Ebaoriginaalne geenius

Maria Metsalu: „Üritan teha kollaaži sellest, kuidas maailma näen ja selles eksisteerin.“

KEIU KRIKMANN

Maria Metsalu sooloetenduse „Fuchsia“ lõppversiooni sai vaadata NU performance’i- festivalil Kanuti gildi saalis.

Maria Metsalu sooloetenduse „Fuchsia“ lõppversiooni sai vaadata NU performance’i- festivalil Kanuti gildi saalis.

Silvia Pärmann

Maria Metsalu lõpetas sel aastal Amsterdami uue tantsu kooli (School for New Dance Development, SNDO). Ta osales NU performance’i-festivalil soololavastusega „Fuchsia“. Kanuti gildi saali etendusele oli eelnenud intensiivne aastane uurimistöö, mis hõlmas ka lavastuse kolme eelversiooni. Esimene osa jõudis publikuni 2015. aasta septembris Tallinnas Püha Vaimu saali residentuuri tulemusena, teine osa tänavu märtsis ja aprillis Amsterdamis ja Berliinis ning kolmas augustis ja septembris performance’i ja veebinäitusena Tallinnas projektiruumis Konstanet.

Kohtusime Maria Metsaluga mõni päev enne „Fuchsia“ ehk “Fuksia” lõppversiooni lavale tulekut, rääkisime lavastuse taustaloost, kunstniku enesekuvandi konstrueerimisest ja digitaalse keskkonna mõjust sellele.

Kas on vaja ennast üheselt määratleda kunstniku, tantsukunstniku, tantsija või koreograafina?

Maria Metsalu: Ei ole, aga leian, et vahel on kindla rolli võtmine kasulik. Ma ei ole klassikalises mõttes koreograaf, tegelen paljude asjadega ning seetõttu minu töö väljundid ja vormid muutuvad sageli.

Minu tantsutaust enne Amsterdami õppima minemist oli põhimõtteliselt null, kuigi Taanis elades olin seotud tantsuteatriga, varem olin tegelenud ka spordi ja veidi rahvatantsuga. SNDOs võib teha väga erinevat kunsti: Samira (Samira Elagoz – K. K.) teeb näiteks filme, mõned tudengid aga performance’eid jne.

Kas võib öelda, et oled sind huvitanud teemadeni, nagu virtuaalse ja mittevirtuaalse piirid, digitaalne identiteet, aga ka sugu, jõudnud konkreetse tõuke tulemusel või on need sulle kogu aeg tähtsad olnud?

Mingil määral on need minus kogu aeg olnud, kuigi digitaalsust hakkasin süvitsi uurima seoses „Fuchsiaga“. Pean silmas küsimusi, kuidas virtuaalsetel platvormidel ennast esitleda ja muud sellist.

Mind huvitab ka üksinduseteema: mulle meeldib üksi olla, kuigi vahel on tore teistega aega veeta. Virtuaalkeskkond ongi selles mõttes hea lahendus: sain üksi aega veeta, aga ka teistega suhelda, kuigi ajapikku tundsin, et see mõjub mulle depressiivselt. Hakkasingi otsima viise, kuidas taastada lähedus teiste inimestega.

Ühtlasi hakkasin mõtlema kunstniku enesekuvandist, sest mu kunst ja eraelu on väga tihedalt seotud. Ka kunstnik ise on omamoodi kunstiteos: ühismeedias pead käituma nagu poliitik või kuulsus ja ennast müüma. Skandaalid ja vead müüvad rohkem kui perfektsus, otsus näidata ennast eetiliselt halvana-küsitavana on praegusel ajal enesekuvandi loomise seisukohalt eriti hea.

Veel üks teema, millega olen pikalt töötanud, on originaalsus ja ebaoriginaalsus. Marjorie Perloffil on selline mõiste nagu „ebaoriginaalne geenius“. Olen nõus, et praegusel ajal pole geenius tingimata see, kes loob midagi uut, mida varem ei ole tehtud, öeldud ega nähtud. Digitaalajastul on nii palju informatsiooni, seda saab kergesti kätte ja seetõttu on ideed sageli mutatsioonid. Geniaalsus tuleb välja sellest, kuidas informatsiooni ja teiste töid oled kasutanud või töödelnud. Minu töödes on väga palju inspiratsiooni muusikast, Instagramist, popkultuurist ja mujalt. Üritan teha kollaaži sellest, kuidas maailma näen ja selles eksisteerin.

Tore, et mainid Perloffi ebaoriginaalse geeniuse ideed, mis viitab juba olemasoleva materjaliga töötamisele, selle rekontekstualiseerimisele ning kollaažimeetodi kasutamisele. Seda meetodit on kasutanud ka NU performance’i-festivalil esinenud Vanessa Place, olgugi et tema töötab rohkem tekstiga. Mulle tundub rekontekstualiseerimine ning kollaaži ja assamblaaži kasutamine väga aja- ja asjakohane. Saame ja töötleme infot niikuinii fragmentidena, sinu puhul haakub see veel suurepäraselt identiteedi ja digitaalsuse teemaga. Sinna on mitmesuguse materjali taaskasutamine juba sisse kirjutatud.

Pole tähtis, kas tegemist on kollaažiga või mitte, mina töötan intuitiivselt.

Räägime lähemalt „Fuchsia“ lavastusest. Kirjelda selle tööprotsessi.

Alustasin „Fuchsiaga“, kui olin tulnud Kanutisse residentuuri. See oli mu neljanda aasta õpingute üks osa (SNDOs – K. K.). Algpunkt oligi üksildus ja kuidas sellest üle saada, millised on eneseteraapia viisid jms. Kasutasin kristall- ja ingli­teraapiat, esinesin ka camgirl’i-saitidel ja lõin rohelise ekraani abil videoid.

Siis tekkiski otsus, et „Fuchsia“ kolmas versioon saab virtuaalnäituse kuju Konstanetis, ja hakkasin looma tegelast, kes on ise kunstinäitus. See aitas mul lavastuses omaenda isikust eemalduda. „Fuchsia“ teine osa keskenduski kunstinäitusele kui tegelasele ning juhatas sisse kolmanda versiooni.

Kolmandas versioonis läksin rohkem mänguteemasse, tõin sisse kaardimängu „Maagia: kogumine“ („Magic: the Gathering“) ja videomängud. Muusika ja tekstide osas tegin koostööd mitme inimesega ja lõpptulemuseks oli viis videot.

Kui hakkasid mõtlema „Fuchsiale“ kunstinäituse kontekstis, kas ja kuidas see lavastust mõjutas? Kas ja kuidas erineb kunstimaailma kontekst etenduskunstide omast? Kas seal on vahet või liigud nende vahel vabalt?

See pole üldse mingi küsimus. Kuigi mingil ajal hakkasin laval olemist igatsema, sest pärast „Fuchsia“ teist versiooni ei saanud ma ise etenduses osaleda – kolmanda osaga oli nii palju tehnilist tööd.

Fuchsia“ loomisse on kaasa haaratud eri taustaga inimesi: arhitekte, muusikuid, teisi etenduskunstnikke, stiliste, programmeerijaid. Kuidas sa neid juhtinud oled?

Kuna mul puuduvad tehnilised oskused, selleks et luua kõike, mida soovin oma etenduses näidata, siis tellin professionaalidelt. Olen hakanud mõtlema, et kui kasutan nii palju tehnilisi võtteid, siis tuleks need ise ära õppida. Usun, et saan selgeks 3D-programmide kasutamise, sest neid teistelt tellides annan ka päris palju kontrolli ära. Ma pean inimesi, kellega koos töötan, üdini usaldama.

Sinu kunstnikukuvand on väga tihedalt seotud su isikuga. Kas näiteks selfie on rohkem enesepaljastus või pelgalt konstruktsioon?

Arvan, et täielik konstruktsioon. Ma ei teagi, mida enesepaljastus enam tähendab. Kunagi arutasin sõbraga, et mida ultimate selfie võiks tähendada. Tema ütles, et loomulikult pilti Egiptuse püramiididega.

Kas selles mõttes, et kui on kõige tüüpilisem selfie, siis sellega on kõige täpsemalt tabatud selfie olemus?

Ma hakkasin ka selle peale mõtlema ja seetõttu süüvisingi residentuuris enesepaljastamise teemasse: kui palju üldse on võimalik end paljastada? Otsustasin kasutada sisekaamerat, mille abil näitan publikule oma vagiinat. Mulle tundub see täiesti abstraktsena, kui inimesed näevad minu sisse, mingis mõttes on see aga ultimate selfie.

Kas seda tuleb mõista, et kui sinust saab pilt, siis käsitledki seda ise ka pildina? See on küll sinuga seotud, aga enam mitte nii isiklikult.

Seal tekib võõrandumine. Võib-olla olen lihtsalt külmaks muutunud selliste asjade suhtes.

Aga kas sulle ei tundu vahel, et oled teema ammendanud, sest oled sellega nii kaua ja intensiivselt töötanud?

Ma ei tea, kas tahangi seda ammendada, aga see aasta on olnud väga pikk ja mulle tundub, et pean „Fuchsia“ ära lõpetama. Järgmisel aastal tuleb mul Eestis uus tükk välja. „Fuchsia“ on väga isiklik projekt, aga sellele vaatamata on see hästi vastu võetud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht