Asjade nimekiri seitsmes alajaotuses

Rakenduskunst hakkab tasapisi tänu uusmaterialismi värsketele hoovustele ja materjalikunstide naasmisele Eesti kunstimaastikul taastama oma kolme-neljakümne aasta tagust seksikust.

URMAS LÜÜS

See, et kõrgel tasemel rakenduskunst vastu kevadet Tallinna vallutas, kumiseb mu ühismeedia kajaruumis juba mitmendat kuud. Kui algul plaanisin kajastada ka kõiki kõrvalnäitusi, siis kirjamahu saleduse huvides lõikan need 24 väljapanekut menüüst välja. Vastasel korral tuleks Sirbi veerud sügiseni ära broneerida.

Paistab, et rakenduskunst hakkab tasapisi tänu uusmaterialismi värsketele hoovustele ja materjalikunstide naasmisele Eesti kunstimaastikul taastama oma kolme-neljakümne aasta tagust seksikust. Rahvusvaheline materjalikunstide pildile kerkimine on tajutav ka Eesti kunstiakadeemiasse astujate sooviavaldustes, sest tarbekunstist huvituvate noorte arv on viimase kümne aasta kõrgeim ja teadlikkus end ümbritsevast erk. Lisaks tuleb suur osa kandidaate mõnelt teiselt, nt tantsukunsti või graafilise disaini erialalt. See näitab hästi, et rakenduskunst on kaotamas luitunud tarbeigandit. Anuma treimine pole noortele enam ainult järjekordse pruuni topsiku vorpimine, vaid ka performance, sotsiaalse sõnumi edastamise vahend, sisemise piiri ületamine, ruumiloome, eneseotsing, seisukohavõtt.

Varasemaga võrreldes võib märgata mitmeid uuendusi. Preemiate valimise asemel otsustati jagada auhinnafond honoraridena kõigi osalejate vahel võrdselt. Samuti vahetati traditsiooniline toimumiskoht Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis hiljuti valminud kõige kuumema pintsaklipslaste paradiisi vastu Noblessneri linnakus. Vahest kõige suurema uuendusena (ja siinsele kunstnikkonnale üllatavana) ei pandud sel aastal näitust kokku avaliku üleskutsega. Kureeriva pilguga tervikut looma kutsuti Stine Bidstrup, kes klaasikunstnikule omaselt valis mõtestavaks teemaks läbikumavuse. Miks just üllatav? Vahest seetõttu, et välismaise kuraatori tõttu kardeti vähest siinsete kunstnike esindatust ning ka läbipaistvusega katsetamist tajuti esmalt just klaasikunstile omasena, mis seab teistelt erialadelt valitud tegijad ebavõrdsesse positsiooni. Palju siis ikka neid läbikumavusele keskenduvaid metalli, keraamikat ja tekstiili kasutavaid siinseid kunstnike on? Küll aga said näituseruumi jõudes kahtlused-kõhklused seljatatud.

Esteetilise terviku kureerimine võib olla suur nauding, aga ka suur peavalu. Kuidas sööta hunte lambaid ohverdamata? Õnneks ei seatud materiaalset läbipaistvust esmaseks parameetriks. Läbi võib kumada erineval viisil. Poliitilised otsused võivad läbi paista, aga ka valed on läbinähtavad. Kumamise all mõistame ennekõike valguskiirte tungimist läbi teed takistava materjali. Päike paistab ja valgus kumab läbi kerge kardina tuppa. Aga õhtuti kumab mul läbi seinte ka naabri norskamist ja samme kriuksuval parketil. Hommikul kumab sängist lahkunud kaaslase kehasoojust. Peas kumavad eelmise päeva vestluste katked.

Paratamatult sisenen näitusest rääkides klaasseintega labürinti. Asju näen, aga nendeni sõnadega ei jõua. Kuidas rääkida tajutavast-tuntavast viisil, et ka lugeja sama tajuks-tunneks? Pole mul ju valguse ja varjude kohta sama kogust sõnu, mis saamidel lume jaoks. Kuidas kirjeldada heldimust, mis tekib läbi tuules õõtsuva puuvõra maapinnal tantsisklevaid valguslaike nähes? Kuidas selgitada rõõmunüansse, mis tekivad üdini siiras anduvas aususes mängiva koeraga mürades, et ka inimese silmis, kel pole kunagi koera olnud, välgataks isetu joovastuse säde?

Kerge oleks seda kõike kirjeldada füüsika ja füsioloogia kaudu. Dopamiin, serotoniin, adrenaliin … Täpselt sama lihtne kui kirjeldada seina.

Hea ja tugev sein, punastest tellistest, meistritöö, oma pool meetrit paks, tihedalt mördiga ühte seotud. Ja ikkagi ei ütle see tuhkagi inimese unenägudest, kes seina taga valesüüdistuste tõttu aastaid vangis on istunud. Mida on võtta kaasa inimesel, kes loeb mu kirjeldusi nähtud portselanist, klaasist või tekstiilist?

Aga teeme ikkagi proovi. Teaduslik meetod on parima info parimal võimalikul moel süstematiseerimine. Püüan siis ka jagada kogetud asjad seitsmesse kategooriasse.

Asjad, mille idee sündis dialoogis materjaliga

Ühele kindlale materjalile hinge andnud kunstnikud loovad sageli oma skulpturaalseid vorme lähtuvalt selle materjali võimalustest. See on dialoog. Nagu paaristants, mis sõltub kummagi osapoole toest. Kunstnik loob teose koostöös materjalis peituva mälu ja füüsikaliste omadustega. Heidi Bach Hentze õrnad õhukesest valgest portselanist matemaatiliste struktuuridena ehituvad jäised sõrestikud on veel piisavalt hõredad-õhukesed, et püsti püsimist ja transporti kannatada. Nii vähe kui võimalik, nii palju kui vajalik. Seevastu Helena Tuudelepa põletamata pabersavist seintega ruum püsib vaevu koos. Habras nagu loodus ise. Ja mitte haprus nõrkuse kontekstis, vaid valmisolek pidevaks muutuseks. Füüsikaline maailm ei saa kunagi valmis, vaid eksisteerib lõputus valmisolekus muutumaks ühest vormist teise. Piisab kõvemast aevastusest, kui Tuudelepa kooruvatest seintest on järele jäänud vaid savitolm.

Asjad, mis kutsuvad, aga ei lase kunagi ligi

Ameerika kunstnik Andrew Bearnot on loonud fiiberklaasist aknavõrgust kahekihilise ekraani. Kuigi tuim materjal seisab ruumi mõistes paigal, tekitab vaataja liikumine ja võrkudevaheline distants optilise muaree-efekti, mis lajatab esmalt kaikaga pähe nagu ootamatu LSD-tripp. Kui vaataja seisatab, seiskub lainemöll ka ekraanil. Installatsioon annab end kätte ainult pidevas lähenemises ja eemaldumises. Jõudnud piisavalt lähedale, oled juba hiljaks jäänud. Lahkudes pole veel kohale jõudnudki. Niisamuti nõuavad Koidu ja Hämariku suhet hollandlase Reinoud Oudshoorni arhitektoonilised terasest ja mattklaasist kompositsioonid. Et paremini klaasi­taguseid struktuure näha, lähen skulptuurile hästi lähedale, kuni teras hajub täielikult. Olen liiga lähedal. Taandun. Terase ähmased piirjooned ilmuvad taas. Kaugelt silmitsetav virvatuli kutsub lähemale, kuni hajub lähedust tajudes sootuks. Taas kaugenen. Ilmub. Lähenen. Kaob. Kaugenen …

Asjad, mis on väga väikesed, aga sisaldavad endas kogu maailma

Siia kategooriasse kuuluvad valdavalt ehted. Ehted kui intiimobjektid, mälu kandjad, sümbolid, suhtlusvahendid. Ehted kui maailma mudelid. Mudel räägib millestki suuremast, suuremast kui ta ise kunagi olla saab. Eve Margus-Villems on graveerinud basaldist süvendiga sõrmuse, mille põhja valgunud mustavalt õlilaigult peegeldub vaataja enese kujutis. Inimene on käinud kõigis kõrgustes ja sügavustes. Isegi põrgus on ära käinud. Ja põrgu tutvustas inimesele uut sügavust. Enese hinges peegelduvat sügavust. Kui arvasid, et oled põhjas ära käinud, vajub jalg ikka veel sügavamale mudasse. Paratamatult peegeldub igast maailma veekogust vastu su oma nägu.

Asjad, mis midagi uurivad

Nüüdiskunstis uurib igaüks midagi. Uuritakse suhteid, poliitikat, nabaauku, uuritakse ja puuritakse. Selleks et teada saada, mida keegi uurib, pole vaja teha rohkemat kui lugeda läbi teoste kõrval olevad teksti­katked. Näiteks uurib inglise disainer Erin Dickson „keele ja argiarhitektuuri kaudu kultuurilisi konstruktsioone ja tarbekunsti ajalugu“. Selleks skannis ta oma nutiseadmega Murano klaasimuuseumis salaja üles peene Veneetsia lühtri ning trükkis kodus plastina välja. Ameerika kunstnik Helen Lee „uurib keele morfoloogilist ja ajas muutuvat olemust erinevates kultuurikontekstides“. Leedust pärit Julija Pociūtė „uurib illusiooni, peegeldumise ja mälu teemasid inimese ja tema keskkonna vahelises suhtes“. Norra kunstnik Sandra Vaka „uurib inimese suhet tehnoloogiliste uuenduste, kliimamuutuse ja tarbimisega ning kehalisi ja sensoorseid kogemusi“. Peale uurimise on tekstide järgi kunstnike meelisväljunditeks veel tegelemine, huvitumine, mõtestamine, käsitlemine, tõlgendamine ja analüüsimine.

Asjad, mille puhul tead, mis see on, aga see ei ole see

Rakenduskunsti võlu on konnotatsiooni­rohkus. Saades valdkonnas omainimeseks, kaob küsimus, kas vaadatav on kunst või disain. Selle asemel vaatan tooli. Tooli ka juhul, kui sellel istuda ei saa. Tool on puupakk taluõuel. Tool on barokses dekoorivahus kuldbrokaadiga kaetud punapuidust troon. Tool on vaakumpakendis seljakotti mahtuv IKEA järi. Toolid on näitusele toonud ka taanlane Ditte Hammerstrøm. Kust üks tool algab ja teine lõpeb, ei oska esmalt öelda. Toolid kattuvad nagu kujutis kokkujooksnud arvuti ekraanil. Konstruktsioonikordused põimuvad deliirseks silmapetteks. Ja funktsionaalsest absurdist hoolimata on need ennekõike ikkagi toolid.

Asjad, mis on ruumid, kuhu pole ust

Optiline illusioon on pettuste kuningas. Mustkunstnikud, kõrbemiraažid, hallutsinatsioonid. Tõmbavad mind haneks, aga vastu talve lõunamaale kaasa ei võta. Läbikumavuse teema all on jõudnud näitusele palju asju, mis tuginevad silmaväänamisel ja meelepettel. End klaasina esitlev seep. Ruumina käituv tasapind. Materjalimassi seest kumavad valgusmurdumised. Julia Maria Künnap on tuntud oma mimikriliste ehete poolest. Mäekristallid ehetes justkui sulavad. Vääriskividest tärkavad varakevadised nefriidist idud. Kokku kortsutatud kahalong ja pintslitõmmet imiteeriv lasuriit. Näitusel on väljas oonüksist graveeritud kangas. Läbi ei kuma, kuid lubab aimata vormi andvat alusstruktuuri. Mis seal all on? Silmapett.

Asjad, mis tahavad õndsaks saada

Kõige selgemat sotsiaalset sõnumit kannab tekstiilikunstnik Sandra Kosorotova installatsioon. Püramiidina rippuvate särkide rinnapealsetest on loosunglikult lõigatud välja sõnad. Neid kokku veerides saab lause „Et üldse olla, on vaja paljusid“. Aamen.

Ditte Hammerstrømi toolid kattuvad nagu kujutis kokkujooksnud arvuti ekraanil, kuid funktsionaalsest absurdist hoolimata on need ennekõike ikkagi toolid. Taustal Sissi Westerbergi installatsioon „Alasti“.

Eve Margus-Villems on graveerinud basaldist süvendiga sõrmuse, mille põhja valgunud mustavalt õlilaigult peegeldub vaataja enese kujutis.

3 × Hedi Jaansoo

Kõige selgemat sotsiaalset sõnumit kannab tekstiilikunstnik Sandra Kosorotova installatsioon. Püramiidina rippuvate särkide rinnapealsetest on loosunglikult lõigatud välja sõnad. Neid kokku veerides saab lause „Et üldse olla, on vaja paljusid“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht