Avatud paopaik

XX sajandi alguses idüllilise Tuusula järve äärde koondunud loomeinimesed kaitsesid oma liberaalseid ideaale, uuendades loomevallas soome kultuuri.

JUHANI SALOKANNEL

XX sajandi alguseks Tuusula järve äärde koondunud rahvusromantilisi kunstnikke peetakse soome rahvusliku identiteedi ja aate visuaalse keele loojaks. Järve kallastele kolinud kunstnike sidemed kujunesid erakordselt tihedaks. Näiteks Eero Järnefelti õde oli Jean Sibeliuse abikaasa ja Venny Soldan-Brofeldt kirjanik Juhani Aho abikaasa. Tihe omavaheline läbikäimine ei tähendanud ainult jutuajamisi kohvitassi ääres, vaid koos teiste kunstnike peredega loodi terve uus maailm.

Lugupeetud suguvõsad. Eero Järnefelt ei olnud mitte ainult proua Sibeliuse vend, vaid suure dünastia osa. Tema vanem vend oli kirjanik Arvid Järnefelt, soome kirjandusklassik, kelle teoseid „Isamaa“ või „Mu vanemate romaan“ loetakse ka praegu. Arvid Järnefelt oli ka omanäoline arvamusliider, kes osales aktiivselt ühiskonnateemalises keskustelus. Maailmavaatelt ta oli tolstoilane: ta oli kirjavahetuses Lev Tolstoiga ja külastas ka Jasnaja Poljanat. Eero Järnefelti noorem vend Armas Järnefelt oli helilooja ja dirigent. Ta elas mitmeid aastaid Rootsis, töötas Stockholmi kuningliku ooperiteatri dirigendina, Soome ooperis tõi lavale ka Richard Wagneri teoseid. Tema heliloomingus on mahukaid helipoeeme sümfooniaorkestrile, kõige tuntum ja armastatum oli (ja on) lühike ja lüüriline „Berceuse“ ehk „Hällilaul“. Kokku oli Järnefeltide peres kaheksa last, kolm poega ja viis tütart. Tütar Aino abiellus noorena Jean Sibeliusega, neil oli viis tütart. Aino Sibeliuse väike habras kuju on soomlastele fotodelt tuttav, kuigi raamatuna on avaldatud tema elulugu alles nüüd.

Eero Järnefelti isa oli kindralleitnant Alexander Järnefelt. Rahvuselt oli ta soomlane, teenis Vene keisririiki kõrge ohvitserina, oli omal ajal kuberner ja Soome senaator. Karjäärile vaatamata oli Alexander Järnefelt tulise hingega soome patrioot. Tema eluajal ei saanud see tähendada püüdlusi riikliku iseseisvuse poole, aga ta võitles venestamise vastu, kaitses Rootsi ajast pärit õigusi ja tema oma kodus räägiti soome keeles.

Eero Järnefelti ema Elisabethi venna, tema onu skulptor Pjotr Clodt von Jürgensburgi loomingusse kuuluvad ka hobused Peterburi Anitškovi sillal. Elisabethi vend Mihhail Clodt von Jürgensburg oli maalikunstnik. XVI sajandi alguses Westfalenist Tallinna kolinud Clodt von Jürgensburgid oli baltisaksa suguvõsa.

Loodus ei olnud tähtis ainult loomingus, vaid kogu elus. Kõik Tuusula elanikud matkasid Karjala metsades ja mujal Soomes, sõudsid Tuusula järvel, jaanituli põles kõrgel kaljul järve ääres.

Järvenpää Kunstimuuseum

Alexander ja Elisabeth Järnefelti armastusloos on omavahel põimunud romantika ja ajastu suured ideed. Alexander tõi kaasa soome rahvusliku ärkamise, Elisabeth uuenduslikud, vabameelsed aated, seda iseäranis kirjanduse, aga ka soome keele mõttes. Elisabethi lapsepõlvekodus räägiti saksa ja vene keeles, pärast abiellumist õppis ta ära soome keele. Elisabeth Järnefelt ei avaldanud ise ilukirjanduslikke teoseid, kuid asutas Soome esimese loovkirjutamise kooli. Täpsem on rääkida ehk tema kirjanduslikust salongist, kuhu koguneti ühel õhtul nädalas. Seltskond ei olnud suur, aga selle mõjul kasvasid kirjanikuks tulevane klassik Juhani Aho, omal ajal populaarne Kauppis-Heikki, poeg Arvidist rääkimata. Just selles salongis tekkis soome realistlik kirjandus, seal tutvuti Vissarion Belinski teooria ja Lev Tolstoi mõttemaailmaga. Vene kirjanduskriitika asutaja ja alustala mõtteid vahendas soome keeles baltisaksa aadli venestunud perekonna tütar. Tolstoi maailmaparanduslikud ideed olid selles salongis nii tähtsal kohal, et Eero Järnefelt tahtis katkestada kunstiõpingud ja hakata algkooliõpetajaks, et anda kehvale lihtrahvale haridust. Vanem vend Arvid Järnefelt, kes oli õppinud õigusteadust Helsingi ülikoolis ja töötas kohtunikuna, otsustas aga kolida maale ja hakata kingsepaks. Kirjandusest ta õnneks ei loobunud.

Venny Soldani kodanikunimi oli Soldan-Brofeldt, sest ta oli abielus kirjanik Juhani Ahoga, kelle päris nimi oli Juhani Brofeldt. Nagu Eero Järnefelt, nii oli ka Venny Soldan pärit heal järjel perekonnast: tema isa oli Soome riigi rahapaja direktor – Soomes oli oma raha olemas juba tollal. Venny Soldan õppis kunsti Helsingis, Peterburis ja Pariisis, täiendas ennast Hispaanias ja Itaalias. Vaadetelt oli ta naisõiguslane, elulaadilt vabameelne boheemlane. Ta mässas meeste maailma ja väikekodanliku vaimu vastu. Ka tema abielu Juhani Ahoga kujunes väga omalaadseks. Neil oli kaks poega, kuid Juhani Aho kolmanda poja ema oli Venny noorem õde Tilly. Armastuskolmnurgas oli dramaatilisi hetki, kord viibis üks Pariisis, teine Šveitsis, kuid abielu ei purunenud ning Venny kandis hoolt ka Tilly ja tema poja eest. Juhtunut hoiti küll saladuskatte all – sellega järgiti väikekodanlikke norme. Perekond elas üürikorteris, hoolimata sellest, et Aho sissetulekud oleksid kindlasti lubanud elada kas Helsingi kesklinna juugendstiilis kortermajades või aedlinna ühepereelamus.

Looduslähedus ja rahvusromantika. Eduka loova töö tingimusteks kunsti, kirjanduse või muusika vallas on ka soodsad tingimused ja mõttekaaslased. Ajaloos on olnud mitmeid omanäolisi vaimseid keskusi: Viini kohvikud XX sajandi algul ja Pariisi omad XX sajandi keskpaigas, New Yorgi Greenwich Village’i džässiklubid 1950ndatel, viimaste aastate Berliin ja ka praegune Tallinna Telliskivi loomelinnak kuulub selliste hulka. Soomes sündis Helsingist umbes 40 kilomeetri kaugusel midagi ainulaadset Venny Soldan-Brofeldti ja Juhani Aho algatusel 120 aastat tagasi, nimelt Tuusula järve kunstnike kogukond (Tuusulan järven taiteilijayhteisö). Esimestena asusid sinna elama Brofeldtid ehk Venny ja Juhani, varsti tulid Järnefeltid Eero ja Saimi, Sibeliused Jean ja Aino, Halonenid Pekka ja Maija ning siis ka luuletaja Juhana Heikki Erkko. Ehitati muljetavaldavad palkmajad: Järnefeltide Suviranta, Sibeliuste Ainola, Halonenide Halosenniemi ja Erkko Erkkola. Rahvusromantilises stiilis elamud olid mõeldud nii pereeluks kui ka loometegevuseks. Venny ja Juhani Aho Ahola oli erand: tegu oli üürimajaga, mida üürilised remontisid ja laiendasid, juurde ehitati terve tiib, millest sai Venny ateljee.

Tuusula kogukonna ideaalides, mõtte- ja eluviisis võib eristada mitmeid kihistusi. Esimene on soome rahvusromantism. Karelianismi õitseaeg oli XIX sajandi viimane aastakümme ja selle mõju jätkus ka sajandivahetusel, kui tekkis Tuusula järve kogukond. Loeti „Kalevalat“. Kuigi eepos oli ilmunud pool sajandit tagasi, hakati seda päriselt mõistma alles siis. Korraldati retki Karjalasse, otsiti põlissoomlast ja -soomlust. Teine kihistus esindab vastupidist suunda, Euroopa tollast kunsti. Tuusula järve äärest tehti reise ka Pariisi, loeti kõige moodsamat kirjandust, oldi kursis uuema maalikunstiga. Sibelius tundis huvi Gustav Mahleri, Richard Straussi jt loomingu vastu. Kõige selle taga oli noore põlvkonna liberaalne vaim, mis seisis vastu vanadele arusaamadele, reeglitele ja autoriteetidele: kirikule, seisuslikule korrale ja rõhuvatele soorollidele. Tähtsal kohal oli mehe ja naise võrdõiguslikkus ühiskonnas, aga eriti pereelu igapäevas. Tööjaotus jäi suures osas küll samaks (peremees teenis raha ja perenaine hoolitses majapidamise eest), aga laste ja kodu vaimsuse eest hoolitsesid mõlemad.

Demokraatlikku elukorraldust suunas ka Inglismaal sündinud arts and crafts’i liikumine, sest moodsas Euroopas oldi tüdinud historitsismi vaimust. Noored kunstnikud ja disainerid tahtsid midagi päris uut, mitte vana kordamist. Ajastu ilming oli ka tööstusrevolutsiooni tulemusena sündinud massitoodang, millega standardiseeriti esemete vorm. Arts and crafts’i ideoloogiat rakendati kogukonna kõigis kodudes: mööbliesemed, kaminad, kodutekstiilid, interjöörid kujundati, isegi ehitati ise. Pekka Halonen oli kuldsete kätega, sama osav oli ka Venny Soldan. Tuusula järve kodud olid tagasihoidlikud, aga hubased ja ilusad. Seal oli viiteid „Kalevala“ ja Karjala vaimus rahvusromantikale, ka vanadele talurahvatraditsioonidele, aga kindlalt oli kohal ka rahvusvaheline juugend.

Tuusula kogukonda ühendas ka looduslähedus, mis on näha kõikide meistrite kunstis. Pekka Halonen maalis ainult õues, vabas õhus, plein air’i põhimõtteid jagas ka Eero Järnefelt. Seda on tunda ka Juhani Aho teoste looduskirjeldustes. Sibeliuse muusikas on kuulda männimetsa mühinat või ka looduse vaikust. Loodus ei olnud tähtis ainult loomingus, vaid kogu elus. Kõik Tuusula elanikud matkasid Karjala metsades ja mujal Soomes, sõudsid Tuusula järvel, jaanituli põles kõrgel kaljul järve ääres. Kartulid, porgandid ja muud juurviljad, mida oleks olnud ümbruskonnast lihtne osta, kasvatati ise. Kasvatati ka roose ja teisi ilutaimi. Aino Sibeliuse aed on lausa legend: on säilinud fotosid, kus sirgetes ridades kasvab rabarber ja taamal õitsevad roosid.

Idüll keset venestamist. Ei läinud päevagi, kui Tuusula pered ei oleks üksteisel külas käinud. Juhani Aho läks Pekka Haloneni juurde juttu puhuma, suusatades üle järvejää. Naised pidasid kodukooli lastele. Kui Jean Sibelius oli saatnud Ainole välismaalt haruldaste taimede seemneid, jagas too neid teistega. Halosenniemi suures ateljees, mis oli ka elutuba, tegi Maija Halonen nii mõnigi kord ettepaneku Aino Sibeliusele mõnda lugu mängida. Aino istus klaveri taha ja mängis ning mõnikord improviseeris ka Jean Sibelius.

Kogu seda suhtlemist, idüllilist läbikäimist, võib ka teisiti mõista. Tuusulasse tuldi peitu, sest väljaspool oma kogukonda valitses täiesti teistsugune maailm. Pealinnas oli maad võtnud venestamine, Juhana Heikki Erkko venna leht keelati ja ta pidi põgenema mõneks aastaks Ameerikasse. Enne pikemat reisi mattis Juhani Aho oma uued käsikirjad aeda maha.

Loominguline töö viis kunstnike perekonnad aga soome kultuurielu keskpunkti. Kui Soome rahvusteater sai 1902. aastal Helsingisse uue hoone, siis oli esimese lavastuse teksti autor Erkko, muusika kirjutas Sibelius, lavakujunduse tegi Halonen ja keskne roll oli kehastada Eero Järnefelti abikaasal Saimil.

Tuusula järve äärest polnud Helsingisse palju maad: hobusega raudteejaama ja sealt rongiga pealinna. Jean Sibelius eelistas esimese klassi vagunit, Juhani Ahole meeldis kolmanda klassi oma. Rongiga tuldi ka Tuusulasse külla. Külas käisid seal kunstnik Akseli Gallen-Kallela, luuletajad Eino Leino ja Otto Manninen ning paljud teised. Suhtelisele vabadusele vaatamata kuulus Soome siiski tollal Vene impeeriumi koosseisu ning ka Soome kubises salakuulajatest ja pealekaebajatest. Maksim Gorki toodi Tuusulasse lausa salaja.

Järnefeltide Suvirannas käis tihti üks noor üliõpilane, kellest sai lausa Eero Järnefelti jünger, kuigi mitte maalikunsti alal, vaid üldse kultuuriküsimustes ja ellusuhtumises. Tema nimi oli Frans Eemil Sillanpää, kes pälvis nii kolmekümne aasta pärast Nobeli kirjanduspreemia.

*Artikli aluseks on Juhani Salokandle Tuusula loomeinimeste kogukonnast kõneldu Adamson-Ericu muuseumi näituse „Külaskäik. Eero Järnefelt ja Venny Soldan-Brofeldt“ teemaõhtul 12. IX.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht