Aus ja Kelm ruumis

Andri Ksenofontov

Tallinna kahe ajaloolise hoone keldris oli ruumiteemaline kunstiüritus. Kaspar Ausi näitus „Onn” tarbekunsti ja disainigalerii keldris 3. – 30. IV ja Sten Eltermaa ja Sven Parkeri näitus „Pinnalaotus ja läbilõige” kultuuriklubis Kelm kuni 8. V, kuraator Siim Preiman.

Ruum on ajatu, aeg aga kindlas järjekorras. Kui on järjekord, siis võtab see ruumi ja nõuab ka aega, nagu igaüks teab omast käest. Järjekord näitab niiviisi, et ruum ja aeg on lahutamatult seotud ja sobib mõlema kujundiks ja mudeliks. Juhuslikult on saanud ruum kahe samal ajal Tallinnas toimunud kunstiürituse teemaks. Ajalises järjekorras esimene oli Kaspar Ausi näitus „Onn”, teine on Siim Preimani juhitud kunstiprogramm „Pinnalaotus ja läbilõige”, mis on ühtlasi kultuuriklubi Kelm esimene avalik etteaste.
Koreograafi-kunstnikku Kaspar Ausi on juba mõnda aega köitnud Gaston Bachelard’i ruumipoeetika, kuid oma töödes väljendab ta omaenda taju, mis võib puhtsüdamlikus aususes jõuda mõistetamatute vormideni. Autor oma leebuses ei piira mingil moel ei ruumi, joont ega sõna ning laseb neil jõuda ükskõik millisesse suunda, mis järgneb eelnevale. Kaspar Aus ise liigub või seisab kindlusega, mis iseloomustab kohahoidjat sabas, millel pole algust ega otsa.
Kõnealune ruumiprojekt oli sotsiaalne nagu järjekord, sest tegelikult olid külastajad need, kes näitusesaali liikumise tõid, koreograaf ise lihtsalt oli. „Kord käisin ära ja kui tagasi tulin, nägin, et keegi oli vahepeal ühe pildi horisontaalasendist vertikaalasendisse keeranud. Keerasin pildi jälle horisontaalseks.” Kuid koduteel hakkas tal süda kripeldama ning ta läks tagasi ja pani pildi jälle sellesse asendisse, mida oli eelistanud külastaja. Meelde tuleb video, mis salvestati Kaspar Ausi liikumisest ühel suveõhtul külavaheteel. Lihtne ja mõjuv, sest teeäärsetest põõsastest hõljusid kohale sääsed ning esinemist vaadates tekkis veendumus, et tants on sündinud sääsevehkimisest. Kuid sääsepilv on videos nähtamatu ning seepärast võis jääda ka mulje, et ruumist enesest sigines midagi, mis esineja tõmblema pani. Näitusekülastajadki siginevad ümbritsevast ruumist ja satuvad kogemata hõreda külastatavusega näituseruumi.
Näitusel võis vaadata suuremamõõtmelisi söejooniseid, väiksemaid skitse märkmikkudest ning videosalvestist etenduselt, mille Kaspar Aus esitas koos iiri maalija Patrick Halliga Dublinis. Sama etendusega esinesid nad ka Vaala galeriis. See on kahe mehe suhestumine ruumis. Kuna iga liigutus sünnib improvisatsioonina enda või kaasesineja eelnenud liigutusest, moodustub neist loomuliku kasvu järjekord, mis täidab ruumi. Ruum muutub nähtavaks, nagu hõljuv tolm teeb nähtavaks seinapragudest sisse langeva valguse. Näituse pealkirja tuletuskäik oli sama ettearvamatu kui Kaspar Ausi sundimatult kaootiline pliiatsijoon. Talle jäi meelde Tarmo Paunu näituse pealkiri „Jumal on naine”. Seal oli ka pilt „Mees on naine on ingel” ning oskamata ühtegi neist kolmest eelistada, valis ta „on-i” ehk siis „onni“, mis on inglise keelde tõlgitud kui „hut”. Eluaeg on Kaspar Aus elanud samas kodus, lapsena ehitas ta tuppa tooli, kapi ja voodi vahele mantlitest onne. Ehk ongi ruumipoeetika see, kui kujundad ruumi ümber, et saada sellest uus esteetiline elamus? Kas Aus järjega sinnamaani jõudis, et „hut” kõlab eesti keeles kui „hatt”, mis on iseenesest neljas võimalus mehe, naise ja ingli kõrval?
Klubikultuur ühendab ühesuguste huvidega inimesi kõigis soolistes ning ingellikes ja kuratlikes kombinatsioonides. Kultuuriklubi Kelm avati endise Kodu baari ruumes Vaimu tänav 1, kus veelgi varem oli juuksuritöökoda. Siim Preimani on kunstiajaloolasena huvitanud vana Tallinna linnaruum, millesse sekkuvad, mida kujundavad ja kuhu jätavad jälgi omanikud ja ehitajad, kes võtavad end ajaloolises läbilõikes järjekorda nagu kihilises koogis, kuid peamiseks sihiks on seda kultuurikooki klubis edasi küpsetada. Pealmiseks kihiks ongi Kelm. Kui kaugele ajaloos ruumiuurimisega minna annab? Taani ristisõdijatest maamõõtjateni või keldrikakandite ja rottideni? Ruumi mõttes vahet pole. „Pinnaselaotus ja läbilõige” läheb kindlas järjekorras lõpusirgeni, avaaktsiooniks oli esimese teose lae alla riputamine 16. aprillil. Nädala pärast järgmine teos ning kunstiviktoriin. Esimene teos kujutab endast eelmise sisekujunduse metallraami, mis on täis valatud tsementi kõige värskemate ajalooliste fragmentidega viimasest remondist ning kaalub 200 kilo. Sealt võib leida ühe ehitaja suitsupaki, teise kohukesepaberi, kõigi peale kokku aga kauni kilekoti, millega toodi lõunaks pitsat. Teost arutati ja uuriti avamisel elavalt. Autorid Sten Eltermaa ja Sven Parker istusid nurgas ja vaatasid toimuvat imestusega pealt.
Kelmi eestvedajateks on vennad Uku ja Sebastian Talmar ning Siim Lootus. Kaasa on haaratud ka Mihkel Matkevicius, Arvid Pirn, Johannes Valdma ja Siim Preiman, kes on vastutav klubi kunstiprogrammi eest. Iga päev, välja arvatud esmaspäev, toimub midagi. Teisipäeviti omaloominguõhtud, kolmapäeviti loengud-diskussioonid-viktoriinid, neljapäeviti mängitakse salvestatud, reedeti elavat muusikat, laupäeviti tants, pühapäeviti kunst ja estraad (s.t kunst ja kõik ülejäänud kunstid). Kelmi toimkonnale meeldib Berliini klubi Dante. Kuna Dantel on maine juba olemas, aga Kelm alles alustab, siis paar sõna Kelmi suurest eeskujust: sinna nimelt kogunevat noore eurotrash’i koorekiht ning kõik on igati shicki-mick’i. Näis, kas šikile ja mikile ka Kelmis ruumi leidub ja millisesse järjekorda nad end seal võtavad.