Disaineri professiooni eripära

Kai Lobjakas

Näituse kommentaar   

 

Näitused “40 aastat disainiharidust Eestis” ja “Ajast ees. Kultuuriväljaannete kujundus ENSV-s, rõhuga 1970” tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 17. IX.

 

Disainiharidusele pühendatud näitus annab teada eelkõige sellest, milline on toote- ja graafilise disaini eriala areng olnud neljakümne aasta jooksul ja kuivõrd mitmekesine on see eri aegadel olnud. Põhjuse selle korraldamiseks andis 1966. aastal ERKI juurde loodud tööstuskunsti eriala, mis paari aastaga end tõestanuna eraldi kateedriks kasvas. Näituse teema puhul on lähtutud disaini (ehk siis tollase nimetusega tööstuskunsti) kui eraldi distsipliini õpetamise algusest, kuigi näituse pealkirja adekvaatsuse osas võib vaielda. Disaini kui tööstusele suunatud spetsiifika õpetamisega on teistsugustes vormides tegeldud Eestis kindlasti kauem. 1930. aastatel kasutatud määratlus “rakenduskunst” ja 1950. aastatel ning hiljemgi kasutatud “tarbekunst” ja “tööstuskunst” olid “disaini” termini eelkäijad nii nagu ka kunstnikud, kes sellest samast koolist varem väljusid, ja see, milleks paljusid neist ette valmistati, sarnanes eesmärgiga, mis seati 1966. aastaks. Ehkki, nelikümmend aastat tagasi oli selle muutuse algatajal ja eestvedajal Bruno Tombergil varasemaga võrreldes disaini toimivusest kindlasti tunduvalt avaram pilt.

See, mida näitusel näha saab, on jäämäe veepealne osa ehk valik õppetöö lõpptulemusi, mis koolitööde puhul tähendas kaua valminud korrektselt vormistatud blanšette. Nii on seekordne näitus tegelikult nagu pildiraamat, mida pole kokku pannud ajaloolased, vaid disainerid ise. Nii temaatiliselt kui lähenemiselt on see üsna harukordne. Me ei näe tegelikult väljavõtteid disainihariduse protsessist, vaid resultaatide valikut. Siit koorub ka võrdlusmoment, mis seisneb nelja aastakümne jooksul toimunud muutuste kontrastis, tänaste ja kunagiste teemade, vajaduste ning võimaluste erinevuses. Nii tõusevad 1980. aastatest eriliselt esile vormieksperimendid telefoni teemal ja üks kindel atraktsioon on  loomakasvatustöötaja erirõivastus (Merike Kaunissaare, 1981), mida saatvad ohtrad uurimismaterjalid on väga eeskujulik näide disaineri põhjalikust teemasse süüvimisest ning sellest, mis käib kaasas ühe kujundamistöö lõpptulemuseni jõudmisega. Kaasajast on vastu panna näiteks lõputööna valminud vann (Sixten Heidmets) ja argipäevast tuttavad Aura mahlapudelid (Veiko Liis), rida istmeid ning mitmeid põnevaid ideetasandil lahendusi nagu laud-külmik (Pent Talvet, Kätlin Kangur) või e-politsei (Ingmar Melioranski) terminal.

Kontrasti loob kahe koos alustanud ja tänaseks eraldi toimiva eriala kõrvuti paiknemine. Graafilise disaini ülesanded ja tulemused on hoopis teisest ooperist, ehkki erinevus on suur ka eriala ajalisel teljel. Visuaalselt tuttavlikele kujunduskäekirjadele plakatikujunduses sekundeerivad kaasaegsed kujundustööd, mis kujutavad endast juba reaalsete tulemuste rida: Helena Tulve “Sula” plaadiümbris ja raamat netikunstist (Tuuli Aule), noortest kunstnikest 22+ (Indrek Sirkel), “Baltoscandali” trükimeedia reklaamid (Mikk Heinsoo, Indrek Sirkel) on vaid mõned näited.

Näitust vaadates selguvad eelkõige nende erialade lõpetanud inimeste haardeulatus ja tegutsemisvõimalused, tööde valik aga täpsustab  iga vaataja jaoks loodetavasti ka disaineri professiooni eripära.

 

 

 

Kultuuriinimestele mõeldud ajaleht Sirp ja Vasar oli nõukogude ajal tähtsaim kui ükskõik milline teine leht. Reedet, mil see ilmus, oodati. Kõigile lehte ei jätkunud. Seda loeti kaanest kaaneni, ridasid pidi ja nende vahelt. Sama tähtis kui sisu oli lehe välimus. Baroksed-tehnitsistlikud imekirjad selle esilehel, intensiivne makett ja absurdikarikatuurid tagalehel kehastasid sõnumeid muust, paremast maailmast. Ilmselt pole eesti kultuuril olnud kunagi nii kindlat visuaalset vastet kui 1970. aastate Sirp ja Vasar. Kuid see leht polnud oluline ainult kodumaal. Innovatiivse ja ekstsentrilise graafilise välimuse sõnum jõudis ka välismaale, kuhu me nii kangesti tol ajal tahtsime läkitada teateid oma olemasolust. Aastail 1971 – 1994 kujundas seda ajalehte Tõnu Soo. Tema tööd võivad meeldida või mitte, aga vaieldamatu virtuoossus ja loominguline iseseisvus on kategooriad, mis ei lase temast mööda vaadata ühelgi graafilise disaini rahvusvahelise näituse komplekteerijal – teist sellist kunstnikuisiksust lihtsalt pole.

Ivar Sakk

 

Tõnu Soo:

Ühed esimesed minu tehtud esikaane-kujundused olid seotud Eduard Wiiralti juubeli ja Johann Köleriga. Wiiraltile sain ma läheneda teise stilisatsiooniga kui Kölerile, kes oli paadunud akadeemik, “tsaari kuld ja kard”. Siin ei saanud kunstimuuseumi Köleri-uurijatega üldse vaielda. Ometi sai ka Köleri kujundusse oma konksu sisse panna. 1970. aastate graafilises disainis oli valeperspektiiv, n-ö lõngakerimine à la Cornelis Escher, küllalt levinud. Köleri kiri on ka varjude andmisega natuke valeperspektiivi pööratud.

Wiiralti puhul oli võimalik teha puhas uue šrifti mäng. Tema sünnipäeva tähistati esimest korda võimsalt. /—/

Enam-vähem oli teada, millised kultuuritegelased olid ametlikult soositumad ja kelle puhul sai kasutada rikkalikumat kujundust. Need olid Puškin, Leo Tolstoi, Beethoven, ka Schuberti sünniaastapäev jäi 1970. aastatesse. Iga kirjatüüp sai valitud nii-öelda euroopahõnguline. Ringi liikus juba Letraseti ja Mecanorma katalooge, tohtis tellida ka Tšehhi tüpograafia ajakirja. Välismaalt toodud raamatud võidi muidugi piiri peal konfiskeerida. Ma arvan, et ma olin üks esimesi, kes sai Graphis Annuale, mida kolleegid “tagataskus” kaasa tõid. /—/

Valeperspektiivis tegin selle eest Oktoobrirevolutsiooni loosungi Sirbi kaanele, see töö oli raske ja võttis kohutavalt aega. See oli lõputu mäng perspektiiviga, Escheril on selleks näiteks Möbiuse leht. See oli võimalus teha kaasaegset disaingraafikat. Ilma kompuutrita, sirklite, plastiklekaaliga, mis oli suur väljapääs: esimese tõi mulle Enn Loo Kanadast, hiljem hakkasid seda tootma ka tšehhid, kuid need olid palju jäigemad. Lekaal andis mulle võimaluse teha kõiksugu kujundusi, Heino Elleri heliplaadi näiteks. Püüdsin olla trendikas, graafiline disain peab ikka olema moodne. Võtsin riski ja ei valinud hüüdlauseid mitte sealt, kus olid partei poolt ette antud loosungid, vaid valisin ise tüpograafide “visuaalse luule”, sõnad kõik ühepikkused.

(Intervjuukatkendid kunst.ee 2001, nr 4,

graafilise disaini lisa, lk II – V.)