Kui luua pingeridasid, siis päris pikalt on Vilnius eesotsas Kaasaegse Kunsti Keskusega olnud üks Baltikumi rahvusvahelisemaid ja aktiivsemaid näituseasutusi.

Hiljuti käis Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuse (VKKK) direktor Kęstutis Kuizinas Tallinnas ning tegi näituse „Südamepekslemine“ Tallinna Kunstihoones, kus saab näha VKKK viimase kolme aasta tegevuse läbilõiget.

Milline on Vilniuse Kaasaegse Kunsti Keskuse roll Leedu kunstielus?

Kęstutis Kuizinas: Oma kunstikogu keskusel ei ole, aga tegevusväli on olnud väga laiapõhjaline: oleme korraldanud leedu kunstnike ja rahvusvahelisi näitusi, loenguid, seminare, performance’eid ja muusikaüritusi, filmiprogramme jne. VKKK on Kunsthalle, kunstihoone tüüpi asutus – Eestis on sellele kõige lähedasem Tallinna Kunstihoone, aga ka Kumu. Erinevalt Tallinna Kunstihoonest on VKKK riigiasutus, allub otse kultuuriministeeriumile ja praegu meil puudub side Leedu kunstnike liiduga.

VKKK ei ole mitte ainult suurim kaasaegse kunsti näitusepind Leedus, me oleme kõige dünaamilisem institutsioon ja mängime tõesti tähtsat osa leedu kunsti arengus ja suundumuste kujunemises.

Millised on olnud Vilniuse kunstivälja peamised muutused viimase 25 aasta jooksul? Missugune osa on selles olnud VKKK-l?

Suurimad muutused on toimunud kunsti infrastruktuuris. 1992. aastal, kui alustasime omaette asutusena, olime Sorosi Kaasaegse Kunsti Keskusega Leedu nüüdiskunsti välja ainsad institutsioonid. Püüdsime siis kaasata oma tegevusse võimalikult laialt eri diskursusi. Korraldasime ajaloolisi, muuseumi tüüpi näitusi, katsetasime isegi kunstimessi formaadiga, et elavdada galeriisid ja kunstiturgu. Praegu on olud muutunud ja me ei pea enam katma kogu välja, sest juurde on tekkinud teisi institutsioone. Lõpuks ometi on meil ajakohane kunstimuuseum, tegutsevad avalikud ja erakunstialgatused, nagu Ruperti galerii, Nida kunstikoloonia, leidub arvestatavaid galeriisid ja ambitsioonikaid kunstikogujaid, isegi paar erasihtasutust. Kõik nad on Leedu kunstielus toimekad.

Paari aasta pärast avatakse Vilniuses Daniel Liebeskindi projekteeritud hoones moodsa kunsti muuseum. Institutsionaalne maastik on viimase veerandsaja jooksul päris kõvasti arenenud. See aga tähendab, et lõpuks ometi saame panna põhirõhu sellele, milline peab olema kaasaegse kunsti keskus.

Mida arvad Baltimaade kunstiväljast? Kas toimime ühtemoodi või oleme siiski erinevad?

Baltimaade kunstiväli on üliväike. Usun, et meis on rohkem ühisosa kui erinevust, eriti kui pidada silmas kunstnike ja kuraatorite töömeetodeid. Väiksus ja ühine ajalugu liidab meid eriti siis, kui püüame maailma saata mõnda tähenduslikku sõnumit. Kui aga rääkida institutsionaalsest infrastruktuurist, siis on Eestil, ja eriti Leedul, märksa parem positsioon, kui on Lätil. Läti institutsionaalse võrgustiku, kunsti propageerimise ja rahvusvahelise esindatuse areng tundub olevat mõnevõrra aeglasem. Need aspektid mõjutavad Baltimaade kunstnike rahvusvahelist silmapaistvust. Kui tuua näiteks Veneetsia biennaali rahvuspaviljoni edulugu, siis Leedu on biennaalil osalenud 1999. aastast kokku üheksa korda ja neljal korral on žürii meid ära märkinud. Kas see pole imeline tulemus, mis räägib iseenda eest?

Kas sina usud regionaalsesse koostöösse ja milline on selle sügavam mõte?

Täiesti usun. Oleme naabrid. Seega korraldada tõesti hea näitus Tallinnas või Varssavis tundub mulle märksa mõttekam kui teha seda näiteks Ungaris või Portugalis.

Milline on olnud Tallinna Kunstihoones eksponeeritud „Südamepekslemise“ teoste valikuprintsiip? Kas tegemist on siis nii-öelda best off’iga?

Oleksin tahtnud näidata paremikku, kuid mõned väga head projektid olid nii keerulised, et neid oleks olnud Tallinna väga raske tuua. Aastatel 2013–2016 on VKKKs toimunud umbes 25 isikunäitust, nii et oli, mille hulgast valida.

Otsustasin teha valiku isikunäitustest ja sobitada see siis Tallinna Kunstihoone kaheksasse ruumi (Tallinna Kunstihoone teise korruse näitusepind, galerii ja Tallinna Linnagalerii – toim).

Tallinnas on need teosed oma esialgsest raamistikust välja tõstetud. Kas selline kollaaž toimib? Milline on sedalaadi näituse tähendus?

Vilniuse kuraator ja kunstnik Gerda Paliušytė, kes viibis avamise ajal Tallinnas, et näidata oma XII Balti triennaaliks tehtud filmi, ütles, et tema meelest on see näitus nagu rännak ajakoridoris. Nõustun temaga: kõik need teosed, mis Tallinnas on ühel näitusel koos, ei ole Vilniuses kunagi üksteisega kohtunud, siin on nad aga ühes aegruumis.

Mis aga puutub sellesse, et mis on siinse näituse mõte, siis selle kõrval, et näitame erakordselt heade kunstnike töid, tutvustame ka VKKK näituseprogrammi: millega ja kuidas töötame.

See on eneserepresentatsioon. Loodan, et see inspireerib Eesti kunstivälja, eriti meid vastu võtvat Tallinna Kunstihoonet oma tulevikuprogrammi ja tööpõhimõtete koostamisel.

Miks otsustasid asetada fookusesse institutsiooni südamelöögid?

Igal isikunäituse fragmendil, mis on Tallinnas väljas, on oma lugu. Nii tõingi Tallinna just nende näituste väljalõiked, mille produktsiooni taga oleme ise olnud. „Südamepekslemine“ on ühtlasi lugu võimalikkusest ja meie fantastilise tiimi pingutustest.

Eks süda peksleb ju kõigil, pingutatakse selle nimel, et rohkem saavutada. Olgu siis tegemist indiviidi või institutsiooniga. Seada endale ambitsioonikaid eesmärke ja teostada uusi ideid on ikka erutav. Südamepekslemine on ka ajutine tunne, kogu aeg ei saa olla erutusseisundis, vahepeal tuleb ka puhata.

Mu ema oli Kaunase haigla kardioloog, kasvasin üles keset meditsiiniterminoloogiat ning mul on meeles tema jutt, et ei ole vaja karta kõiki tahhükardia sümptomeid. Institutsionaalsel tasandil usun, et teatav peapööritus ja füüsilise erutuse seisund on vajalik.

Millised on sinu kuraatoritõed?

Viimasel ajal ei ole ma saanud väga palju näitusi kureerida. Meie näituseprogramm on minu suurim kuraatoriprojekt. Kui mul avaneb võimalus ise näitust teha, haaran sellest hea meelega kinni. Nii mõistan paremini teiste kuraatorite, ka oma VKKK kolleegide tööd.

Aga mida järgid asutuse juhina?

Pole aimugi … Mu ainus töökogemus on Leedu suurima kunstikeskuse juhtimine, seega on keeruline öelda, mis olid või on mu tööpõhimõtted. Ma lihtsalt teen, mida teen.

Kas on mõni kunstikeskus või kuraator, kelle tegemisi oled jälginud ja kes on sind inspireerinud?

1990ndatel oleksin vastanud, et Rooseum Malmös, Kunst-Werke Berliinis, Tōkyō Palee (Palais de Tokyo) Pariisis, kuid praegu ei oska kedagi välja tuua. Mul ei ole kindlat eeskuju, pigem jälgin kunstikeskuste ja muuseumide töö eri aspekte. Üle kõige usun, et VKKK on piisavalt tugev ja ambitsioonikas, et luua oma standard, mis on eeskujuks teistele.

Millised on olnud VKKK suurimad õnnestumised ja millest tunned puudust?

Haridusprogramm oli meie fookusest kaua väljas, nüüd toome selle tagasi. VKKK on alati olnud väga populaarne nooremate seas, kuid peame rohkem tähelepanu pöörama vanemale publikule – kuidas neid oma näitustele saada.

Suurim saavutus on, et VKKK väga tugeva sümboolse kapitaliga paigana on siiski suutnud säilitada esialgse dünaamilisuse ja eksperimendiiha.

Oled olnud VKKK juht selle asutamisest peale, mis on sind seal nii kaua kinni hoidnud?

Ma armastan oma tööd ja usaldan oma tiimi, mille koosseis on sageli vaheldunud ja seepärast ikka veel väga noor.

Mida toovad järgmised 25 aastat VKKK-le?

Pärast hiljutisi USA presidendivalimisi ma tõesti ei tea.