Autasu – Illusioonide kiituseks

TAMARA LUUK

Tiit Pääsuke, kes pole sugugi suu peale kukkunud, teatas kultuurkapitali elutööpreemiat vastu võttes: „Maalikunsti kohta ei oska ma midagi öelda. Kui kunstnik hakkab oma maalidest rääkima, siis hakkab ta rumalusi rääkima.“

Räägib, ei räägi

Ja veel kord Pääsuke: „Aga kunstiga on üldse nii, et niipea kui selle iseloomustamiseks mingit sõna kasutad, siis on see vale. … Kunstiteos peab kuulama, mida tema kohta öeldakse: eri aegadel ja erinevate sõnadega räägitakse temast eri juttu.“*

Kui hea jutujooksuga mees tühistab oma ande, pealegi veel mitu korda, siis ilmselt mitte ainult edevusest. Aga miks? Miks pole tabuteemasid Pääsukesega samavõrd võluvale ja osavale sõnastajale, tema nooremale kolleegile ja õpilasele Kaido Olele: „Ainult see jäi mind painama ja nörritama, et ta ei öelnud lõpuni, mis asi see kunst ikkagi on ja kuidas seda tehakse?“

Olest omakorda noorem, samuti Pääsukese õpilane Tõnis Saadoja, kelle kunstnikukogemus on kasvanud kiirelt muutuvate tõlgenduskontekstide taustal, kes näib seisvat kunstile igavikumõõdet omistavast Pääsukesest kaugel ja kunsti lahtivõetavuse mõttes Olele lähedal, jõuab Pääsukesele, aga võib-olla ka kunstile üsna ligi, kui ütleb keisrile ja jumalale kuuluvat eristades: „Kui ma peaksin lühidalt kokku võtma, mida Pääsuke mulle õpetanud on, siis ilmselt on see vaatamine. Ma arvan, et olen rohkem õppinud tema maale vaadates, kui teda kuulates.“

Tiit Pääsuke pälvis kultuurkapitali elutööpreemia viiel aastakümnel valminud kvaliteetse, omanäolise ja praegust aega kõnetava maaliloomingu eest.

Liis Treiman / Postimees / Scanpix

Kui sügavale on võimalik, kui kaugele on mõistlik

Iseloomustades Tiit Pääsukest, kirjutab kolleeg Vano Allsalu: „Mees, kellel on midagi öelda ja keda kuulatakse. On väga tähtis, et kunstnikud ise oma tegevusvaldkonda mõtestaksid – mitte ainult oma loomingulise mätta otsast, vaid hoides üleval ka laiemat diskussiooni.“

Talle omaselt mätta kaudu laiemat diskussiooni, aiaaugu kaudu aeda püsti hoides seletas Pääsuke oma näituse avamisel riigikogu galeriis 17. I: „Mätas sellel maalil asub lippu lehvitava Eesti mehe ja põleva Niguliste kiriku vahel. Temast tuleb kiiresti ja kergelt üle minna. Muidu võib sisse vajuda.“ Seejärel rääkis ta värvist, mis on oluline ja tõsikindel, käegakatsutavalt tõene. Pildiruumist, mis on illusioorne, ta ei rääkinud. Tasapind on tasapind, mis sellest, et siia saab sügavusi ja väljaulatuvusi ehitada ikka „kunsti kui omaette elu“ kinnitamiseks, sest „päris maailm on toores, vajab kunstis keetmist“.

Paratamatus ja rõõm elada ühel ajal

„Minul aga on mitmeid aegu ja pürgimusi seljataga. Mina vaatan kõigele viltu. Aga ma ei taha ennast kaotada. [—] Ma vaatan mõne meie noore kunstniku töid, lähen kuhugi mujale ja näen täpselt samasugust kunsti. [—] Nad elavad ühes ajas. Kui oled lühikest aega kunstnik, siis oled nagu särav täht omas ajas [—] Minu ideed on seotud ainult minu maailmaga. Aga see maailm toitub ju päris maailmast. [—] Olen enesekeskne, nagu üks kriitik märkis laitusena. Võtsin seda kui kiitust.“

Ei kunstniku enesekesksus, tema maailm ega käekiri ole suuremat sorti asjad, millest praegu rääkida. Pole see aeg. Muutumisvalmidus on ellujäämise eeltingimus ja meetod, oma ajaga sammukäimine hädavajalik. Vaevalt et mehha­nismile pihtasaamise võidujooksus saabub hetk illusioonide õigustamiseks. Jooksurada on siiski veel endiselt üks ja võistlust juhtiv aeg ei saa kunagi medalit, küll aga kunst. Praegusel ajal on auhindu kahte sorti: vastupidamise ja ajaga kaasaskäimise ja sünkroonsuse eest, mis vaimustab, kuna on meile nii hilja kätte tulnud.

„Mulle on kunst ja elu siiski kaks eri asja. See on paha, kui kunsti hakatakse eluga võrdlema, kunsti kallale minema elu abil. Need võivad olla läbi põimunud, kuid kunst on omaette elu,“ ütles Pääsuke kaks aastat tagasi. Ta ei valeta, aga tõde sõnastama ka ei kipu. Just nagu kell, mis paljastaks lahtivõetuna oma mehhanismi saladuse, aga ei käiks enam ega näitaks ka aega.

*Tiit Pääsukese tsitaadid on võetud ühisintervjuust Kris Lemsaluga nende näituse „Kaunitar ja koletis“ puhul Tallinna Kunstihoones. Reet Varblane, Tõsine ühisasi. – Sirp 22. IV 2016.


Kommentaar

Kaido Ole: Tiit Pääsukesega oli hea olla: ma ei olnud krampis, vaid vastupidi, avanesin nagu pärlikarp, kuulates rõõmuga, mida ta võttis arvata. Ühena vähestest julgesin öelda ka seda natukest, mida ise tudengina mõtlesin. Seda viimast oli tõesti väga vähe, nii et enamasti ma ikka kuulasin. Ainult see jäi mind painama ja nörritama, et ta ei öelnud lõpuni, mis asi see kunst ikkagi on ja kuidas seda tehakse. Seda põhilist ei julgenud ma temalt ise küsida. Pettumust kandsin endas aastaid, kuni vaevalt kuu aega tagasi kuulsin, kui Tiit rääkis riigikogus näitust avades täpselt sama oma õpiaja ja õppejõudude kohta. Ka tema ootas, et tema professorid ütleksid, mis on kunst, aga ka nemad vaikisid selle koha pealt, nagu oleksid kokku leppinud.

Tõnis Saadoja: Kui ma 2000. aastal EKAs õpinguid alustasin, oli Tiit Pääsuke meie kursuse esimene joonistusõpetaja. Mäletan väga selgelt, et esimeseks ülesandeks oli enne tunni algust määrdunud kipskera valgendamine. Ta palus seda teha millegipärast minul, ulatades sümboolselt pintsli. Ta oli sellest žestist väga teadlik, lausudes sinna juurde, et kui keegi kunagi küsib, milline oli teie esimene töö kunstiakadeemias, siis saate öelda, et kipsist kera värvimine.

See oli kahepoolselt läbinähtav poeesia, aga teadlik mängulisus ning flirtimine enesekindluse ja ebakindla piirimail läbiski kõiki tema ülesandeid, nii nagu see läbib ka tema loomingut. Kummaline on, et kunstnik, kelle töid on nimetatud pigem ilusaks, isegi ilutsevaks, ei väsi kordamast, et maal ei tohi minna liiga ilusaks. Ilu ja inetuse skaala on talle oluline, laiemalt võib-olla naturaalsuse ja idealismi skaala, mille foonil ta oma töid arendab. Ja see arendamine meenutab kestvat võitlust.

Olgugi käekiri ammu välja kujunenud, siis pildilise tiheduse koorem, mille Pääsuke iga uue maaliga oma õlule võtab, ei kergene, vaid paljuneb. Ometi ei mõista ma selle tiheduse juures tema soovi (ja enamgi veel võimet) oma vanu töid üle maalida, ka neid, mis tehtud aastakümneid tagasi. Eks see näita vabadust ja üleolekut, et kunstnikule ei ole vana ega uut, vaid ikka üks ja seesama suur kiindumus, kestev protsess, oskamatus lahti lasta. Ma ei kujuta ette, et Tiit Pääsuke lõpetaks maalimise. Tema protsess – vaatamine, kirjeldamine, maalimine – kestab ilmselt senikaua, kuni kestab tema ise.

Pääsukese lähenemine ja selles peituv iva on mulle kohale jõudnud alles aastaid hiljem, võiks isegi öelda, et alles nüüd. Kui ma peaksin lühidalt kokku võtma, mida Pääsuke on mulle õpetanud, siis ilmselt on see vaatamine. Õppejõuna rääkis Pääsuke palju ja huvitavalt, aga otsesõnu väga harva, kõik käis läbi viidete, kuidagi kaude. Kooliajal see mulle ei istunud, olin liiga kärsitu ja tahtsin saada selget vastust.

Mart Vainre: Pääsukese loomingust jääb mulje, nagu ta oleks maalikunsti konstantselt armunud. Tema jäägitust pühendumisest sellele meediumile õhkub soojust, intiimsust ja nostalgiat. Kuigi ta töötab kujutavas laadis, on tema töödes jäänud minu silmis alati domineerima abstraktne värvide vastastikmõju.

Kristi Kongi: Tiit Pääsuke on üks olulisemaid kunstnikke ja teenäitajaid minu arenemisel kunstnikuks. Ühe teose loomiseks võtab ta pika aja, et kõik oleks õige ja täpne – et tunne oleks hea. Selline jäägitu pühendumus on ääretult eriline. Ta on kunstnik, kes on liikunud läbi mitmete aegade, olnud värske igas ajas ja on seda siiani. Mulle tundub, et uudishimu on üks asi, mis viib alati edasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht