Dokument kui kunstniku inspiratsiooniallikas

Livia Viitol

Näitus „Tõsi taga” („Tosi kyseessä”) Helsingi Kiasmas kuni 10. III, kuraatorid Eija Aarnio, Leevi Haapala, Saara Hacklin ja Patrik Nyberg. Kiasma näitus „Tõsi taga” toob vaatajate ette 15 aastat tegutsenud muuseumi kogudes hoiul 56 kunstniku teosed.  Nagu pealkirigi ütleb, on see tõsine näitus. Keskmes on dokument kui kunstniku interpretatsioonivahend, arhiiv kui kunst. See on näituse laiem plaan. Kitsam plaan on intrigeerivam: kunstnik interpreteerib sündmusi ja nähtusi üldisest käsitlusest erinevalt, võttes endale mõne argielu  seiga kaudu tunnistuste koguja ja tõe väljaselgitaja rolli. Kunstitõde ei vastandata juriidilise tõega, vaid näidatakse sedagi, kuidas võivad tõde, vale, tegelikkus ja näilisus omavahel seotud olla. Luuakse uusi metafoore, nende kaudu aga uut tunnetustasandit. Tehakse justkui „vahekokkuvõtteid” XX ja XXI sajandi vahetuse maailma, elu ja inimese kohta. Kunstniku vaatenurk asetatakse uuele pjedestaalile. Aeg, ajalugu, mälu ning mäletamine Näitus on mahukas: läbi kolme korruse eksponeeritakse koos soome kunstnike töödega Brasiilia, Argentina, Saksa, Serbia, kurdi, Belgia, Iisraeli, Rootsi, Taani, Poola, Leedu, Rumeenia, Ukraina, USA, Venemaa ja Suurbritannia kunstnike omi. Väljas on nii joonistusi, maale, kirju, fotosid, fotonegatiive, skulptuure, tekste, heli- ja videoinstallatsioone ning -projektsioone, lühidokfilme kui ka ehtsaid ja järeletehtud dokumente. Väljapanekus tõstatatakse tõsiseid ja teravaid küsimusi nagu: inimene ja võim, ühiskonna hierarhiad, nähtamatuks jäänud inimesed, suurte ajaloosündmuste koht tavalise inimese elus, ametlik ja mitteametlik tõde, põlvkondlikkus, perekondlikkus, iga inimese identiteet, selle kaotamise hirm, katastroofid ja migratsioonilained, bürokraatia, inimestega manipuleerimine, kunstniku enda  tõde ning vabadus seda väljendada.

Selles, et inimene ihkab aega peatada, olgu või fotol, selles veenab meid Lauri Anttila (1938) 36 aastat tagasi tehtud seitsmeosaline fotoseeria „Fotograafilised kellaajad” (1976). Kunstnik on pildistanud sama kella ööpäeva mitmetel ajahetkedel, uurides aja ja valgusega seotud ilminguid ning hetke tähendust. Tänapäeval lisab sellele tööle väärtust ajavahe ja 1970ndate kunsti kontekst. Ukraina kunstnik Sergei Bratkov(1960) on pealkirjastanud Krimmis asuvast Balaklava sadamast tehtud videoinstallatsiooni „Balaklava tunne” (2009). N Liidu aegset Balaklava allveelaevasadamat tuntakse ajaloos Krimmi sõja (1854) paigana, kuid ka oma alluvates surmapõlgust õhutanud ning nad kindlasse hukku saatnud ohvitseri teo järgi. Kes on Balaklavas käinud (praegu on see sadam muuseum), sellel lisandub videos nähtule isiklik mälestus ja äratundmine, mis seotud ahistuse ning ängiga. Kohamälu ongi üks kummalisemaid mäluliike.

Ajaloo ja üksikinimese vahekorrale on üles ehitatud Jari Silomäki (1975) tekstiteos „Ruum vaatealal” (2000), mis hõlmab terve saali, mille seintel tekstid XX sajandi maailmaajaloo tähtsamatest sündmustest kõrvuti väljavõtetega inimeste kirjadest, mis kirjutatud sündmustega samal päeval, kuid kus pole ometi pööratud neile mingit tähelepanu: ajaloosündmusest olulisem on isiklikku ellu puutuv ja lähedastega seotu. Ei saa välistada aga sedagi, et ajaloosündmuste kõrvalejäämine kirjadest oli seotud info levimise aeglusega. Ajaloo elusust rõhutab teose juurde kuuluv video vanast mehest, kelle tooli seljatugi toimib ekraanina, manades esile eelmise sajandi olulisemaid sündmusi.

Aeg ja mälu on teemaks ka poola kunstniku Miroslaw Balka (1958) omaeluloolises installatsioonis, mis koosneb koduahju tuhast ja lapsepõlvekodust pärit linoleumist. Siit leiab osutusi Poola ajaloole, nendega liituvad kunstniku lapsepõlvemälestused. Dokumendi rolli kunstiteose inspireerijana ja ajaloo elluäratajana on võimatu ülehinnata. Käsitsi kirjutatud, hiljuti Rooma prügimäelt leitud saja aasta vanused raamatukogukaartide mustandid on osutunud tõeliseks aardeks soome kunstnikule Kaisu Koivistole (1961), kes on kaardid ühendanud pealkirja alla „Index 2010” ja täiendanud neid akvarellidega maalitud kujunditega.

Nagu igal näitusel eenduvad ka sellel näitusel mõned väga tugeva sõnumiga tööd. Üheks niisuguseks on leedulase Gintaras Makarevičiuse (1965) videoprojekt „Siberi testament” (2008), kus on õnnestunult ühendatud kaks dokumenti ja kaks reaalsust: helitaustaks kunstniku vanaisa sisendusjõulise häälega (vene keeles) jutustatud mälestused Siberisse küüditamisest ning inimeste järjekindlast alandamisest võimu poolt, suurel ekraanil tummfilmina samaaegselt jooksmas koduvideo 1960. aastate perekonnapeost ühes N Liidu linnakese uues kortermajas. Selle peaaegu tervet saali hõlmava videoinstallatsiooni on kunstnik üles ehitanud kahe esmapilgul ühitamatu, kuid ometi ühitatud dokumendi sünkroonsusele, ja saavutanud  totalitaarsüsteemi kahepalgelisuse võimsa üldistuse. Dokument, tõde ja vale on siin n-ö silmaga näha ja kõrvaga kuulda.

Omamoodi „järjeks” leedulase videole on hoopis teist ajaepohhi käsitlev kurdi kunstniku, Iraanist ilma passita põgenenud endise poliitvangi Dzamil Kamangeri (1948) loodud „viisavaibakeste” ja valepasside seeria. Lisaks Iraani, Horvaatia, Prantsuse, Rootsi (Residence Permit), Soome ja Türgi viisale kuuluvad väljapanekusse tikitud Iraani pass, immigrandipass, ELi reisidokument ja Soome pass. Dokumente lähemal uurimisel ei jää silma mitte ainult nimekirjutamise erinevus, vaid ka näopiltide erinevus: mustajuukseline subjekt Prantsuse viisal on Soome passis muutunud heledapäiseks. Kunstniku loodud viisade ja passide ehtsusse mitte uskuda pole põhjust. Nähtu mõjub väga isiklikuna, ent puudutab kõiki vaatajaid. 

Võimas kujund on ka Kiasma ülakorrusele paigutatud neli ja pool meetrit kõrge raadioaparaatidest ehitatud Paabeli torn (2001), mille autor on brasiillasest kunstnik Cildo Meireles (1948). Mitmete maade raadiosaadete helid tekitavad mulje keelte sulandumisest. Umbes kahesajast raadiost koosnev torn tekitab assotsiatsiooni väga vana metafoori kujustumisest, mõjudes nagu hoiatus. Pidevat vaatajaskonda näib koguvat Otto Karvoneni Euroopa immigratsioonikeskuste-linnupesakastimudelite installatsioon (2010-2011). „Mudelid” ongi selle näituse üks märksõnu. Mänguna mõjuva mudeli „Teesid ühiskonna kehast” olid loonud rühmitusena IC-98 Soome kunstielus tuntust kogunud Visa Suonpää (1968) ja Patrik Söderlund (1974), kes mängukaartidena joonistatud tube vaatajal oma suva järgi ka omatahtsi ümber paigutada lubavad. Just nimelt mudelina võib käsitada ka Edisoni vana filmistuudio imitatsiooni, mille autor Lindsey Seers, kinnitamaks mudeli „pärisust”, eksponeerib seal videot omaenda lapsepõlvejuhtumustest („Extramission 6 (Black Maria)”, 2011).

Tõrjutud ja nähtamatud

Üks olulisemaid teemasid on sellel näitusel ühiskonnas tõrjutud ja „nähtamatuks” muutunud inimesed. Näidetena võib nimetada nii Heta Kuchka (1974) maalitud New Yorgi vanadekodu asukad (joonistuste sari „Vaimud”, 2009) kui ka need, kelle žiirodele maksjatena märgitud „supplex fretus (põlvili surutud)” nagu Mox Mäkelä töös „Kliinikus elamine” (1991). Mäkelä dokumentaalse tõestusega sõnum on selle näituse teravamaid. Tõrjutus on teemaks ka viiekohalises videoinstallatsioonis näidatavas Helsingi grafititegijate pihtimuses seoses  valvurite ja ametnike karistusaktsioonidega. Kari Kuoppala (1976) installatsioon kannab sama pealkirja nagu grafitikunstnike raamatki „Helsingi must raamat” („Helsinki Black Book”, 2005). Üks küsimusi tekitavamaid töid tundub olevat rootsi kunstniku Søren Dahlgaardi (1973) 2012. aasta sügisel filmitud video „Taignaportreed”. See, et kõik kuulutuse peale kohale ilmunud 169 videomodelliks soovijat olid vabatahtlikult nõus laskma endale pähe panna kaheks kilo tainast, viib mõtted inimeste eneseväärikusele.

Kunstnike fantaasia tundub ammutavat ainest kõikjalt, ka nüüdisaegsest tehnoloogiast. Sami Lukkarinen (1976) on õlivärvidega kangale maalinud Facebookist saadud ning 2000 pikslini suurendatud näoprofiili („Hundilõust”, 2012). Sootuks šokeerivamalt katsetab dokumendi ja kunsti kooslust Pauliina Turakka Purhonen (1971). Tema neljaosalisel maalil on ihualasti pereliikmed kõrvuti tekstiilskulptuuride ja modellidega („Aasta Verhokatul”, 2011).

Inimesed annavad kohale näo, seda saab kogeda Tuomo Rainio fotoinstallatsiooni vaadates. Rainio fotografeeris 2008. aastal Tōkyō metroo sissekäigu juures kahe nädala jooksul ühtekokku 2352 nägu ning on eksponeerinud nad hiiglasliku värvipilditahvlina – Tōkyō näona. Koha dokumenteerimine on teemaks ka Anu Pennuneni (1975) viie ekraaniga videoinstallatsioonis „Pilgu varemed” (2010), mis tekitab vaatajas vahetu kohalviibimise tunde peatselt lammutamisele minevas Pariisi kaubanduskeskuses Forum des Halles’is. Film, video ja foto tunduvad sellel näitusel kinnitavat oma ainuõigust kaasaegses kunstis koha jäädvustajaina: ei ühtki linna dokumenteerijat maalil

Kuid kuidas tõmmata piiri kunsti ja dokumendi vahele? Kas foto on informatiivsem kui joonistus? Need küsimused kerkivad serbia kunstniku Ivan Grubanović aastatel 2002-2003 Haagis Serbia ja Jugoslaavia presidendi Slobodan Miloševići sõjakuritegude kohtuistungi 160 joonistuse videot vaadates. Kunstniku tähelepanu on keskendatud Miloševići näoilmele ja keha asendile. Kunstifilmikaadreid meenutavad joonistused on ühtlasi ühe kohtuprotsessi dokument. Miimika informatiivsuses veenab vaatajat rootsi kunstniku Maria Fribergi (1966) video George Bushi esimesest TV-kõnest USA presidendina („Pole aega kukkuda”, 2001). Hääl on videolt eemaldatud, näeb vaid Bushi näoilmeid.

Videote ja filmide hulk näitusel on suur. Riikka Kuoppala (1980) lühidokfilmi „Põleva linna all” (2011) teema on Helsingi pommitamise mälestused. Mälu ja identiteeti käsitlev Kuoppala tõstatab teema, millest meil kuigi palju räägitud pole: mälestuste jagamine põlvkondade vahel. Linna arhitektuuri erinevad kihid kõnelevad ka sõdu üle elanud linnade „haavadest ja armidest”. Haavad ja armid on alles ka inimestes. Mälukihtidesse ladestunu dokumenteerimine on ühtlasi arhiveerimine.

Kunstnik võib uusi taieseid luua ka omaenda tööruume „arhiveerides”. Seda tõestavad ateljees leiduvaid kaste ja kotte akvarellidega jäädvustanud Janne Nabb ja Maria Teeri, loendades ükshaaval kastide-kottide sisu, nagu ka kunstniku töövahendeid diktofonilindil („Sisuloend”, 2011).

Näitus laiendab arhiivi mõistet. Arhiivi satuvad alati valikulised dokumendid. Valiku õigsust on raske prognoosida. See, kuidas argielulise dokumendi tähendus aja jooksul kasvada võib, leiab näitusel rohket kinnitust. Kunstniku suhe dokumenti võib olla erakordselt loov. Üks tähelepandavamaid näiteid on Suurbritannia happening’i kunstniku Peter Liversidge’i (1973) Kiasmale kirjutatud 75st kirjast koosnev seeria „Olivetti Lettera” (2011). Ettepanekud on trükitud Olivetti kirjutusmasinal ja saadetud Kiasmale postiga. Neis ühes soovib Liversidge leida tööd Kiasmas, teises tulla vabatahtlikuks, kolmandas teha näitust ning pidada selle raames loeng, kusjuures soovib riietuda samamoodi nagu mälestussambale asetatud keeleteadlane ja etnoloog M. A. Castren. Üks Liversidge’i ettepanek puudutab Kiasmale saadetud ettepanekutega raamatu avaldamist. Raamat, muide, avaldatigi. See näib täiesti dokumentaalne. Olgu öeldud, et loovuse ja mängulisuse vallandamist inimeste alateadvuses peetakse Peter Liversidge’i tegevuse üheks olulisemaks eesmärgiks.