Berliini biennaal: teater ühel tänaval

Rael Artel

Kunstisündmus mõjub, kui fookusesse on tõstetud kunstiteosed, mitte ekstravagantsusi armastav kuraatorite kooslus.  

Tino Sehgali performance “Kiss”. Rael Artel

 

Kaasaegses kultuurisituatsioonis ja kitsamalt kunstimaailmas näib üha kindlamalt kujunevat olukord, kus ainus ahtake ruum kunstiilmas on biennaalid, millel võimaldatakse grandioosses mahus eksperimenteerimist. Kõiksugu turundus- ja haridusprogrammide push’itud muuseumid on keskendunud eelkõige masside harimisele ja oma kollektsioonide näitamisele, piiratud võimalustega kunstikeskused kipuvad vaikimisi minema sama teed. Eragaleriide esimene eesmärk on aga loomulikult müük ja turu hoidmine. Nii ongi jäänud biennaal ainsaks formaadiks, mis võimaldab tõeliselt mastaapselt lavastada, eksperimentaalselt mõelda ja tegutseda.

Järjekorras juba neljanda Berliini biennaali kuraatorid (Maurizio Cattelan, Massimiliano Gioni ja Ali Subotnick) on selle võimaluse (või isegi kohustuse) ainult poolenisti ära kasutanud: äärmiselt laiale äärmuslike emotsioonide eksponeerimisele keskendatud sündmus püüab hõlmata ka konkreetset linnaruumi koos selle traagilise ajaloolise tausta ja kultuurilise iseloomuga. Otsusekindlusest, kummale ideelisele lähenemisele panna põhirõhk, on puudu jäänud ning lõpptulemuseks on ülimalt teatraalne väljapanek mõningate õhustikust tingitud kohaspetsiifiliste teostega. Nii pole näitus täiel määral ei üks ega teine. “Hiirtest ja inimestest” (nii on sündmuse ametlik nimi) on kujunenud vastuoluline üritus, mille teoste valik tekitab segaseid, lausa vastakaid tundeid. Pealegi tekib näitust vaadates pidevalt vajadus otsida valiku puhul paralleele ühe kuraatori, kunstiilma enfant terrible’i Maurizio Cattelani enda loomingu ja itaalia kunstitraditsiooni kui näituse taga tiksuva taustsüsteemiga.

Biennaal on reageering kaasaegse kunsti situatsioonile, selle mõnede tahkude väljavalgustamine ja oluliste küsimuste diskussiooni tirimine. “Hiirtest ja inimestest” tegijad on ostustavalt loobunud igasugustest päevapoliitilistest teemadest: kui igal suuremal näitusel võib enamasti näha midagi terrorismi, meediakriitika ja globaalse kapitalismiga tegelevat, siis antud väljapanek on öelnud sellele kindla “ei”. Ja nii osutubki biennaali kõige poliitilisemaks projektiks Pawel Althameri allkirjade kogumise aktsioon, mille eesmärk on päästa üks illegaalne immigrant maalt väljasaatmisest.

Oma kaassõnas lajatavad kuraatorid otse, et sündmus otsib paralleele inimeste ja loomade käitumises. Ilmselt seetõttu võibki näitusel kohata palju paranoiat, lolle nalju, efektitsemist, trikitamist, draamat ja dramaatikat. Kogu biennaal on üks suur lavastus, midagi friigi-show, absurditeatri, maskeraadi, gooti tseremooniate, õuduste toa, kurioosumite kambri ja tsirkuse vahepealset, mis püüab vaatajas esile kutsuda eelkõige emotsioone, mitte genereerida keerdkäikuderohkeid ideid. Paras eluteater, kui lihtsalt väljenduda. Igasugu friikide siseilmad, hirmud, viirastused, allusioonid, hallutsinatsioonid, kinnisideed ja subjektiivsed valikud ongi “Hiirte ja inimeste” keskne idee. Võiks isegi öelda, et kuraatorid annavad kunsti kunstnikele tagasi: kunstnikul on õigus subjektiivsele kunstile, kunst on kunstniku omailma osa ega pea korrespondeeruma ümbritseva maailma, eriti veel selliste ühiskondlikult aktuaalsete teemadega nagu sotsiaalpoliitiline olukord, rahvustevahelised pinged, terrorism, migratsioon, meedia ja keskkonnaprobleemid. Kunstnik pole sel biennaalil mitte kellegi teenistuses, ta on oma kunstiga üksi jäetud.

 

Probleemid

 

Kogu sündmus on lahendatud külastajale väga mugava tänavafestivalina, kus võib mitu päeva järjest liikuda Auguststrasse ühest otsast teise, kirikust kalmistuni ja tagasi. See, et kõik näitusepinnad on ühel tänaval, on välja käidud kui sündmuse unique selling point: linnaosa traagiline ajalugu tõuseb esiplaanile, kuid seos bienaaliga on siiski ülinõrgalt põhjendatud. Kataloogi eessõnas kuraatorid küll kategooriliselt eitavad seoseid Mitte’ga, kuid näitusele aktsepteeritud teoste valik annab tunnistust vastupidisest. Jah, vana juudi linnaosa, aga so what? Oleme ju holokausti jutte juba palju kuulnud ja juudi koolis eksponeeritud Robert Kuśmirowski raudteevaguni perfektne mulaaž ei tohiks ju enam erilisi emotsioone tekitada. Eriti olukorras, kus kunstiajalugu on juba näinud näiteks Christian Boltanski vastavasisulisi teoseid. Tundub, et kuraatoreil on hästi õnnestunud nii-öelda riskivaba valik: näituse ajaloolised ekstreempunktid moodustuvad Bruce Nauman, Paul McCarthy, Tadeusz Kantori ja Otto Mühli teostest, kuid ekstra biennaali tarvis valminud teosed kalduvad ikka sinna kohaspetsiifika valda. Kahju küll, aga mitte kuidagi ei kõla kokku Jeremy Delleri kontekstispetsiifiline “Klezmer chidesch” ja terve paraad obsessioone kaasaegse kunsti ajaloo igast perioodist.

Oleks olnud ülimalt meeldiv, kui kuraatorid olekski jäänud kunsti subjektiivsuse, kunstniku enda isiku sisevaatlusteni ja nii-öelda inimsuse grupiportreeni. Igasugune kohaspetsiifika taotlus biennaaliformaadi puhul tundub aga pärast viimase Istanbuli biennaali meisterlikku kuraatoritööd ületamatuna. Lisaks veel asjaolu, et iga kunstisündmus mõjub ikkagi sümpaatsemana, kui fookusesse on tõstetud kunstiteosed, mitte ekstravagantsusi armastav kuraatoritetiim.