Delikaatne ja hooliv romantik

Robert Doisneau’ näitus on suurepärane pilguheit romantilisse Pariisi, kuid suudab pakkuda huvi ka professionaalidele ning tõstatab küsimusi tänavafotograafia võimalikkusest reguleeritud maailmas.

MARTIN BUSCHMANN

Robert Doisneau’ näitus „Pariisi lood“ Juhan Kuusi dokfoto keskuses kuni 18. VIII.

Henri Cartier-Bresson, Robert Doisneau, Garry Winogrand, Irving Penn, Robert Frank, Bob Willoughby, Josef Koudelka, Vivian Maier, David „Chim“ Seymour, Robert Capa … Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt. Nad kõik on fotograafid, kelle looming on suuremal või vähemal määral puudutanud pea kõiki praegusaegseid fotograafe. Kellele meeldib üks, kellele teine. Mõnel on nad kõik raamaturiiulis esindatud.

Samuti on see osake nendest fotograafidest, kelle näitusi soovin vähemalt korra elus külastada. Mis seal salata, raamatutest jääb väheks. Internetist rääkimata. Kuna foto kui meedium on väga sõltuv sellest, kuidas ja kus seda vaadata, siis eelistan näitusi koos välja prinditud fotodega raamatutele või internetile. Paraku tuleb enamasti mujale sõita. Seekord on Juhan Kuusi dokfoto keskus Robert Doisneau’ loomingu koju kätte toonud, seda võimalust kasutamata jätta oleks suisa rumalus.

Doisneau, Bresson, Ronis – kolmik, kelle nimed hüppavad pähe, kui rääkida 1930.–1950. aastate Pariisi elu kujutavatest fotograafidest. Doisneau on delikaatse ja romantilise, pisut humoristliku ning enamasti kompositsiooniliselt perfektse käekirjaga oma koha klassikute seas igati välja teeninud.

Hoolimine pildistatavast. Juhan Kuusi dokfoto keskuses on väljas tema parimate tööde valik. Seda on ka tunda. Väikesesse ruumi on paigutatud nii palju nauditavat, et kõik oletuslik näituse külastusega seotud ajaplaneerimine lendab aknast välja. Pilte paistab olevat meeletu kogus, neid jagub igasse nurgatagusesse, kuid hämmastaval kombel see ei häiri. Pigem vastupidi. Et fotode formaat on suhteliselt väike, siis tuleb nende üksikasjalikumaks vaatamiseks päris lähedale minna. Fotod sisenevad vaataja isiklikku ruumi ning fotode ja vaataja vahel tekib usalduslik side. Fotod ise on grupeeritud sujuvalt, ühelt teemalt teisele minnakse märkamatult üle.

Oodatult on suur rõhk tänavafotograafial või pigem siis elustiilifotograafial. Doisneau suudab edasi anda eelmise sajandi algusaastate ja keskpaiga Pariisi elu sellisena, nagu ootame. Armsa, kena ja romantilisena. Doisneaulikult. Seda mitte just halvas mõttes.

Robert Doisneau’ „Preili Anita“ on üks paremaid portreenäiteid: detailide pisivigadest hoolimata tekib portreteerituga (ja selle kaudu portreega) väga tugev emotsionaalne side.

Kunstniku enda tõdemus „ma ei pildista elu sellisena, nagu see on, vaid sellisena, nagu ma tahan, et see oleks“ võtab minu silmis tema – tänavafotograafi – loomingu väga tabavalt kokku. Filmilikkus, isegi muinasjutulisus on tema töödes läbiv. Samuti on selgelt tajutav ka tema suhtumine pildistatavatesse. Näitusel, aga ka kogu tema loomingus, on peaaegu võimatu leida fotot, kus ta oleks keskendunud halvale või üritanud kujutada pildistatavat ebasoovitavas või kompromiteerivas olukorras. Hea näide on ehk tema tuntuim foto „Raekoja suudlus“ („Le baiser de l’hôtel de ville“, 1950), mille tegemiseks oli ta tegelikult palunud noortel poseerida. Tulemus on suurepärane, nagu romantilisest filmist pärit kaader, mis kannab suurepäraselt edasi tolleaegse Pariisi vaimsust või vähemalt meie ettekujutust sellest. Kas foto oli poseeritud või mitte, ei vähenda selle väärtust tänavafotograafia mõistes karvavõrdki.

Hoolimine pildistatavast läbib kogu Doisneau’ loomingut. See, kuidas ja mida on ta võtnud arvesse piltide lõplikul valikul, võiks olla meeles igal fotograafil ka praegu. Detailid, näiteks, et tantsijanna ei paistaks fotol liiga vulgaarne, olid talle määrava tähtsusega. See kipub tihti fotograafidel meelest minema.

Suurepärane portretist. Rõõmustab, et esindatud on ka Doisneau’ portreede valik. Kuna teda teatakse eelkõige tänavafotograafina, siis võib tulla üllatusena, et ta oli ka suurepärane portreefotograaf. Tema kontseptuaalne portree Picassost „Picasso saiasõrmed“ („Les pains de Picasso“, 1952) on suurepärane näide kontseptuaalsest portreest. Seal on saavutatud portreežanri ja kontseptuaalse fotograafia ideaalne tasakaal. Portreteeritu ei jää idee varju, kuid teose idee kunstniku kätest kui leivateenijatest on lihtne ja mõjus. Teos on loomulikult ka doisneaulikult humoorikas.

Teine silmatorkav portree on „Preili Anita“ („Mademoiselle Anita“, 1951). Naiselikult õrn kujutis mõjub nii tugevana, et alles süvenemisel jääb silma, et kaadris on ka Doisneau ise. Peegelpildi kujul. See on võte, millest fotograafid üldiselt hoiduvad, kuid mis antud juhul ei häiri, vaid pigem rõhutab fotograafi ja portre­teeritava usalduslikku (ehkki juhuslikku) sidet. See on üks paremaid portreenäiteid just sellepärast, et detailide pisivigadest hoolimata tekib portreteerituga (ja selle kaudu portreega) väga tugev emotsionaalne side. Doisneau kujutab Anitat kookonist vabanenud liblikana. Olen selle tõlgendusega täiesti nõus.

Väärtuslik õppematerjal. Näituse mõneti üllatava osa moodustab video „Kontaktid. Robert Doisneau“ video. Lühifilmide sari „Kontaktid“ (1989–2008) on väärtuslik õppematerjal neile, kes tahavad heita pilku fotograafide sisemaailma.

Kaader kaadri haaval näidatakse valitud fotode saamislugu, fotograaf selgitab, kuidas valik tehtud sai. See on suurepärane lisand, kuhu tuleb süveneda ja vaadata mitugi korda üle. Automaatselt taban ennast mõtisklemas valikute üle, mida Doisneau on teinud, ja nende üle, mida mina oleksin teinud. Oma rõõmuks pean tunnistama, et oleme suhteliselt ühel meelel. Ainus erand on kaadri­seeria fotost „Venus“ („Vénus prise à la gorge“, 1964), mille puhul mulle meeldis kaader, kus modelliks olnud naisterahvas kiikab üle õla kaamerasse, kuid saan suurepäraselt aru, et see sobiks William Kleini või Garry Winograndi loomingusse, võimalik et isegi Martin Parri omasse, kuid mitte Doisneau’ piltide sekka. Seega olin pildivaliku osas siiski Doisneau’ga ühel meelel.

Video on dokumentaalse lisandina juba iseenesest väärtuslik materjal, näitusel toimib see lausa suurepäraselt. Fotohuvilisele on see kasulik teave, kuid neile, kes fotograafiat õpivad, asendamatu võimalus.

Robert Doisneau. Vennad, Pariis. 1934.

2 × Pressifoto

„Pariisi lood“ on üks asjalikumaid fotonäitusi, mida viimasel ajal näinud olen. Klassiku näitust niiviisi kokku panna, et pakuks naudingut nii huvilistele kui ka professionaalidele, pole just lihtne ülesanne. Kui huvilistele on see suurepärane retk muinasjutulisse ja romantilisse Pariisi, pilguheit lugude ja unistuste maailma, siis fotograafe kõnetab näitus just fototehnilise ja haridusliku poole pealt.

Väljapanekuga tõstatatakse ka küsimus tänavafotograafia võimalikkusest praeguses reguleeritud ühiskonnas, kus kestab arutelu inimõiguste ja fotograafi eneseteostusõiguse üle. Doisneau’ näitus ei anna sellele küll ühest vastust, kuid osutab, et teatud tehnikate abil saab suurepäraseid pilte ka siis, kui paluda inimestel spontaanselt poseerida. Paraku ei aita see tabada intiimseid hetki, mille puhul ei saagi luba küsida. Kui paljud kuulsad ja fotoajalukku läinud teosed oleksid jäänud sündimata, kui pildistatav oleks keeldunud? Ükskõik kui tore pilt sellest poleks ka sündinud. Kas nüüd saaksime avaldada fotot, kus kunstipoe akna taga vaatab naine üht kunstiteost, tema mees aga maia näoga hoopis teist, varjatud huvi paljastavat teost? Doisneau’ modellidel on humoorikad näoilmed, mis ei solva pildistatut, kuid kas praegu tohiks ta küsimata pildistada võõraid inimesi? William Klein on arvanud, et selliseid pilte, mida ta kunagi tegi, ei saa praegu teha, sest ühiskonna arusaamades on palju muutunud. Huvitav, mida Doisneau arvaks?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht