Autasu. Tunnustatud klaasikunstnik Eeva Käsper
Eeva Käsper pälvis 2010. ja 2011. aasta tegevuse eest Eesti Klaasikunstnike Ühenduselt tunnustatud klaasikunstniku tiitli. Autasu antakse välja iga kahe aasta järel. Eeva Käsperi loomingu kohta üldistuse otsimisel meenub Mare Saare väide, et klaasikunstnikus on koos kunstnik ja disainer (Sirp 17. IX 2010). Nii on Käsperi hiljutiste tegemiste hulka mahtunud nii vabaloomingulised teosed, ruumielementide kujundamine kui ka klaasist muusikainstrumentide valdkondadevaheline koostööprojekt. Käsperi viimase kahe aasta klaasialastest ettevõtmistest ei ole lihtne esile tõsta üht ja ainust kõige kaalukamat ning olulisemat. Selleks võib pidada nii Saksamaal Frauenau klaasimuuseumi skulptuuriparki püstitatud peegelinstallatsiooni kui ka projekti „Klaasimaailm” tööd. Viimati nimetatu, muusika ja klaasi sümbioos, mille valmimises osales Eeva Käsper nii kunstniku, projektijuhi kui ka üliõpilaste juhendajana, sündis koostöös „Tallinn Euroopa kultuuripealinn 2011” ning Norra muusikute Arve Henrikseni ja Terje Isungsetiga, kes andsid aasta lõpul Tallinnas suure publiku- ja meediahuvi pälvinud kontserdid Eesti klaasikunstnike ja tudengite loodud klaaspillidel.
2010. aasta kevadel osales Eeva Käsper isikunäituse mõõtu installatsiooniga ühisnäitusel „Tasakaaluhetk” Tartu kunstimuuseumis (koos Mare Saare ja Tiina Sarapuga), sellele järgnes mitmeid esinemisi nii Eestis kui mujal (klaasikunstnike ühenduse näitus „Paar”, „Multisensory” Prato di Pordenones Itaalias jt).
Klaasikunstniku loomemeetodi kujunemisel on sageli oluline osa tehnoloogiliste võtetega eksperimenteerimisel, nende nii-öelda kodustamisel ja lülitamisel oma meelelaadile sobivate töövahendite hulka. Viimasel ajal on Eeva Käsperi autorikäekirjale tunnuslikuks kujunenud origamitehnikast inspireeritud objektid. Tartus näidatud installatsioonis „Hällilaul” kombineeris ta neid ülipikkade klaasniidikimpudega, vastandades nii püsivuse ja möödavoolamise.
Käsperi vabalooming peegeldab emotsionaalset ja isiklikku maailma, tundeid, mis on niisama abstraktsed, kui vorm, mille ta on nende väljendamiseks valinud. Tema objektid ja installatsioonid ei jutusta lugusid, vaid sümboliseerivad emotsionaalsest mälust pärit seisundeid.
Mitmesugustes tehnikates ja mõõtmetes loodud ning eri keskkonda mõeldud töid ühendab taotlus anda vaatajale ebatavaline ruumi- ja tajuelamus või vahendada unenäolise teadvusseisundi väga eneseküllast kogemust. Koostöös Tiina Sarapuga loodud suuremõõtmeline peegelinstallatsioon „Näiline ruum” mängib autorite sõnul ruumi, reaalsuse ja näilisuse tunnetusega, selles liikujat tabavad peegelduvate kujutiste ootamatud kadumised ja ilmumised. Sissevaade mõnda origamiklaasobjekti loob klaasile omase optika mõjul illusiooni lummavast ruumist, kuhu erinevalt eelkirjeldatust saab siseneda ainult kujutluses.
Oma töid saatvates tekstides kirjeldab Käsper sageli kaemuslikku, teadlikule kontrollile mitte alluvat tajukeskkonda, kus toimuv võib olla nii eredalt elamuslik kui ka hirmutavkaootiline. Tema objektidesse on see kogemus fikseeritud aga täpsust nõudval ja läbimõeldud moel. Mulje spontaansusest, kergusest ja mängulisusest saavutatakse klaasi puhul reeglina tänu tehnilisele perfektsionismile. Ratsionaalsus ja läbimõeldud valikute tegemise oskus reaalses ajas ja ruumis on ääretult olulised isikuomadused kunstnikule, kes tegutseb paralleelselt loojana, õppejõuna ning mitme töögrupi liikmena (Tallinna rakenduskunsti triennaal, kuni 2011. aastani kulka kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali liikmena jt). Eelkõige loomingulist tegevust silmas pidav tunnustus annab tunnistust õnnestunud tasakaalu hoidmisest nende valdkondade vahel.
Värsked artiklid
Uudised
Leia veel huvitavat lugemist
